Räägime tõenäoliselt kogu selle saate rahvusringhäälingu rahastamisest. Otseseks ajendiks sai üks riigikogu kultuurikomisjoni istung, kus teie koos Sulev Valneriga selle nädala alguses käisite ja hiljem siis uudistest saime lugeda, et kultuurikomisjonil on tekkinud uus vaade rahvusringhäälingu rahastamismudelile, mis siis, kui ma siin õigesti aru saan, kujutab endast sellist kolmeaastast avalik-õiguslikele kultuuriasutustele kehtivat rahastamise raamistikku – et sõlmitakse kolmeks aastaks halduslepingud, fikseeritakse see summa ära. Ühest küljest tundub nagu edasiminek, arvestades seda, kuidas siiamaani saab rahvusringhääling iga aasta viimastel kuudel teada, mis tema järgmise aasta eelarve on ja tihti ka päris aasta viimastel nädalatel. Sellega võrreldes see oleks justkui nagu edasiminek?
No pigem me saame teada alustuseks, mis ta kõik meil jälle ei ole. Aga jah, see oli selline igal aastal ette nähtud kohtumine kultuurikomisjoniga, kus ringhäälingu nõukogu peaks andma ülevaate, mis juhtunud on.
Aga tõepoolest, ka see seadusemuudatuse plaan käis sealt põgusalt läbi, mis liikus värskelt kultuuriministeeriumist valitsusse läbivaatamiseks ja see tõesti näeb ette väiksed muudatused, et rahastamine, mis on üks põhiline muudatus, peaks olema järjepidevam ja ettemääratum. Aga hetkel on veel vara rääkida, mis sealt juhtub.
Euroopa meediavabaduse määrus, mis juba eelmisest aastast kehtib kogu Euroopa Liidus, näeb ette, et kõikide avalik-õiguslike ringhäälingute rahastamine peab olema piisav ja ettemääratud. Selle teise poolega me võib-olla enam-vähem liigume edasi, aga selle piisavuse osas meil tegelikult mingit selgust praegu veel ei ole.
Ma saan aru, et kui see peaks nüüd minema niimoodi, et selline rahastamismudel tekib, lisaks rahvusringhäälingule veel rahvusraamatukogule ja rahvusooperile, siis see võib minna ka niimoodi – ma ei tea, mis see lähtepunkt on, kas 2026. aasta – et öeldakse, et siit nüüd järgmised kolm aastat teie eelarve ei vähene, jääb selliseks, nagu ta on. Arvestades seda, kui väike on rahvusringhäälingu eelarve võrreldes tema ette pandud ülesannetega ja kuidas meil inflatsioon viimased aastad on kulgenud, siis see tähendab ju tegelikult seda, et iga järgneva aastaga on küll teada, kui palju rahvusringhäälingul raha on, aga seda raha on põhimõtteliselt järjest vähem?
See ongi peamine murekoht ka selle muutuva seaduse ruumis, et juhul kui kellegi poliitiku peas ongi see – et lahendasime selle ettemääratuse ära, aga raha ongi teil aina vähem ja vähem või see on külmutatud, siis tegelikult see oleks ülisuur probleem.
Kui rahastust laiemalt vaadata, siis alates Eesti Vabariigi taastamisest, kus meie avalik-õiguslikule raadiole ja televisioonile, mis olid tol ajal eraldi, andis maksumaksja 0,4 protsenti SKT-st ja selle me saime kaasa ENSV-st. Nii et tollased poliitikud, kui neid tohib nii nimetada või vähemalt ühe partei liikmed, said aru, et meedia on oluline ja ta peab olema tugev. Tänaseks oleme jõudnud 0,1 protsendini SKT-st ehk siis neli korda odavamalt maksumaksjale.
Kui nüüd SKT on võib-olla abstraktne, siis hästi konkreetne on see, mida me näitasime ka komisjonis ühel graafikul. Me võtsime aluseks 2008. aasta, kui tänane rahvusringhääling oma uue seadusega loodi ning raadio ja televisioon kokku pandi, siis oli meie baaseelarve ümmarguselt 23 miljonit eurodes – tol ajal olid küll kroonid, aga eurodes arvestatuna. Tänaseks, kui me korrutame selle inflatsiooniga läbi, siis on meil rahast 17 miljonit. Meil on reaalselt ostujõu mõttes kolmandik vähem raha, kui oli 20 aastat tagasi ja ootused meile ei ole kuidagi vähenenud.
Otse uudistemajast: Erik Roose Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kordame selle uuesti üle. Et kui võtame inflatsiooni arvestades aluseks 2008. aasta rahvusringhäälingu eelarve, sest see oli see aasta, kus Eesti Raadio ja Eesti Televisioon esimest korda koos tegutsesid, siis see oli 27 miljonit.
Kakskümmend kolm.
Vabandust, 23 miljonit eurot ja tänaseks inflatsioonikordaja läbi on sellest saanud 17 miljonit?
Nii et tegelikult jah, et meil on kolmandiku võrra vähem raha, et midagi osta. Kui ette kujutada, kui pensionäril oleks lihtsalt rahakotis küll mingi teine kupüür, aga ta saab kolmandiku vähem omale kaupa osta – see on sama asi.
Aga neid ülesandeid on tegelikult ju selle ajaga juurde tulnud ja tegelikult rahvusringhäälingu tegevus on, nagu loomulikult kogu meedia, orgaanilise arengu käigus ju laienenud selle ajaga võrreldes?
Jah, seal on nüüd kaks asja selle arvutuses maha võetud, näiteks eraldi ETV+ (venekeelse TV-kanali – toim.) jaoks antud raha ja küberturbe rahad, et lihtsalt võrrelda sama teenust. Nii et seal natukene siis oleks juures, aga kõik, mis on juures, on tegelikult nii-öelda etiketiga, et me selle eest teeme mingeid muid tegevusi.
Tõepoolest, kui võrrelda, siis tihti öeldakse, et kogu Euroopas on ringhäälingute rahastus langustrendis, mis on tõsi, ainult et seal on keskmine langus olnud 10 protsenti meie 30 vastu võrreldavates skaalades. Nii et reaalselt kolm korda kiiremini on kukkunud meie võimekus seda teenust osutada, võrreldes ülejäänud Euroopa Liidu ja ka kogu suure Euroopa, EBU (Euroopa ringhäälingute liit – toim.) 47 riigi kolleegidega.
Aga ma tuleks veel sammu võrra tagasi. Te siin tsiteerisite seda Euroopa Liidu meediavabaduse määrust, mis ütleb, et avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine peab olema piisav ja ettenähtav või kuidagi planeeritav. See on tegelikult ju selline suhteliselt bürokraatlik, formaalne sõnastus, aga mida see tegelikult tähendab, on see, et rahvusringhääling peaks olema poliitilistest otsustest lühiajaliselt ja pikaajaliselt sõltumatu tänu sellele, et tema rahastus ei sõltu nendest lühiajalistest poliitilistest otsustest.
Just.
See on see, millest me tegelikult ju siin väga keegi, ka rahvusringhäälingus, kõnelda ei taha, kuna me ise ju teame, et me ei ole poliitiliselt kuidagi oma sisu poolest sõltuvad. Aga kui me jätame kogu selle reaalse olukorra kõrvale ja vaatame puhtalt faktidele otsa, siis iga aasta järgmise aasta eelarve otsustatakse ühemõtteliselt poliitilise otsustusprotsessi läbi.
Jah, täpselt nii ongi. See oli veel üks üks detail, mida me oleme ajanud koos enne mainitud rahvusooperi ja rahvusraamatukoguga, kolmas on siis rahvusringhääling. Need kolm organisatsiooni on loodud parlamendi poolt maksumaksjale. Tegelikult täna on nad üks sajakonna või 150 kuluüksusena kulureast lihtsalt kultuuriministeeriumi ja riigieelarve seletuskirjas, mida ma saan aru, peale Aivar Sõerdi ja Anvar Samosti ka keegi nagu ei loe. Meie mõte oli see, et need kolm põhiseaduslikku institutsiooni oleks eraldi prioriteedina välja toodud ja see võib-olla aitaks ka edasi sellest probleemist, et lihtsalt kogu aeg jääme vaesemaks.
Aga see sõltumatus on ju tegelikult erakordselt oluline, seesama ajakirjanduslik sõltumatus. Kui rääkides kolmest oma seadust omavast avalik- õiguslikust institutsioonist, siis ma päris hästi tegelikult isegi sellises düstoopilises fantaasias ei kujuta ette, kuidas näiteks rahandusminister või riigikogu liige läheb rahvusooperi juhi juurde ja ütleb, et tahaks rohkem sellist itaalia algupära ooperit näha järgmisel aastal. Aga tegelikult on üsna lihtne ette kujutada, kuidas seesama rahandusminister või noh, ma ei tea, mis iganes erakonna esimees tuleb Erik Roose juurde ja ütleb, et aga teil on siin need uudised ikkagi kuidagi liiga vähe meie suhtes sõbralikud. Ja seda tegelikult see rahastamise sõltumatus ju peakski põhimõtteliselt vältima?
Seda peaks tagama jah. See oli hea näide aga ma tooksin nii-öelda vastunäite. Tõepoolest poliitikud, ma olen peaaegu kindel, et ka poliitikutest nõukogu liikmed näiteks rahvusooperis ei ütle, et tehke oopereid rohkem ja operette vähem. Ma arvan, et see oleks naeruväärne, meie kultuuriportaal teeks sellest uudise.
Kuigi mine tea, mine tea.
No ma siiski oleks seda kindlasti kuulnud Ott Maatenilt (rahvusooperi Estonia peadirektor – toim.). Või Rahvusraamatukogule öelda, et no seda tüüpi kirjandust ärge ikka ostke või tellige muud. Aga meie puhul öeldakse, et noh, siin ikkagi seda on vähe, seda palju, poliitikat vähe ja “Välisilma” palju. Seda juttu tuleb iga päev ja igalt poolt, seda peetakse kuidagi nagu tavapäraseks.
Nii et selles mõttes jah, ma ütleks, et meil on probleem mitte ainult rahastusega, vaid ka tegelikult reaalse mõistmisega, mida tähendab sõltumatu meediaorganisatsioon ja siin tuleb sellega veel kõvasti tööd teha.
Erik Roose ja Anvar Samost Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui me nüüd sellest rahastuse ajaloost veel rääkida, siis me rääkisime, kuidas see summa on muutunud. Tegelikult on siin ju uuritud seda, vähemalt ühe korra on riigikontroll teinud vist tänaseks kümme aastat tagasi..?
Umbes nii jah.
.. on teinud analüüsi rahvusringhäälingu rahastuse kohta ja tegelikult meie rahastus on avalik, siin on sellest kirjutatud, räägitud palju. See näeb tegelikult niimoodi välja, et on riigieelarvest vist kolmel real eraldatav summa, viimased aastad vähemasti on niimoodi olnud, siis on mingi rida selliseid samuti avalikust rahast rahastatavaid projekte, mis on sihtotstarbelised. Toimetuse ja ajakirjanike vaatenurgast on see alati selline kahtlane teema, sellepärast et mis iganes klausleid või tingimusi sinna sellesse konkreetsesse projekti või lepingusse ei kirjuta, vaatajale või auditooriumile võib alati jääda mulje, et see, kes maksis, tellis ka selle saate või programmi või projekti ajakirjandusliku sisu. See on ka üks asi tegelikult, mis iseenesest ei peaks niimoodi olema. Ideaalis võiks ju olla niimoodi, et rahvusringhääling saab mingisuguse pikaajalise mudeli alusel raha ja siis vastavalt rahvusringhäälingu seadusele ja vastavalt rahvusringhäälingu ülesannetele, rahvusringhääling ise otsustab, millist seadusele vastavat ja auditooriumi ootusi õigustavat programmi selle alusel toota?
Täpselt nii see enamikes Euroopa riikides, EBU liikmetes, käibki. Tõsi, seal sellele kolmele reale lisandub nüüd järgmine mõni aasta ka meie uue telekompleksi raha, nii et see on nagu neli rida. Aga see on eraldi teema ja see on võib-olla reaalne päris asi, mis võib-olla ei puutu päris sellesse näitesse, millest me rääkisime.
Aga tõepoolest selleks, et päriselt normaalselt ja tavapäraselt, nii nagu kõik meie kolleegid või enamus Euroopas töötavad, peaks see täpselt nii olema. Võib-olla lähme veel korra hästi konkreetseks, et kui palju see siis maksma läheb. Tegelikult keskmiselt Euroopas, laiemalt, suures Euroopas, läheb see teenus maksumaksjale maksma 50 eurot aastas.
Eestis läheb see maksma 30 eurot aastas per capita iga Eesti inimese kohta. Ehk siis, kui see viia päeva peale, siis see hind on kaheksa senti päevas või kaks ja pool eurot kuus. Kaks ja pool eurot kuus, [on see,] mis iga Eesti inimene maksab tegelikult [ja see] on vähem kui mis tahes ajalehe tellimine, videoplatvorm või mis iganes – tegelikult reaalset kaupa on rohkem. Nii et mina ütleks, et ka see hüpoteetiline väide, mida sageli kasutatakse ja võib-olla ka õigesti, et erasektor on efektiivsem kui avalik, siis siin tegelikult see jutt ei päde – me oleme tegelikult tõhus, kvaliteetne ja maksumaksjale kõige säästlikum pidada.
Kui vaadata sedasama näidet, mida te siin tõite enne Rahvusringhäälingu püsihindadesse arvutatud eelarve kohta, siis põhimõtteliselt sama asja, mida tehti 2008. aastal 23 miljoniga, teeme nüüd 17 miljoniga?
Ostujõu mõttes.
Ostujõu mõttes. See on ju efektiivsuse mõttes võiks öelda, et täiesti uskumatu näide!
Me olemegi. Kui küsida, et kuidas see on võimalik, et see numbri klapi, siis see ongi käinud läbi ühelt poolt efektiivsuse tõusu, läbi kärbete – meil on oluliselt vähem töötajaid, ajakirjanikke, teisi töötajaid, tugistruktuuri töötajaid, kui oli viis-kümme või 15 aastat tagasi, oluliselt vähem. Aga kuskil on see piir, kust maalt alates noh… keegi peab ju stuudios olema! See on punkt üks.
Ja teine, et me oleme püüdnud, kuigi see on jälle ka väga raske, aga tehnoloogia arenguga kõik järgmised põlvkonnad on alati ka efektiivsemad ja säästlikumad. Aga me oleme jõudnud sellisesse kohta, kus tegelikult reaalselt enam, ka peale viimast kärbet, mis oli kaks miljonit pluss eelmine aasta, eelmises eelarves ja nüüd jäi samaks see kärbe või juurde ei pandud ega maha ei võetud. Eraldi teema oli, et natuke anti veel palgafondi. Aga see palgafondi andmise jutu võiks ka ära klaarida. Et kui [kultuuritöötaja] miinimumpalgaga, keda on kõige suurem grupp meie kollektiivis, kui neile panna 120 eurot kuus juurde üks kord kolme aasta kohta, siis kõik saavad aru, et siin mingit tohutut tänulikkust paraku on raske nii minul kui mu kolleegidel poliitikute suunas näidata.
Nii et tegelikkuses me oleme tõesti organisatsioonina teinud tohutuid pingutusi, aga nüüd on see koht, kus peale kärbet tegelikult meil on võetud ära võimekus teha mis tahes suuri ülekandeid. Tegelikult algavad kohe-kohe olümpiamängud, selle raha oleme võtnud ekstra, rahastust meil selleks pole – me oleme selle kärpe kokku kraapinud. Aga tulevikus suurvõistlused, olümpiamängud käivad tänase rahastusega meile üle jõu. Me ei saa neid teha või selleks, et üle kahe või nelja aasta neid asju teha, peame me massiivselt mõned programmid kinni panema, hakkame raha koguma.
Nii et tegelikult kui küsida poliitikutelt, kas olümpiat peaks Eesti inimene nägema, seda kajastama, siis vastus on jah. Aga kui küsida raha – me räägime tegelikult jälle kas kaheksa senti või mõni sent päevas juurde. Tegelikult kui sellest kaheksa sendi pealt edasi minna, siis tegelikult kui me poliitikute kaudu või mingi mudeli kaudu saaks mitte kaheksa, vaid ütleme 12 senti iga päev, need on reaalsed numbrid, siis oleks me täiesti rahul. Aga isegi ka kümne sendi puhul võiks taastada selle, kus me olime. Nii et need summad tegelikult, mida on vaja võrreldes selle pidevalt [meediast] läbi käinud mingi kahe miljardiga, mis iga aasta kuidagi nagu kuskil ära kaob – üle jääb, et need summad te
Otse uudistemajast: Erik Roose Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
gelikult on naeruväärsed.
No kui vaadata siin teisi Euroopa avalik-õiguslikke ringhäälinguid, kes ka päriselt täidavad avaliku õiguslikku funktsiooni, kes ei ole, nagu meil siin jätkuvalt mõned poliitikud armastavad öelda, riigitelevisioon, vaid on päris ajakirjanduslikult sõltumatud meediaorganisatsioonid, siis seal on Eesti tegelikult erakordne erand. Kui ma vaatan ringi, et kui palju on neid avalik-õiguslikke meediaorganisatsioone, kelle rahastus on poliitiliselt sõltumatuks tehtud – kas siis kogutakse selle jaoks eraldi maksu, kas on seatud sõltuvus riigieelarve rahastus mingisugusest indeksist, mis moodustub mingite statistiliste näitajate või muutuste põhjal, kas on pandud elektriaktsiisi sisse mingi komponent nagu näiteks Portugalis ja mõnes muus riigis – me oleme erand siin. Võib-olla siin tasub seda ka öelda, et Eesti ei ole tüüpiline oma avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise poolest ja kui meile meeldib öelda, et me oleme väga edumeelne paljudes küsimustes, teeme kõiki asju palju õigemini kui mõni meie näiteks lõunapoolne naaber, aga selles küsimus me tegelikult ei tee.
Nii ongi. Neid on ikkagi väga näpuotsaga sellest ligi 50 [EBU] liikmest, kes nii selgelt ootavad aasta viimaste päevadeni, et saada teada [oma eelarve]. Meil tõesti võib-olla oktoobri-novembrikuus on teada, aga riigieelarve kinnitatakse ikkagi lõpuks detsembris. Need mudelid on erinevad, kaasa arvatud näiteks minu meelest Hispaanias on nii, kus suur osa tuleb üldse telekommunikatsiooni ettevõtete kasumist või käibest mingi väike protsent, mis on üks loogika või ka elektriarved nagu on Portugalis, Itaalias, vist ka Armeenias.
Nii et ühesõnaga erinevad mudelid, aga see üldistus on see, et tegelikult absoluutne enamus sõltumata riigikorrast, oled sa Ungari või Suurbritannia või Soome, siis sõltumata sellest meetodist absoluutselt kõik on leidnud, et avalik-õiguslikku teenust kui sellist, sõltumata rahandusmudelist, on meile vaja. Nii et natuke see meetod on tehniline küsimus, aga Eesti on selles mõttes kindlasti mitte edumeelne, vaid finantspoliitilises mõttes pigem seal teises otsas.
Olemuslikult läbi selle viimase 30-35 aasta ei ole meie ühiskond või just poliitikud eeskätt jõudnud sellega sinna kohta, et otsustame ükskõik mis mudeli ära ja see ongi kokku lepitud, pikaajaline ja sõltumatu. Kuidagi on selline – et katsuge hakkama saada, raha küll pole, aga pidage vastu – oli niisuguse Vene poliitika meem kunagi. Aga minule ei tee see enam nalja, sest see on meie päris elu, olukord on päriselt ka üliproblemaatiline. Tegelikult me ju tahame neid suuri laulupidusid, olümpiaid, kõiki neid teha.
No me tahaksime ka tegelikult igaõhtuseid uudiseid. Ja seda, et telefonist oleks võimalik uudiseid lugeda, mis on kvaliteetsed, usaldusväärsed. Ja et Vikerraadiost oleks võimalik midagi kuulata juhul, kui muud vahendit käepärast ei ole.
Jah, siin on veel üks asi, mida võib veel väga lühidalt markeerida. Tegelikult, milleni on viinud ka selline [hoiak], et andsime kümme eurot ja saime vastu kolm minutit saadet – see on viinud selleni, et tegelikult kaudkulusid poliitikud ja kontrollijad enam väga ei näe, sest televisioon, raadio, uudiste-ettevõte on tegelikult tänapäeval IT-ettevõte. Selleks on vaja küberturbesüsteeme, seal on vaja tehnoloogilist võimekust ja reaalselt – ma pean selle välja ütlema – et tegelikult osaliselt olümpiat me rahastame enda investeeringute amortisatsiooni arvelt, mis tähendab seda, et meie võimekus olla raudselt iga õhtu kell üheksa eetris AK-ga, ei ole enam üldse nii hästi tagatud, kui ta oli veel aasta kaks-kolm tagasi. Nii et, et varem või hiljem, loodetavasti hiljem peale, peale seda juhatust, aga juhtub see, et meie eeter on ühel hetkel pime, sellepärast et meil ka tehnoloogiline pool lihtsalt ei ole tagatud.
No mis see mudel siis Eesti osas nagu kõige otstarbekam on? Ma saan aru, et meil on nüüd läinud sel nädalal otses mõttes kultuuriministeeriumist valitsusse rahvusringhäälinguseaduse muudatused, mis noh, sarnanevad vist selle, mis kultuurikomisjoni arutelul olid.
No need sama ongi, jah.
Aga kui nüüd küsida objektiivselt ja täiesti sõltumatult sellest seadusest, mis see ideaalne mudel oleks Eesti tingimustes, rahastusmudel?
No isiklikult minule meeldib tegelikult Leedu mudel. Aga natuke sarnased mõnes mõttes on veel ka Prantsusmaal ja Norras, kus siis reaalselt ongi kokku lepitud, et mingi protsent mingist maksust – Leedu puhul näiteks üksikisiku tulumaksu mingi väike-väike osa ja aktsiiside mingi väike osa, see protsent sellest või osakaal sellest siis selle järgi arvutatakse ja rahandusministeerium selles kannab üle ja sellel nagu ei debateerita.
Leedu on nüüd selles mõttes teist mudelina väga hea, aga seal on poliitiline [olukord] täna …
Et seal tahetakse seda mudelit tagasi pöörata?
Ja mitte ainult, seal tahetakse ka seadust muuta, et pidevalt saaks vajadusel väga lihtsalt ka juhtkonda maha võtta ja kõike muud. Tegelikult see õppetund on jälle selles, et ka hea mudel agressiivse ja pahatahtliku poliitika vastu iseenesest ei kaitse.
Aga kui on mõlemad sambad nii-öelda löögi all, siis on eriti raske ja see on tegelikult Eestis. Teistpidi jälle – ega siis meie enda nõukogu, meie enda kultuurikomisjon parlamendis, nende üldine suhtumine on tegelikult pigem positiivne. Aga me kõik teame, et raha pole ju nende käes, raha on ühes teises kohas, mida me kõik teame. Ja kui veel korra natukene võlanalja teha, siis tegelikult meie nõukogu roll on seaduses väga selgelt kirja pandud, nad peavad kontrollima, jälgima meie eelarvet, selle täitmist. Aga ma ütleks, et viimaste aastatega on nende töö läinud väga lihtsaks, sest kontrollida väga palju pole, raha eriti pole, kontroll läheb kiiresti. Nii et selles mõttes seda funktsiooni nad saavad täita väga hästi ja väga lihtsalt.
Praktikas see rahakott asub tegelikult täitevvõimu käes, võib-olla isegi liiga palju läbi kogu meie valitsemissüsteemi. Aga tõepoolest harukondlik ministeerium, meie puhul kultuuriministeerium, ja rahandusministeerium koos on need, kes saaksid teha selle otsuse nii-öelda vormiliselt, seaduse mõttes kui ka sisuliselt iga aasta.
Aga seesama rahandusministeerium tuleb ja ütleb iga sellise indekseerimist sisaldava mudeli peale, et see ei ole võimalik, me ei taha, me ei taha ühtegi uut indekseeritavat rahastamismudelit riigieelarve raames teha, siis tahavad kõik endale sedasama saada, et see on poliitiliselt vastuvõetamatu ja sinna see sureb.
Jah, seda juttu ja lauset olen kuulnud nii palju kordi, et mul sõrmi ja varbaid jääb puudu. Ma siia debatti ei laskuks, see on natuke nagu ettekääne.
Aga veel hullem ettekääne minu jaoks on see, et absoluutselt – nii see kui eelmine juhatus, Margus Allikmaa kaks juhatust – kogu aeg on jutt, sõltumata aastast, et raha ei ole ega tule. Kas ettekääne on sõda, pingeline olukord, Donald Trump, Viktor Orban, Andrus Ansip, EKRE – kõik ettekäänded sobivad, aga raha mitte kunagi ei ole. Nii et selles mõttes see jutt pole usutav, mingil hetkel võiks öelda, mis tingimusel raha hakkab olema?
Eile õhtul oli päästeameti direktor “Esimeses stuudios” ja on olnud kõiki teisi, meditsiinivaldkonna eksperdid, teised – ma ei ole kelleltki kuulnud, et kuskil raha on. Meil igal aastal sadades miljonites riigieelarve kasvab, mis on kahekümne miljardi juures, kaks miljardit kuskil kaob ära kogu aeg, keegi ei tea, kust on. Raha tuleb juurde, aga ma ei ole ühtegi suurt sektorit näinud, kes ütleb, et raha on minu käes.
Meditsiinis samamoodi, kui me korra läheme tehnoloogia juurde tagasi, et saage hakkama tehke kuidagi see kaameratöö ära – tõenäoliselt, kui me mõtleks niimoodi, et läheks radioloogiasse ennast kontrollima, siis ma võib-olla ei tahaks minna aparaati, mis võib-olla ei tööta. Võib-olla see võrdlus on liiga brutaalne, aga see kuidagi raha ei ole jutt on lihtsalt standardne, isegi miks ei ole, millal ei ole, millal tuleb – seda lauset isegi ei teki. Lihtsalt öeldakse, et ei ole ega tule ja tõepoolest ei ole meditsiinis, ei ole hariduses, ei ole sisekaitses, isegi kaitses, see ei ole minu teema, aga ega ka Kaitsevägi ei ütle, et meil raha üle on.
No raha kaitsekulutused on nüüd ainus selline suurem tükk riigieelarvest, mis on olnud aastaid meil mingisuguse protsendiga SKP-st antud juhul indekseeritud.
Oleks see siis nii, aga sellist arvutust keegi ei suuda näidata, et kogu see raha, mis on kõigilt mujalt ära võetud või andmata jäetud, et see raha kõik nagu on siis rakettides, kuna kui nii oleks, siis ma arvan, me võiksime juba koos Ukrainaga selle probleemi ära lõpetada. Aga ilmselt see ka ei vasta tõele, et tegelikult see on hea küsimus muideks.
Et kus kohas on nüüd see iga-aastaselt massiivselt kasvav riigieelarve raha, kuidas vahendid jagunevad? Ja ma arvan, et see repliik läheb nüüd jälle väga laiaks, aga põhimõtteliselt osa probleemist minu hinnangul on ka meie riigieelarve mudelis. See on meie uudiste ja teiste ajakirjanike lemmikteema, aga kui me tegelikult sõltume sellest nimest, kui me tegelikult riigieelarves ei tea, kus meie raha on, päriselt ka, seda veel eelmine aasta rahandusministeerium ütles, et me ei tea, selgub hiljem – siis sellest algab see, et kuidas üldse raha jagada, kui me ei tea, kui palju meil raha on ja kus see asub, siis tegelikult pole muud, siis on alati vastus õige, et raha ei ole.
Kui seda juttu, et raha ei ole, mida me oleme kõik siin kuulnud, kuulata, siis pahatahtlikumal inimesel võib jääda mulje, et raha ei ole sellepärast, et Rahvusringhääling on erinevate valitsuste suhtes olnud neile ebameeldivalt kriitiline. Kas see võib olla see tegelik põhjus?
No ma ei tea, kas meditsiinisektor on kriitiline või päästeameti direktor on kriitiline, et raha ei anta. Ma arvan, et see on, see on üldine pilt, mida ma kirjeldasin. Pahatahtlikult võiks nii väita, sest kui ma nüüd ei eksi, siis Ungari rahvusringhäälingu eelarve on äkki mingi 400 miljonit umbes ehk siis umbes kümme korda rohkem kui meil. Ma kahtlustan, et nad on [Ungari peaministri Viktor] Orbani suhtes suhteliselt sõbralikud. Nii et kui aprillist tulevad uued valimised, siis on see hetk, kus me saame kontrollida seda tõele vastavust, kuidas asi käib.
Otse uudistemajast: Erik Roose Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Aga no sellist korraldust ju me keegi ei taha tegelikult.
Tegelikult me ei taha jah. Ma isiklikult tahan loota, et see päris nii ei ole.
Veel kord – kui kujutada ette, loomulikult see näide on täiesti absurdne, aga kas meie või mõni muu meediamaja muutuks äkki teadlikult, teeks sellist PR-poliitikat, et teeme nüüd kellelegi suhtes hästi sõbralikku [kajastust], näiteks rahandusministeeriumi, ministri erakonna suhtes, need on erinevad erakonnad olnud meil, võtame sõbraliku hoiaku ja siis nagu äkki tuleb palju raha. Ütleme nii, et ma millegipärast ei usu sellesse mitte kuidagi.
Jumal tänatud, et nii on. Ma saate lõpuks küsiks veel üle, et siin on kõlanud tegelikult väga dramaatilisi väiteid, et siin mitme aasta pärast võib-olla üldse õhtul nagu nii-öelda pilt jääb pimedaks. Aga natuke rahulikumalt võttes lisaks olümpiamängudele ja muudele suurtele sündmustele – rahvusringhääling selleks, et täita oma nagu avalik-õiguslikku funktsiooni, peaks lisaks uudistele ja publitsistika ja muudele ühiskonnasaadetele tegema ju ka meelelahutust. Me peaksime näiteks tootma eestikeelset originaaldraamat, muusikasaateid, arhiiviväärtusega kultuurisaateid, aga ka kõikvõimalikku muud sellist, mis moodustabki rahvuskultuuri. Kui ma nüüd objektiivselt vaatan nüüd eelmist aastat, üle-eelmist aastat ja ka seda praegu alanud aastat, me tegelikult ei suuda seda teha ju! Mitu draamasarja me sel aastal eetrisse paneme?
Ilmselt mitte ühtegi. Täiesti täpne küsimus ja nii ongi.
See on nii abstraktne jutt, mida ei olegi võimalik lahendada ilma selleta, et baaseelarve oleks piisav. Sellepärast, et ühekaupa me käimegi, kuidagi proovime lisarahastust saada, aga praktikas meie võimekus, organisatsiooni võimekus, seda arhiiviväärtuslikku sisu, värsket, uut kvaliteeti, mida me vaataksime ka 10-20 aasta pärast – kõiki neid legendaarseid filme, mida me täna vaatame, “Mehed ei nuta” ja “Siin me oleme” – me täna neid ei tooda. Me vaatame neid, vabandage, sügaval nõukaajal tehtud, 40-50-60 aastat tagasi tehtud filme. Aga kus tänased filmid on? Noh, “Reetur” oli vist üks, ja “Von Fock” on teine. Neid on kümme korda vähem ja sellepärast ongi vähem, et me ei suuda neid toota.
Aga tegelikult on asi veel hullem. Reaalselt, nagu ma ütlesin, et nui neljaks me järgmise laulupeo toodame ka ära, aga see tähendab seda, et võib-olla “Välisilm” on jälle viis minutit lühem. Piltlikult öeldes loomulikult. Aga selles mõttes meil pole ka enam kuskilt kulusid kokku hoida. Tõsi, see on negatiivne poliitiline valik, poliitik võibki öelda, et me ei taha sinna raha panna.
Aga viimaks, mis on siis see võrdlus, et mida arvab rahvas. Iga-aastases usaldusväärsuse uuringus on rahvusringhääling absoluutselt tipus, võrreldes paraku ka nendega, kes me raha üle otsustavad.