“Ei saa nii, et teeme halva planeeringu, katsume hästi projekteerida ja ehitada ning kõige pikema etapi ehk hooldusega peame kuidagi hakkama saama,” ütleb maastikuarhitekt ja Tallinna Tehnikaülikooli värske doktor Kristiina Kupper. Pigem tuleks linnaruum planeerida kestma algusest peale. Juba oma magistritöös pakkus Kupper selleks välja mõiste haljastu eluring. Planeerimist, projekteerimist, ehitust, hooldust ja kõigi nende etappide juhtimist kätkev sõnapaar on nüüdseks jõudnud ka Tallinna strateegiasse “Tallinn 2035”.
“Kogu aeg räägitakse, et peame tegelema avalike aladega ja nende kvaliteeti tõstma, ja lõpuks mul tekkis mõte, kuidas seda teha.”
Oma hiljuti kaitstud doktoritöös arendas Kupper käsitlust edasi. Täpsemalt uuris ta, kuidas andmepõhiste lähenemiste ning digikaksikute tehnoloogiaga saab kaasa aidata linnade avalike alade kestlikule planeerimisele ja korraldamisele. Kupperi sõnul ajendas teda tööstusdoktorandina oma tegemistest kirjutama enam kui 30 aastane töökogemus Pärnu linnaaediku ja Tallinna maastikuarhitektina. “Kogu aeg räägitakse, et peame tegelema avalike aladega ja nende kvaliteeti tõstma, ja lõpuks mul tekkis mõte, kuidas seda teha,” seletab ta.
Kuidas näeb linn välja viie aasta pärast novembris?
Nii kitsamalt Tallinna kui ka laiemalt kogu Eesti mured on kirjeldatud erinevates strateegiates. Lühidalt kokku võttes on need Kristiina Kupperi sõnul: Eesti linnastumine, elanikkonna tervis ja vananemine ning kliimamuutusega kohanemine. “Samuti on nii rohealad kui ka elupaigad katkendlikud ehk need pole seotud võrgustikuks,” märgib ta. Hea linnaplaneerimine peaks maastikuarhitekti sõnul tegelema kõigi nende puudujääkidega, ent otsused peaksid seejuures põhinema praegusest enam teadusel. “Jõudsin järeldusele, et andmed on need, mille abil saaks kõiki probleeme paremini lahendada,” tõdeb ta.
“Jõudsin järeldusele, et andmed on need, mille abil saaks kõiki probleeme paremini lahendada.”
Kupper toob näite linnaruumi ette nähtud puust. Kui planeeringus ei looda puule piisavalt tehnovõrkudest vaba ruumi ehk vajalikku kasvupinnast, ei saa kord paika pandut projekteerimisetapis enam kuigivõrd painutada. “Kui tahame luua puule head tingimused, on meil niisiis küsimus: kas istutame selle ebapiisavatesse tingimustesse või jätame üldse ära? Avaliku ruumi kvaliteeti saab tõsta vaid siis, kui pingutame kõikides etappides,” osutab maastikuarhitekt.
Ühest küljest soovitab ta oma doktoritöös lähtuda maastikku planeerides rohkem ajaloolistest pikiandmetest. Näitejuhtumina vaatas ta Kaarli puiestee kohta 150 aasta jooksul kogunenud andmeid.
Ehkki puiesteed on uuritud palju, on andmed Kupperi sõnul kas kirjeldavad või hinnangulised: need puudutavad näiteks tunneli rajamise mõju või mõne üksiku puu seisundit. “Staatilised puuandmed, nagu liik ja kasvukoht, ei muutu. Otsuste tegemiseks, kas peaksime alleed hooldama või planeerima uuendust, on olulised aga just dünaamilised andmed: kuidas puu tervislik seisund on aastatega muutunud,” võrdleb ta.
Tallinna Linnarahiiv (1879-1881) Tallinna linna maamõõtja Friedrich Eurichi Toompea ja kesklinna plaani planšett. Autor/allikas: TLA. 149.4.537 leht 35.
Teisest küljest võiks Kupperi sõnul linna planeerides mängida rohkem tulevikustsenaariumidega. Seda võimaldaks teha linna digitaalne kaksik ehk arvutimudel, kus oleks olemas terve linn kõigi oma maastikuelementidega. “Loodusega muidu mängida ei saa, aga digikaksikus saame stsenaariumid läbi mängida ja teha kaalutletud otsuse,” kirjeldab maastikuarhitekt. Kui hoonetest on digikaksikuid luua lihtsam, siis puudest ja muutlikust loodusest keerulisem.
“Loodusega muidu mängida ei saa, aga digikaksikus saame stsenaariumid läbi mängida ja teha kaalutletud otsuse.”
Digikaksik teeks sellegipoolest linnaplaneerimise paremaks, sest võimaldaks Kupperi sõnul inimesi paremini kaasata. Nüüd saaks iga inimene paremini aru, kuidas kavandatav muudatus linnaruumis talle tunduks. “Jooniseid vaadates kujutab iga inimene linnaruumi erinevalt ette. 3D-mudelites on puud samuti sageli staatilised. Digikaksikut ja dünaamilisi mudeleid kasutades saame aga virtuaalreaalsuses näidata, kuidas ruum näeb välja viie aasta pärast novembris või kümne aasta pärast juunis,” kõrvutab Kupper.
Tallinna tervet linna hõlmavas digikaksikus on eluta osa ehk hooned Kupperi sõnul nüüdseks hästi olemas. Projektis GreenTwins osalesTallinn puude dünaamiliste mudelite loomisel. Praegu käib jätkuprojekt TreeCity, milles sammuti Tallinn osaleb ja mille eesmärk on luuapuude juurte dünaamilised mudelid. “See aitab tulevikus säilitada olemasolevaid puid, sest maapealne osa sõltub just juurestikust. Tallinn liigub suurte sammudega sinnapoole, et rohelus oleks mudelis dünaamiliselt olemas,” kirjeldab Kupper.
Linnakeskused kõigile
Doktoritöös käsitles Kristiina Kupper mineviku ja tuleviku kõrval ka oleviku linnaruumi kujundamist. Selleks vaatas ta koos teiste selleteemalise artikli autoritega programmi “Hea avalik ruum” käigus uuendatud kümmet Eesti linnakeskust: Elvas, Kuressaares, Kärdlas, Põlvas, Rakveres, Raplas, Tõrvas, Valgas, Viljandis ja Võrus. Linnakeskus on tema sõnul koht, kuhu inimesed tulevad teenuste järele, mistap peavad need olema mugavad. “Huvitav oli vaadata neid just aspektist, kuidas need vastavad vanema elanikkonna vajadustele,” täpsustab ta.
Analüüsi käigus tõi Kupper iga linnakeskuse juures välja head ja vead. Näiteks jäi talle silma sillutis. “Visuaalselt ja arhitektuuriliselt soovime teha ägedaid lahendusi. Monokroomne hall sillutus ei ole aga hea lahendus, kui nägemine pole enam terav,” osutab ta. Samuti tekib vanematel inimestel probleeme ebatasasuste sh nupukividega.
Erinevad sillutised uuritud linnakeskustes. Autor/allikas: Kristiina Kupperi kollaaž
Sillutise kõrval märkas ta muidki puudujääke. Näiteks nappis linnaruumis tualette, vanematele inimestele ei pakutud piisavalt tasuta õues ajaveetmise võimalusi ja soovida jättis pinkide valik. “Projekteerimisel peaks valima selja- ja käetoega pinke, kust on lihtsam püsti tõusta. Meile küll meeldivad lihtsa vormiga pingid, aga vaja on erinevaid võimalusi,” selgitab Kupper. Lisaks olid sageli tähelepanuta jäänud orienteerumist hõlbustavad suunaviidad ja kaardid.
Uuringu valguses soovitab ta linnaplaneerijatel järgida universaalse disaini põhimõtteid. Teisisõnu tuleks linnaruumi kujundades mõelda, et näiteks tualetid ja pingid on olulised kõigile vanuserühmadele. Samuti pakub ta töös välja lahenduse, kuidas linnaruumiga seotud andmeid digimaailmas maksimaalselt ära kasutada. “Tulen tagasi ka haljastu eluringi mõiste juurde: kui mõtleme planeerimisel asjad läbi, projekteerime ja ehitame kvaliteetselt, on hooldus lihtsam,” sõnab Kupper.
Kristiina Kupper kaitses doktoritöö “Management of Urban Public Spaces: Challenges and Future Directions from a Municipal Perspective” (“Linnaliste avalike alade korraldus. Probleemid ja tulevikusuunad omavalitsuse vaates”) 15. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledžis. Tööd juhendasid Tallinna Tehnikaülikooli vanemlektor Nele Nutt ja kaasatud professor Zenia Kotval. Oponeerisid professor Maria Ignatieva Lääne-Austraalia Ülikoolist ja professor Pat Crawford Lõuna-Dakota Osariigiülikoolist.