Teenekas spordiajakirjanik Tiit Karuks heidab oma kuukommentaaris pilgu Eesti osalusel taliolümpiatele alates 1990. aastatest ja lausub, et kui tänavune olümpia toob medali, oleks rõõm tuhandekordne.
Meenub mu esimene taliolümpia sündmuste epitsentris – Albertville 1992. 18. septembril 1991 oli Rahvusvaheline Olümpiakomitee avanud taasiseseisvunud Eestile olümpiaukse. “Spordilehe” usutluses iseloomustas olümpiaeelset seisu väga täpselt laskesuusataja Kalju Ojaste: “Mõnes mõttes tuli olümpialeminek liiga järsku. Mulle meenub üks tuntud reklaam – kolme kuuga trollijuhiks. Meie oleme umbes samas situatsioonis.”
Läks nii, et Calgary pronksimees Allar Levandi pälvis Eesti tagasitulekuolümpial edukaimana kahevõistluses kuuenda koha. Kahevõistluse meeskond oli üheksas, meeste murdmaanelik teatesõidus kümnes, laskesuusataja Krista Lepik 15 km distantsil 11. Medalita jäime ka 1994. aastal Lillehammeris ja 1998. aastal Naganos.
Tänavu läheme vastu kümnendale Eesti taasiseseisvumise järgsele taliolümpiale. Aastail 2002–2022 on talimängudelt Eestile toodud kaheksa medalit: neli kulda, kaks hõbedat, kaks pronksi. Tulemuslikem on olnud 21. sajandi esimene kümnend Kristina Šmigun-Vähi, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kolmel olümpial pälvitud seitsme medaliga.
Olin 2002. ja 2006. aastal olümpiasündmusi kohapeal vahendamas ning toonased tunded püsivad tänaseni sügaval hinges. Jah, Torino 2006: kolm kuldmedalit – seda on tulevikus üliraske, kui mitte võimatu korrata. Ja tegelikult võiks lisada, et Eesti sai Torinos veel neljandagi olümpiakulla: talimängude kultuuriprogrammi raames toimus Torino Toomkirikus maailmamees Arvo Pärdi teose “Surilina” esiettekanne, esitajaks ERSO.
Kaheksandast Eesti Vabariigile talimängudel võidetud medalist – vigursuusataja Kelly Sildaru pronksist pargisõidus – võisime rõõmu tunda 2022. aastal.
Tänavusel olümpiaaastal on siinsed tipud pakkunud ilusaid hetki: Niina Petrõkina tuli teist aastat järjest Euroopa meistriks, Marten Liiv pälvis samal tasandil pronksi. Tegusad on olnud vennad Selevkod, Kristjan Ilves, laskesuusatajad… Ent ärgem siiski lendu tõuskem ja andkem endale aru, et olümpiakonkurents on kordades halastamatum.
Ma ei hakka heietama medalivõimalustest, see oleks tüütu ja banaalne. Pigem tundkem rõõmu selle üle, et meil on Milanos-Cortinas väärikaid tegijaid mitmel alal: kurlingupaar Marie Kaldvee ja Harri Lill, kiiruisutaja Marten Liiv, iluuisutajad Niina Petrõkina ja Aleksander Selevko, kahevõistleja Kristjan Ilves, laskesuustaja Regina Ermits ja miks mitte ka teatemeeskond, vigursuusatajad Kelly ja Henry Sildaru.
Ja meenutagem, et Eesti Olümpiakomitee lähetab Milano Cortina mängudele 32 sportlast, koos abipersonali ja muude manulistega kuulub olümpiadelegatsiooni koosseisu 47 inimest.
Pisut rohkem kui neli aastat tagasi, vahetult pärast Pekingi talimängude lõppemist, olen 27. veebruari “Spordipühapäeva” kommentaaris tõdenud: “Eesti 29 medaliriigi seas, ühel pulgal Läti ja Poolaga. Kelly Sildaru pronks ja neljas koht, Marten Liiv ja Kristjan Ilves esikümnes – Sotši ja PyeongChangi mängudega võrreldes kosmos.”
Kui ka tänavune väärikas esinemine tooks medali, oleks rõõm tuhandekordne. Aga isegi kübeke rõõmu tänapäeva kurjas maailmas on kui sõõm värsket õhku.