Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord Soome välispoliitika instituudi abil vaatluse all NATO idatiib. Soome instituudi analüütikud peavad vajalikuks kaaluda tuumarelva eesliini kaugemasse ossa paigutamise võimalusi, mis tähendaks senise tuumadoktriini ülevaatamist, märgib Tiido.

Üks viimaste aastate areng on olnud NATO idatiiva riikide muutumine reaalseks eesliiniks. Sisuliselt asume me Euro-Atlandi julgeoleku strateegilisel murdejoonel. Püüan taustaks kirjeldada seda idatiiba.

Soome välispoliitika instituudi hiljutine ülevaade jagab NATO idatiiva kolmeks alaregiooniks. Need on Euroopa Arktika, Läänemere ala ja Musta mere piirkond. Kui Venemaa huve regiooniti vaadata, on need erinevad, kuid seotud. Venemaa domineerimine ühes piirkonnas mõjutab ka teiste julgeolekut ja strateegilist dünaamikat. Ja mõju on mitte ainult eesliini aladel, vaid ka sügavamal alliansi territooriumil. Ehk nii Eesti kui ka teiste idatiiva riikide huvides on jätkata selgitamist, et meie julgeoleku olukorra muutumine heiastub ka maades, mis arvavad end tagaliinil turvas olevat.

Alliansi ja Venemaa piiride puutealade ulatus on Soome liitumise järel umbes 2600 kilomeetrit. Vahetu kokkupuutejoone kõrval on aga strateegiliselt avatud kihiline ala ehk toetus- ja tagalaalad.

Loogiline oleks, et eesliini riikide turvalisuse tagamine nii relvajõudude kui ka tehnikaga oleks kogu NATO huvides. Kuid samal ajal konkureerime vahendite pärast ka enam kaitstud riikidega, kus poliitikud peavad arvestama avalikku arvamust ja seetõttu eelarveliste vahendite eraldamisel näitama, et hoolitsetakse piisavalt ka oma elanikkonna kaitse eest. Lõunatiiva riigid Vahemere ääres leiavad lisaks, et neil on omad, lõuna suunalt lähtuvad ohud, milleks nad peavad valmis olema.

NATO eesliini ehk idatiiva julgeolekut tasub vaadelda mitte riik haaval, vaid just alaregiooniti, kuigi ka sel puhul on küsimärke. Mainitud kolmest alaregioonist on põhjapoolseim Euroopa arktiline piirkond, kus riikidest paiknevad eelkõige Norra ja Soome, kuid osaliselt ka Rootsi.

Selle piirkonna tähtsus on praegu kiirelt kasvamas kahel põhjusel. Üks on kliimamuutustest tingitud soojenemine, mis avab suuremaid võimalusi laevatatavuse ja maavarade osas. Teine on praegu Gröönimaa teema, mis vajab lahendust nii või teisiti. Ehk Euroopa arktilisi alasid ei saa vaadata eraldi laiemast Arktikat puudutavast arengust.

Vene huvid siin tulenevad traditsiooniliselt soovist kaitsta oma teisese tuumalöögi võimekusi, mis on koondunud tema Põhjamere laevastiku tugikohtadesse Koola poolsaarel. See on ka ainus regioon Euroopas, kus Venemaa ei ole ümbritsetud NATO liikmetest. Lisaks ka majanduslik tähtsus Moskvale.

Selles piirkonnas püüab Venemaa oma kaitseperimeetrit kaugemale nihutada, et suurendada tegevusvabadust. Moskva võib proovida saada oma kontrolli alla merealasid Teravmägede ja Norra vahel kui Gröönimaa-Islandi-Ühendkuningriigi ehk ingliskeelse lühendiga GIUK-i koridori.

Viimane on aga ülioluline NATO varustusteede ja sideliinide jaoks. Moskva näeb arktilisi alasid ka olulise piirkonnana jõu projitseerimiseks Põhja-Atlandile. Seetõttu käib infrastruktuuri rajamine Ukraina sõja järgseks Venemaa maavägede pikaajaliseks paigutamiseks Põhja-Euroopas ja arktilistel aladel.

Mainisin, et Soome kuulub sellesse arktilisse alaregiooni, kuid peab lisama, et samavõrd võiks Soome olla ka Läänemere alaregiooni osa. Sellesse piirkonda kuuluvad kolm Balti riiki ja Poola. Kuid kui Läänemerd vaadata, on mereliikluse aspektist suur tähtsus ka Soomel ja Rootsil. Ehk need kaks regiooni peaksid eriti heas sideühenduses ja kooskõlas olema.

Soome jaoks on põhjaregiooni kuulumisel ka psühholoogiline tähendus, kuna nad on kõigiti püüdnud mitte jääda nii-öelda veel üheks Balti riigiks. Sellest ka nende praeguseks teostunud pürgimus NATO-s pääseda Brunssumi väejuhatuse alt Norfolki väejuhatuse alla, kuhu kuuluvad ka Norra ja Ühendkuningriik.

“Üks võtmekohti on Moskva jaoks Kaliningrad, kust Venemaa ulatub projitseerima sõjalist jõudu sügavale Läänemerre.”

Vene huvid selles piirkonnas on Peterburi kaitsmine ja võimaliku rünnaku vältimine ajaloolisest ründekoridorist Euroopast Moskva poole. Või teistpidi, enda rünnaku puhul selle koridori kasutamiseks valmistumine. Lisaks on Läänemerel endiselt suur tähtsus Vene majanduse ja tarnekindluse aspektist. Üks võtmekohti on Moskva jaoks Kaliningrad, kust Venemaa ulatub projitseerima sõjalist jõudu sügavale Läänemerre ja ohustama Balti riikide varustusteid, kaasa arvatud Suwalki koridor.

NATO vaatevinklist on Läänemere piirkond võimaliku Vene sõjalise surve peamine telg, mille kaitse on ka üks peamisi väljakutseid. Hiljutised Balti Vahimehe ja Ida Vahimehe sõjaliste võimekuste tekitamised on osa rahuaja valmisolekust, mis tuleks aga muuta püsivaks ja võimalikule sõjaolukorrale vastavaks.

Alaregiooni seisukohalt on ülimalt tähtis ka Balti riikide ja Soome varustuskindluse tagamine, samuti merepõhjas paiknevate side- ja elektrikaablite ning gaasijuhtmete turvamine. Viimasega on teadupärast probleeme, millele seni veel lahendust ei ole leitud

Kolmas alaregioon on Musta mere piirkond ehk Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi. Sinna jäävad ka Ukraina seal jätkuva sõjaga ja potentsiaalselt haavatav Moldova, kuid need on vähemalt seni veel alliansi välised riigid.

Nii NATO kui ka Venemaa jaoks on see piirkond risttee, mis ühendab Balkani maid ja Kesk- ning Ida-Euroopat Lähis-Idaga ja Vahemerd Kaukasusega. Venemaa täiendavat agressiooni selles alaregioonis peetakse vähetõenäoliseks, kuid partnerriikide osas on kõik võimalik. Sealkandis on juba mitu suurt konflikti olnud. 2008. aastal Gruusia, 2014. aastal Krimmi annekteerimine ja 2022. aastal Ukraina vastase suuragressiooni algus.

NATO jaoks peetakse vajalikuks iga regiooni jaoks kohandatud lähenemise kokku leppimist. Seda võib juba näha kaitseplaneerimises ja heidutuses, kuid vajalikud oleksid ka selged sõnumid poliitilisel tasandil. Lisaks on vajalikud sõjalised tugikohad kõigis kolmes alaregioonis. Balti riikides, Poolas, Rumeenias ja Soomes tähendab see võitlusvõimelisi üksusi, mis on võimelised Venemaa rünnakut tõrjuma.

Soome instituudi analüütikud peavad vajalikuks kaaluda ka tuumarelva eesliini kaugemasse ossa paigutamise võimalusi, mis tähendaks senise tuumadoktriini ülevaatamist. Siht peab olema Venemaale strateegiliste dilemmade peale surumine, sundimaks teda jagama oma sõjalisi vahendeid mitme regiooni vahel.

Viited lugemishuvilistele