Mis oli see sõnum, mis Kanada peaministri Mark Carney kõne nii tähelepanuväärseks muutis? Iseenesest ta ei öelnud ju midagi uut, mida me varem poleks teadnud, ometi tsiteerisid teda pea kõik Euroopa olulisemad ajalehed.
Eks uus oli see, et üks oluline USA liitlasriik sõnastas nii selgelt selle, millises olukorras me oleme, ja väga selgelt paljud teised nõustusid tema hinnanguga. Vana kord on lagunenud ja selle asemele on tulnud jõupõhine maailm, milles justkui suurte riikide suured liidrid omavahel lepivad kokku selle üle, kuidas maailmas asjad käivad.
Muidugi Carney sõnumi teine pool oli see, et ei ole mingi loodusseadus või paratamatu nähtus, et asjad just nii peavadki käima, vaid ikkagi keskmise suurusega ja väiksemad riigid suudavad ka omavahel koostööd teha ja uut maailmakorda kujundada.
Carney oli see, kes oli esimene valitsusjuht, kes ütles välja, et põhimõtteliselt kuningas on alasti. Paljud valitsusjuhid vabas maailmas võib-olla mõtlevad seda, aga ei söanda välja öelda.
Kanada geograafiline asend USA kõrval tähendab seda, et praegu Kanada jaoks ainuke arvestatav oht Kanada suveräänsusele on USA. Kui me vaatame Eestit ja teisi Venemaa naaberriike, siis ma arvan, et meie liidrite poolt ei kuule me selliseid sõnavõtte. Ma arvan, et see ei olekski mõistlik. Meie jaoks on ikkagi ainuke eksistentsiaalne oht Venemaa.
Kas me oleme tänaseks päriselt jõudnud sinna, kus Kanada peaminister ja Kanada ühiskond tajuvad ohtu oma suveräänsusele oma naabrilt USA-lt?
See kõlab tõesti uskumatult, aga nii see on. Eks USA on ähvardanud ka Kanadat, nii et Kanada vaates on see oht täiesti reaalne ja nad otsivad siis alternatiivseid partnereid – koostöösuhteid, mida tugevdada selleks, et seda USA-sõltuvust vähendada.
Me nägime eelmisel nädalal ka dramaatilist eskalatsiooni, siis justkui sellist sammu tagasi ning seejärel mingit lahendust Gröönimaa kriisis. Kas see kriis tegi tegelikult midagi Atlandi-ülestes suhetes katki, mida niisama lihtsalt enam parandada ei anna?
Kindlasti jättis see oma jälje. Trump ikkagi liikus, võib öelda, kuristiku servale transatlantilistes suhetes, enne kui ta sealt siis paar sammu jälle tagasi võttis. Me täpselt ei tea, mis ajendas teda tagasi astuma, aga ma usun, et reaalne kaubandussõja oht oli väga oluline tegur. See on midagi sellist, millega Trump arvestab. Usun, et ta sai aru, et kui asi nii kaugele läheb, et USA rakendab omapoolseid meetmeid, tulevad sellele ka Euroopa vastumeetmed ja see kõik on väga valus ka USA majandusele. Nii et sellepärast ta taganes.
Briti ajaloolane Timothy Garton Ash ütleb, et Euroopa ees seisab nüüd kahekordne ülesanne: kõigepealt näha maailma sellisena, nagu see on ning siis mõelda välja, mida kuradit me sellega peale hakkame. Kui kaugele me tegelikult mõlemas nendes ülesannetes jõudnud oleme?
Ma arvan, et olukorra defineerimine tõesti on kindlasti üks samm ja selles mõttes ka Carney tegi väga tänuväärset tööd, et ta seda olukorda sõnastas. Kuidas siis edasi minna? Siin Euroopa muidugi sai jälle ühe tõuke selleks, et ennast kokku võtta. Tegelikult ju me oleme teadnud pikka aega – sama kinnitab ka värske USA kaitsestrateegia –, et Euroopa peab võtma vastutuse iseenda konventsionaalse kaitse eest ja USA roll edaspidi on väga piiratud. Sellega Euroopa riigid tegelevad. Ma arvan, et näiteks Saksamaa suhtub sellesse väga tõsiselt, aga muidugi on Euroopal selliseid võimelünkasid ja endiselt selliseid sõltuvusi USA-st, mida ei ole võimalik väga kiiresti oma jõududega asendada.
Milline võiks ikkagi see strateegiline kasu USA-le olla oma Euroopa liitlaste alandamisest? Üks on see ähvardus võtta ära tükk Euroopast Gröönimaa näol, teine on hiljuti ka Donald Trumpi suu läbi toimunud ikkagi kõikide liitlaste alandamine, kes on USA kõrval olnud Afganistanis, öeldes, et need liitlased tegelikult ei olnud meil üldse olulised, nad olid kusagil tagalas ja ei käinud eesliinil. Olukorras, kus sajad vaprad sõjaväelased Euroopast on jätnud Afganistanis kõige hullemates kriisikolletes oma elu – mis on tegelikult sellise tegevuse eesmärk Ameerika poole pealt vaadates?
Kui seda Trumpi teise ametiaja välispoliitikat püüda kuidagi mõtestada, siis siin ühelt poolt on mingi nägemus sellest, kuidas maailmas asju otsustatakse: suured juhid teevad omavahel kokkuleppeid ja väiksemad on siis sunnitud nendega leppima ja alluma. See on selline väga vanamoodne imperialistlik hoiak väiksemate riikide suhtes. Aga lisaks sellele on ikkagi ka ühe isiku selline võimu- ja kuulsuseiha, mis ajendab USA-d ka sellistele tegudele, mida ei ole kuidagi võimalik ratsionaalselt ära seletada – nagu see, et nõutakse endale Gröönimaa territooriumit või kõige võimsama riigi liider nõuab endale Nobeli rahupreemiat.
See on selline segu kaootilisest ühe isiku tõmblemisest ja mingist nägemusest, et maailmas otsustavadki need, kellel on jõudu ja need, kes on suured. USA ju on endiselt maailmas kõige võimekam riik ja sõjaliselt kõige suurem. Mida nüüd siis Trump võib-olla ise tõesti ei taju, on see, kui palju USA on juba ühe aasta jooksul kaotanud oma nii-öelda pehmet jõudu, mida tal on ka alati väga palju olnud lisaks sõjalisele jõule – kui palju on kannatada saanud USA maine ja üldse mõju globaalselt. Just ilmus värske Euroopa Välissuhete Nõukoja uuring, mis näitab, kuidas erinevates maailma riikides suhtumine USA-sse ja Trumpi on muutunud aastaga negatiivsemaks. See, kes sellest kõigest kasu lõikab, on eelkõige Hiina. Hiina paistab praeguses olukorras vägagi stabiilne ja selline ennustatav riik, kes sellesse kaosesse mingitki järjepidevust toob.
Kui lugeda reedel avaldatud USA rahvuslikku kaitsestrateegiat, mis on selle julgeolekustrateegia selline rakenduslikum jätkudokument, siis sisuliselt ütleb ka see strateegia, et Euroopa peab ise hakkama saama.
Kas me võime tegelikult välistada, et USA tõmbubki NATO-st eemale, hakkabki tegelema seal oma lääne poolkera ja oma huvidega ning see, mida me siiani pidasime ka siin idatiival NATO peamiseks heidutuseks, selle me tegelikult peame asendama millegi muuga, mida meil täna veel ei ole?
USA ei pruugi lahkuda NATO-st ja see ei ole ka USA-le vajalik. Mis on nüüd väga selge, on see, et USA-l on kavatsus jätta konventsionaalne Euroopa sõjaline kaitse eurooplaste enda vastutada. Selleks tuleb valmistuda. Seda me päris täpselt veel ei tea, millises tempos see USA eemaldumine toimub, aga tegelikult USA strateegia sõnastab ka selle, et Euroopal on olemas eeldused selleks, et ise sellega hakkama saada.
Mis jällegi peegeldab seda Trumpi ja tema lähedal olevate inimeste maailmavaadet, on see, et USA vist praegu arvab, et neil ei ole liitlasi vaja ja neil ei ole vaja tegeleda liitlaste kaitsega. Nad on ise nii tugevad, et nad kaitsevad ise oma huve ja teised saagu iseendaga hakkama. See lisandväärtus, mida aastakümnete jooksul liitlassuhete võrk on andnud USA-le – millist mõju see on andnud USA-le –, see on ka kiiresti kahanemas.