Nädalavahetusel Draamateatris esietenduva “Prima facie” lavastaja Ott Raidmets rääkis “Aktuaalsele kaamerale”, et näidend avas ta silma ohvrite kaitsetusele kohtusüsteemi ees ja pani endale kui mehele küsimusi esitama.
Draamateatri väikses saalis jõuab nädalavahetusel publiku ette Austraalia juurtega autori Suzie Milleri 2019. aastal esietendunud monodraama “Prima facie”. Lugu on jõudnud lavadele ligi poolesajas riigis, selle põhjal on valminud romaan ning sel aastal jõuab kinodesse ka filmiversioon.
Monodraama peategelane on noor edukas advokaat Tessa. Üha sagedamini palkavad teda mehed, keda süüdistatakse seksuaalkuriteos. Tessat ei huvita õiglus ega vägistatud naiste tunded, vaid juriidilise mängu ilu ja faktid.
Perfektse ristküsitlusega surub ta ohvri ja tunnistajad nurka ning võidab ühe kohtuprotsessi teise järel. Kuni satub ise vägistamise ohvriks ja näeb süsteemi nüüd hoopis teise pilguga. Tessa rollis astub üles Marian Eplik.
“Kui ma seda näidendit esimest korda lugesin, siis mõtlesin alguses, et lihtsalt sirvin, loen paar lehekülge, aga loomulikult see lõppes sellega, et lugesin ta ühe jutiga läbi, sest see materjal on nii haarav,” tõdes Eplik, kes ei tahtnud käest lasta ka võimalust osaleda monolavastuses.
“Ei taha seda võimalust käest lasta. See isiklik kokkupuude on õnneks väike, nii juura kui ka selle teise teemaga, aga kuna see teema on väga oluline, siis tung seda teha või sellest teemast rääkida, oli küll suur,” lisas Eplik.
Näidend käsitleb naiste kogemusi kehtivas õigussüsteemis ning tugineb suuresti lugudele, millega autor oma advokaaditöös ja isiklikus elus kokku puutus. Näidend läks hinge ka lavastaja Ott Raidmetsale.
“See pani mind ka enda kui mehe kohta küsimusi esitama. Ja avas ka mu silmad kohtusüsteemi võimetusele kaitsta ohvrit, kellega on juhtund vägistamisjuhtumid. See olukord on nii keeruline ja mõnes mõttes ohvrite vastu suunatud,” nentis Raidmets.
Näidendi tõlkis Anne-Ly Sova, kunstnik on Ksenia Verbeštšuk. “Prima facie” esietendub 31. jaanuaril Eesti Draamateatri väikeses saalis.