Tulumaksuseaduse kohaselt ei maksustata tulumaksuga eluaseme müügist saadud tulu juhul, kui inimene kasutas seda kuni müümiseni oma elukohana. Maksuvabastus kehtib ühe elukoha müügile kahe aasta jooksul ning sealjuures ei ole määrav sissekirjutus, vaid eluaseme tegelik kasutamine isikliku elukohana. «Oluline on, et korterit või maja ei oleks enne müüki välja üüritud ega kasutatud näiteks kontorina ettevõtluse tarbeks. Samas kodukontoris töötamine maksuvabastust ei mõjuta,» selgitab Ots.
1Partneri konsultandi sõnul ei ole maksuvabastuse seisukohalt oluline ka see, kuidas eluruum on omandatud. «Elukoht võib olla nii ostetud, päritud, kingitud, tagastatud või ostueesõigusega erastatud – kinnisvara omandamise viis ei mängi maksustamisel rolli,» räägib ta ja lisab, et seadus ei sätesta ka konkreetset ajaperioodi, kui kaua peab eluruumi elukohana kasutama, et seda loetaks maksuvabastuse alla kuuluvaks. Samuti ei ole paika pandud, mitu päeva aastas peab inimene seal viibima. Inimesel võib olla samaaegselt ka mitu elukohta, kuid maksuvabastuse puhul on määrav tema tegelik elukoht. «Tegeliku elukoha tuvastamine on fakti tõendamise küsimus. Seda saab vajadusel kinnitada näiteks kommunaalarvete, sideteenuste lepingute, pangakonto väljavõtete, maksumaksja enda seletuste või ka naabrite ütlustega,» selgitab Ots.
Tähelepanu tasub pöörata ka eluruumi juurde kuuluvatele mitteeluruumidele, nagu panipaigad ja parkimiskohad. Uuemates kortermajades on need enamasti kantud kinnistusregistrisse eraldi korteriomanditena ja sel juhul on neid võimalik ka eraldi võõrandada. «Kui panipaik või parkimiskoht müüakse koos eluruumiga ühe tehinguna, laieneb maksuvabastus kogu müügile. Kui need aga müüakse eraldi tehinguna või kui need on olnud ärilises kasutuses, näiteks välja üüritud, siis maksuvabastust ei kohaldata,» räägib Ots.