Heie astus Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda 1981. aastal ja meiega, paar kursust eespool olevate ning juba kunstiajaloole spetsialiseerunud tudengitega hakkas ta kiirelt suhtlema, milleks eriti hea võimaluse andsid nii teaduskonna ajalooringi ja kunstilooringi kaks korda aastas toimuvad ekskursioonid, äsjaasutatud kunstilooringi entusiastlikult alanud tegevus dotsent Mart Elleri patronaaži all kui ka ajaloolaste Vana-Pälsoni ühiselamu tormiline seltsielu. Sportlik, särasilmne ja muusikat armastav Heie sobis sellesse miljöösse hästi; ajalooringi ekskursioonidel keskaegseid maakirikuid külastades istus klaverit õppinud Heie sageli oreli taha, ja kui bussis veinipudeli suult suule käies isamaaline ja venevastane laul üles võeti, kuulus eufoorilisse ühendkoori ka Heie hääl. Ta armastas elu. Ja ta armastas kunsti.
Nii mõnedki korrad sõitsin 1980. aastate keskel Heiega spontaanselt öise rongiga Leningradi näitusi vaatama, mitu korda läksime uue aastatuhande alguses üheskoos Veneetsia biennaali avamisele, lühikeseks lõigatud soenguga Heiel seljas must nahktagi nagu cool’il komissaril, ning kord ronisime seal isegi üle hekiga palistatud kivimüüri mingi palazzo aeda, et pääseda Soome paviljoni üliihaldatud õhtusele vastuvõtule – kutset meil polnud –, et aga arendada põhjanaabritega töiseid kontakte, jagades Heie seljakotist värsket ajakirja kunst.ee. Ühel teisel biennaalil lasi Heie ennast toimetajate kandmisvõistlus-performance’il «Biennalist» aja peale tassida prantsuse päritolu Taani kontseptualistlikul kunstnikul Colonelil – ja nad tulid esimesteks! Kõik ikka eesti kunsti nimel!