Niki de Saint Phalle’i, Jean Tinguely ja Per Olof Ultvedti koostöös valminud teos “Hon – katedraal”. Moderna Museet, Stockholm, 1966. Foto: Madoga Media / Getty Images
Mis oleks Eesti kunstielus täna teisiti, kui oleksime saanud ka 1966. aastal üleelusuuruses naise jalge vahelt sisse jalutada ja piima juua? Ilmselt oleks paljud eestlaste tõrked kunsti vastu lahustunud.
Kui kahe miljoni aasta pärast leitakse meie tsivilisatsioonist märk, võiks see olla Prantsuse-Ameerika kunstniku Niki de Saint Phalle’i (1930–2002) erksavärviline “Nana” (prantsuse keeles tüdruk). Kuju on omamoodi meie aja Willendorfi Venus ning kehastab naiselikku elurõõmu, väge ja pehmust. Kuidas vormistas see iseõppijast, jeannedarciliku õrna oleku, ent südika loomuga kunstnik end kaanonisse? Saint Phalle tulistas sõna otseses mõttes kunstimaailmast läbi. Sellest, mis ajendas kunstnikku relva haarama, aga hiljem juba värvikülluse ja voolujoonelisusega patriarhaalse mõjuvõimu vastu protestima, teeme juttu rubriigi “Süütu pilk” seekordses loos.