Vikerraadio saates “Heli nälg” rääkis Ott Lepland, et tema lauljatee algas lasteaias klaveri all, kui ema muusikatundides teisi lapsi laulma õpetas. Ühel hetkel oli tal aga nii palju kontserte ja esinemisi, et ema pidi kõigele pidurit tõmbama, et poeg saaks ka lapsepõlve nautida.
“Ma olen sündinud 1987. aastal Tallinnas, Pelgulinna sünnitusmajas, ma olevat olnud sel päeval ainuke poisslaps ja juba sündides teinud kõva häält,” muheles laulja Ott Lepland.
Leplandi ema on muusikaõpetaja ja isa tegi noorest peast bändi, õppis kuulmise järgi kitarri mängima ning oli ka solist. “Väiksena olin ma väga jonnakas poiss ja selle asemel et olla lasteaias oma rühmas, istusin ema muusikatunnis klaveri all ja kõik laulud, mida ema lasteaia teise rühma lastega laulis, jäid mulle meelde.”
“Bussis õhtul koju sõites ma alati kandsin need laulud väga võimsalt bussireisijatele ette,” muheles Lepland. “See laulmine kandus edasi ka kooli. Teismelisena kadus mu hüperaktiivsus ära ja muutusin väga tagasihoidlikuks, nüüd olen pigem introvert. Sel ajal hakkasin kuulama ka mõtlikumat muusikat, Tõnis Mägi lugusid.”
Lepland meenutas, et muusikamänedžer Emil Oja manageeris 1990. aastatel ansamblit Beergrass, millest hiljem moodustus bänd Meie Mees. Ühel kooliaktusel esines Lepland luuletusega, mida kuulis publiku hulgas ka Oja, kellel hakkas sealt idanema mõte, et teeks kasseti “Oti jõululaulud”, kus erinevad eesti bändid laulavad jõululaule ja Ott loeb ilmekalt vahele luuletusi.
“Hiljem tulid veel “Oti suvelaulud” ja “Ott ja sõbrad”, mille raames käisin ka saates “Seitse vaprat” “Lambaroki” laulu laulmas. Viimane projekt oli “Ott ja valged jänesed”,” meenutas laulja. “Mingi hetk mu ema leidis, et laps peab saama ikka lapsepõlve nautida ka ja tõmbas pidurit.”
Lapsepõlves olid Leplandi iidoliteks Ivo Linna, Elton John ja Michael Jackson.
Superstaarisaatesse läks Lepland ka esimesel aastal ja oli esimene, kes jäi stuudiovoorust välja. “2009. aastal läksin uuesti, olin selleks ajaks käinud mitu aastat juba ka WAF laulukoolis, õppisin seal oma häält kasutama võimsamalt ja jõulisemalt,” meenutas Lepland.
Saate võitmise eesti sai ta 100 000 krooni ehk 6000 eurot. “See oli ikka suur summa. Kolisin kohe kodust välja pealinna, üürisin vanalinna korteri. Raha läks ikkagi elu peale, elu kulutas ära selle. Korter ja pidutsemised,” muheles Lepland.
“Muusikat tehes ei mõtle ma kunagi raha peale. Raha on eluks vajalik asi, mis tuleb muusikaga kaasa. Tuleb tänulik olla, et ma saan oma kõige suurema hobiga ka elatist teenida.”
Lepland tõi välja, et tema oli üks esimesi lauljaid, kelle puhul läkski nii, et kõigepealt osales ta saates “Kaks takti ette”, seejärel superstaari saates ja siis suurel Eurovisioonil.
Lepland osales Eurovisiooni lauluvõistlusel 2012. aastal. “Mul oli mingi kõhutunne, et ma pääsen poolfinaalist edasi ja endalegi ootamatult sain finaalis suisa kuuenda koha.”
Lavanärvist rääkides on nii, et mida vanemaks saad, seda suuremaks närv läheb. “Tahad ju alati paremini teha, kui tegid minevikus,” sõnas laulja.