Milano Cortina taliolümpial on Eesti koondisega kaasas kaks spordiarsti – Pii Metsavas ja Mihkel Mardna –, kes peavad end jagama kuue olümpiaküla vahel.
Itaalias on kuus olümpiaküla, vahemaad just kõige lühemad pole. Kuidas kaks arsti need kõik ära katavad?
Ega me ennast kuueks jagada ei saa, meid on endiselt kaks, tõepoolest. Selles mõttes on tõesti need olümpiamängud igas mõttes logistiliselt paras väljakutse. Ainuke on tõesti see, et sportlastel endal on hea, neil on võistluspaik lähedal ja tänu sellele on ka tegelikult neil meditsiinitugi üsna lähedal. See, et meid on kaks, ei tähenda, et me ei ole võimelised seda ära haldama.
Ja need kuus olümpiaküla tähendavad seda, et me tegelikult oleme võtnud natukene arvesse ka tõenäosusteooriat, et lähtuvalt spordialadest ja sellest, kus võistluspaikades on rohkem sportlasi, kus seda meditsiinilist tuge arsti poolt kõige tõenäolisemalt võiks sportlastel kohe lähedalt vaja otsida olla. Aga õnneks ei ole tegu just kõige väiksemate võistlustega, mistõttu korraldajatele esitatavad nõuded ka meditsiinilise toe tagamise osas on päris konkreetsed. Ja kõikides võistluskeskustes tegelikult on väga adekvaatne ja korralik meditsiinitugi ka korraldajate poolt olemas.
Kui mõelda kiirelt koondise peale, meil on juba murdmaasuusatajad ja laskesuusatajad kokku 16, siis ma usun, et kuskil seal te paiknete?
Jah, üks meist on sealpool, kus on rohkem võib-olla sellised traumarohkemad alad ja teine on seal, kus on võib-olla siis vähem traumarohked alad, aga võimalik, et võib-olla on rohkem vaja toetada sellist sisemeditsiinilist poolt.
Kui palju te ikkagi suudate oma jõududega erakorralisi situatsioone ära katta ja kui palju on vaja seda muud abi?
See sõltub loomulikult palju situatsioonist ja mida me peame antud kontekstis erakorraliseks. Erakorraline on ka sellistel võistlustel grippi haigestumine, sportlasel võrdväärselt mõne suure trauma või vigastusega. Nii palju, kui ongi võimalik haiglaväliselt lahendada, nii palju oleme võimelised tõenäoliselt ka ise ära lahendama, aga loodetavasti meil ei ole kohaliku meditsiini abi liiga palju vaja.
Sportlase karjääri tähtsaimal võistlusel, kumma sõna ikkagi peale jääb, arsti või sportlase? Kas te lasete seal neil rohkem riskida?
See on ka jälle selline hästi keeruline otsustuskoht. Loomulikult tahaks ju lasta maksimaalselt sportlasel ise otsustada, eriti kui me räägime täisealisest sportlasest, kelle jaoks võib-olla on tegu ka viimaste olümpiamängudega või on spordiala selline, mida ei pruugi enam edaspidi olümpiamängudel näha.
Hästi palju tuleb arvesse ka see, millise meditsiinilise küsimusega me tegelikult tegeleme. Kui vähegi võimalik, siis me ikkagi katsume neid piire nihutada nii palju kui neid nihutada annab. Ja lõppude lõpuks selle taga on ikkagi hea koostöö sportlase endaga, et teada, mis on see, millega sportlane ise ka on tegelikult valmis riskima, mis on tema eesmärgid ja selline informeeritud nõusolek tema poolt – millega ta on valmis riskima. Selle koha pealt pikaajaline koostöö aitab kindlasti kaasa ühisele arutelule sellistes situatsioonides.
Aitäh, ma loodan, et sinul ja Mihklil on Itaalias vähe tööd.
Aitäh!