Suusarahva seas on tekkinud nõutuks tegev olukord. Riik panustab Tehvandi suusakeskusesse 7,4 miljonit eurot aastas, aga sportlastele ja harrastajatele seal häid sõiduolusid pole. Nii on nende pilgud pööratud Eestimaa alpide ehk Haanja poole, mida vald toetab 50 000 euroga ja mille rajad valmivad kahe mehe ennastsalgaval jõul. Esimese kohana Eestis kehtestati seal nina vee peal hoidmiseks rajamaks.

Tasu on talutav: päevapilet maksab kolm eurot, hooajapilet 75 ja alla kümneaastased lapsed sõidavad tasuta. Sellega loodi aga pretsedent, sest esimest korda hakati küsima raha terviseradade kasutamise eest.

Kagu-Eesti inimesed, keda see piletiraha otseselt puudutab, teenivad 300–400 euro võrra väiksemat mediaanpalka kui Tallinnas, aga nad ei vingu. Muidugi on perekonnad, kus on ema-isa ja kaks last, võtnud enne Haanjasse minemist mõtlemisaja. Siis pole see enam kolm, vaid kolm korda neli eurot pere eelarvest.

Aga nagu öeldud, võeti sõnum üsna rahumeelselt ja toetavalt vastu. Suusatajad saavad aru, et mäesuusakeskused on ju nagunii tasulised nagu ka sisehallid või jõusaalid. Siiski ei tasuks asju omavahel sassi ajada, vabas õhus olevad omavalitsustele või riigile kuuluvad terviserajad, mida Eestis on kokku 207, on alati olnud vabalt kõigile ligipääsetavad.

See on osa laiemast riigi seatud tervisepoliitikast. Strateegiadokument “Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030” näeb ühe suure eesmärgina lausa, et suur osa elanikest liigub ja spordib. Tervise arengu instituudi 2024. aasta andmetest selgub, et praegu liigub umbes 44 protsenti inimestest vähemalt 30 minutit kaks korda nädalas. Liiga vähe. Ülekaalulisus ja rasvumine samal ajal süvenevad, nendega kaasnevad haigused samuti.

Selleks, et Eesti inimesed liikuma saada, on ellu kutsutud mitu organisatsiooni, kellel on päris muljet avaldavad eelarved. Nüüd, kui on tekkinud otsene vastuolu strateegia ja päriselu vahel, vaadatakse toimuvat vaikivalt pealt. Mitte keegi pole isegi proovinud seda vaikust katkestada.

“Timo Palo usub, et aasta-paari pärast näeme laiemat trendi, et suusatamise eest raha maksmine ettevalmistatud radadel muutub normiks.”

Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse sihtasutusest öeldakse järelepärimise peale, et tegelikult pole selline rahaküsimine kooskõlas eesmärgiga suurendada rahvastiku kehalist aktiivsust. Haanja suusaradade rajameister, polaaruurijana tuntud Timo Palo usub, et aasta-paari pärast näeme laiemat trendi, et suusatamise eest raha maksmine ettevalmistatud radadel muutub normiks.

Seda ennustust toetab fakt, et kaks kolmandikku Eesti omavalitsustest on pooleldi või täiesti ääremaalised ehk teisisõnu elanikkond väheneb ja ühes sellega ka maksutulu. Omavalitsused seisvad silmitsi tõsiasjaga, kuidas saada toime põhiteenuste pakkumisega. Haanja olukordki on ju tingitud sellest kurbloolisest faktist.

Haanja suusakeskust haldab SA Haanjamaa Sport ja see kuulub Rõuge vallale, mis veel mõned aastat tagasi oli piltlikult öeldes pankroti äärel. Nüüd, mil ajad on paremad, toetab vald keskust 50 000 euroga aastas, kuid see katab vaid osa keskuse 130 000 euro suurest eelarvest. Pean oluliseks märkida, et minu hinnangul ei pea ka üks väikevald pidama ülal suusakeskust, mille enamik kasutajaid tuleb väljastpoolt Võrumaad.

Suusakeskus on senini jäänud püsima tänu erasektori toele, aga miski pole igavene. Nii oligi sügisel Haanja radade eestvedajatel kaks valikut: kas Haanjas jäävad rajad tegemata või tuleb need tasuliseks muuta.

Rõuge vald ühes suusakeskusega on aastaid pidanud kultuuriministeeriumiga läbirääkimisi, et ka Haanja suusakeskus kuuluks sarnaselt Tehvandi ja Jõulumäega riigi kaitsva tiiva alla. Tehvandi selle aasta eelarve on 7,4 ning Jõulumäe oma 1,6 miljonit eurot. Ministeerium pole seni olnud nõus senist rahastamismudelit ümber vaatama. Pigem on jäädud hoiaku juurde, et Haanja on kohalik keskus, mis peaks ise toime tulema. Rõuge vallale soovitakse sealt jaksu.

Selles kohalikus keskuses, nagu ministeerium neid nimetab, on aastas rohkem kui 140 000 külastust ja tehakse kahe mehega ära kogu see töö, millega Tehvandil hakkama ei saada. Viimasest kirjutas ajakirjanik Matthias Kalev Eesti Ekspressis ilmunud loos “Tehvandi suusakeskusesse kulub miljoneid riigi raha. Suusatada saab seal aga aina vähem”. Kalevi artikli põhiline kriitika keskendus sellele, millest suusaringkondades räägitakse juba aastaid: Tehvandi, mille riik on üle kullanud, on võtnud fookuse kahe kuni kolme suurvõistluse korraldamisele, aga sportlastele treenimisvõimalusi pole. Kust peaks tulema järelkasv?

Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik Kaarel Nestor ütleb, et riigi selge huvi on lisaks rahvusvaheliste võistluste korraldamisele ka ootus, et Tehvandil luuakse sobivad tingimused suve- ja talispordialade ning laskespordi treeninguteks. Reaalsuses sõidavad sportlased treeninguteks kas välismaale või Haanjasse.

Sportlaste, aga ka harrastajate vaatest saab Haanjas nautida tipptasemel radu, mis on valminud väheste eurode ja rajameistri ennastsalgava töö tulemusel. Heal talvel koguneb rajameister Palol umbes 250 tundi kuus radade hooldamiseks, päevad on tal 12 kuni 19 tundi pikad, aega magamiseks napib, südametilgad hoiavad käimas. Kui Palo ütleks, et talle aitab, siis Haanjas mõnda aega suusatada ei saaks.

Kaotus oleks tunnetatav nii kohalikule elule, rahva tervisele kui ka sportlastele. Asi pole vaid Eesti koondistes, ka Läti ja Leedu koondiste sportlased sõidavad Haanjasse. Lisaks korraldatakse seal võistlusi, mille korraldamisest Tehvandi on loobunud. Viimatine näide tuleb kuu algusest, kui toimusid Eesti noorte meistrivõistlused laskesuusatamises, mille vastuvõtmiseks ja ettevalmistuseks jäi Haanjal täpselt kaks päeva, sest Tehvandi seda teha ei võtnud.

Alates 24. detsembrist on Haanjas kogutud eraisikutelt 13 000 ja klubidelt 6000 eurot rajamaksu, kaugeltki mitte piisavalt, et katta kõiki sealseid suusakeskuse kulusid. Aga inimesed vähemalt püüavad, samal ajal kui need, kel on päriselt võim midagi muuta, leiavad aina uusi selgitusi, miks nad midagi muuta ei saa. Mõistlik oleks Jõulumäe ja Tehvandi rahapaja teema uuesti lauale tõsta ja mõelda, kuidas sellega ebaõiglane olukord lahendada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.