Mets-karihiired (Sorex araneus) suudavad oma ajumahtu vastu talve 30 protsendi võrra kahandada ning selle hiljem uuesti tagasi kasvatada, selgus värskest uuringust.

Teadlased on nüüd välja selgitanud selle haruldase kohastumuse evolutsioonilise päritolu ning geenid, mis seda tõenäoliselt võimaldavad. Peale selle, et nähtus on iseenesest tähelepanuväärne, võib see avada ka uusi võimalusi inimese aju taandarenguga seotud haiguste uurimisel ja ravis.

Ebatavaline kohastumus on tuntud Dehneli fenomenina, mis sai oma nime Poola zooloogi August Dehneli järgi, kes kirjeldas esimesena mets-karihiirte võimet aju hooajaliselt kahandada. Kohastumus aitab talvel energiat säästa ja toidunappusega toime tulla

Dehneli fenomen on küll haruldane, kuid omaju suurust vähendavad peale mets-karihiirte hooajaliselt ka veel Euroopa mutid (Talpa europaea), väikenugised (Mustela nivalis) ja kärbid (Mustela erminea). Neil kõigil on kiire ainevahetus ja nad ei maga talveund. See võibki sundida neid toidupuuduse ajal energiasäästu nimel äärmuslikke lahendusi kasutama.

USA Stony Brooki ülikooli ökoloog William Thomas juhtis uuringut, milles kaardistati hariliku mets-karihiire kogu genoom. Töörühm võrdles seda teiste Dehneli fenomeni ilmutavate imetajate genoomidega, et selgitada välja, millised geneetilised mehhanismid on selle kohastumuse taga.

Teadlased leidsid, et mitmel Dehneli fenomeniga liigil avaldusid tugevamalt geenid, mis on seotud ajurakkude tekkega. Mets-karihiire puhul paistis eriti silma geen VEGFA, mis on seotud vere-aju barjääri läbilaskvusega ja võib muuta aju toitainete suhtes tundlikumaks. Samuti oli tema genoomis rohkem geene, mis on seotud DNA parandamise ja pikaealisusega.

Aktiivsed olid ka veeregulatsiooniga seotud geenid. See toetab oletust, et närilised vähendavad aju mahtu ajutiselt läbi vee kaotuse, mitte ajurakkude arvu vähenemise arvelt.

Mets-karihiir on levinud ka Eestis. Loomake meenutab esmapilgul hiirt, kuid erinevalt hiirtest on ta silmad väikesed, koon pikk, kõrvad väikesed ja karvastiku varjus.

Uuring avaldati teadusajakirjas Molecular Biology and Evolution.