Nädala alguses teatas Tallinnas tegutsev ööklubi Club Hollywood, et plaanib ümberehituste järel hakata lähitulevikus tegutsema sündmuskeskusena. Klubi eestvedaja Rauno Otsepa sõnul teeb mõtlikuks just asjaolu, et ööelu kokkukuivamisega seotud probleemid ei esine mitte ainult majandusraskustes Eestis, vaid üle terve maakera.
“Ööklubi mudel, sellisena nagu me teda seni tundnud oleme, on iseenesest pärit sealt 80-ndate lõpust, 90-ndate algust. Sellisel kujul ööklubide hiilgeajad 90-ndatesse ja nullindatesse tegelikult jäävadki. Põhimõtteliselt võib öelda, et 2010. aastatel, pärast majanduskriisi, võttis koha sisse vaikne langustrend ja suuna alla võttis Covidiga,” selgitas Otsepp.
“Kergelt tuntav langustrend saatis ikka tervet eelmist kümnendit. Ehedaks näiteks võib tuua selle, et kui 2000. aastate lõpus klubi Hollywood töötas uhkesti neli päeva nädalas, siis vaat et kõige rahvarohkem päev oli kolmapäev ja selle aja kolmapäevast klubi külastusrekordid pärinevadki.”
“Kui sa täna lähed kolmapäeval pärast kella kümmet Tallinna kesklinna, siis ei kohta sa vanalinnas praktiliselt mitte ühtegi inimest. 20 või 15 aastat tagasi võis seal noorte inimeste hulkasid ringi vuramas näha.”
Otsepa sõnul ei ole erinevate kriiside kõrval võimalik pisendada ka nutitehnoloogia, eelkõige just telefonide mõju. “Kui panna kõrvuti kaks kõverat, millest üks näitab huvi langust linna vahel hulkumise ja ööklubis käimise osas, ja teine näitab mobiiltelefonide arengut ja populaarsuse kasvu, siis saab kaks suhtelist sarnast kriipsu, millest üks näitab üles, teine alla,” muigas Otsepp.
“Põhjus ei ole muidugi ainult selles seadmes nimega telefon. Komponente on mitu. Aga ma arvan, et seda suurt muutust tuleks otsida sellest hetkest alates, kui telefonid läksid suureks ja said korraliku ekraani. Need noored, kes said esimese telefoniga pihku ekraani, nende elu on olnud varasemate põlvkondadega võrreldes teistsugune,” lisas ta.
Otsepp tõdes, et kuigi see on keeruline, siis saab koos suure rahvahulgaga uksest välja ka noori. “See on võimalik, kui sul on mingisugune tähtpäev, näiteks aastavahetus. Või kui sul on üle mingi künnise küündiv artist, siis nad tulevad. Aga sellist kommet, et koguneme aasta läbi kaks korda nädalas ühele aadressile ja siis mürgeldame seal, seda täna enam ei ole,” rääkis ta.
BBC kirjutas möödunud aasta märtsis, et umbes pooled klubid Ühendkuningriigis on uksed kinni pannud. Ka Otsepp kinnitas, et kolleegid mujalt Euroopast on silmitsi samasuguste probleemidega.
“See ongi see, mis paneb mõtlema. Et asi pole ainult selles, et me asume siin, kus me asume, ja majandus on natukene uppis olnud. Probleem on igal pool ja väga sarnasel kujul ümber maakera. Soomes on mastaabid natukene teised, aga laias laastus pilt väga ei erine, samad tendentsid. Suurlinnas London on tänaseks jäänud järgi kaks või kolm suurt klubi, mis ka kaebavad selle üle, et ei saa asju tehtud,” lisas ta.
Otsepp tõdes, et ööklubides käies on muutunud ka inimeste käitumisharjumused ehk see, mida ja kuidas klubides tehakse. “On ka klubisid, kus on natuke teisiti. Hea näitena võib välja tuua ööklubi Venus, kus käivad eakamad inimesed, kes käituvad ikka samamoodi. Minu tõstatud teema puudutab just nooremaid inimesi. On näha muutust. Mulle endale on hästi silma jäänud, ja mis võiks olla kogu asja positiivne külg, on see, et purjus inimesi väga ei ole. Ma ei mäleta, millal ma viimati nägin öösel purupurjus kampasid.”
“Ma ei tea, võib-olla on nad midagi muud täis, aga pilt on teistsugune. Inimesed käituvad vaoshoitumalt ja ülevoolavat käte-jalgadega vehkimist väga ei näe,” lisas Otsepp, kes võttis sihiks Hollywoodi ümberkujundamise sündmuskeskuseks. Eeskujusid saab võtta teiselt poolt Soome lahte.
“Need suured ruumid, mis Helsingis on, pole ükski ööklubi, need on sündmuskeskused, kus on sisuliselt kõike polkast rokini ja draamast huumorini,” rääkis Otsepp varem “Aktuaalsele kaamerale” ja tõdes, et eri suundadesse vaatamine ning erinevate publikugruppide kaasamine, samuti mitte ainult öise, vaid ka päevase aja ärakasutamine ongi võti.
Kuigi sajandi alguses oli vanalinn kogu ööelu keskus, siis Otsepa sõnul on positiivne, et kultuurielu ja öine vöönd on ka ülejäänud linna laiali valgunud. “Ühel hetkel tekkis Telliskivi ja täna on neid seal veel, täiesti uued linnaosad. Vanalinnaga on nii, et selle populaarsus pendeldab. Ilmselgelt Telliskivi röövis vähemalt mõneks ajaks noortelt suurema huvi vanalinna liikuda, sest Telliskivis oli võimalik, eriti soojemal ajal, äärekivi peal hängida, terve hoov ja palju põnevaid kohti.”
“Covid pani sellele muidugi mõnusa paugu ja siis vanalinn tühjenes täielikult. Käisin seal vahetevahel nagu kummituslinnas ringi, seal polnud nädalaid kedagi peale minu. Praegu on natukene huvi tagasi tulnud. Hetkel vanalinna minek enam nii suurt vastumeelsust ei tekita, ka õhtusel ajal. Noored leiavad sinna ka ikkagi tee, aga küsimus on pigem üldises huvis,” sõnas Otsepp ning lisas, et samas on turiste jällegi vähem. “Nii et üldine pilt on pigem tühjapoolne endiselt, aga huvi poolest on vanalinn natukene pildile tagasi tulnud.”