Lidar-kaardi ja välitööde tulemusena oli 2025. aasta septembriks* avastatud 83 uut kääbast 33 kohast, näidates, et Eesti maastike pärandirikkus pakub veel palju avastamisrõõmu. Paraku on paljud kääpad hävimisohus, kirjutab Tartu Ülikooli arheoloogia teadur Pikne Kama ajalooajakirjas Tutulus.

Ettekujutus arheoloogist võib silme ette manada pildi maasse kaevunud imepisikesi minevikujälgi otsivast teadlasest. Mõnikord annab aga hoopis vaade kaugemalt ja kõrgemalt parema ettekujutuse koha ajaloost. Nimelt on osa mineviku inimeste töödest ja tegemistest jälgitav ka maa peal. Niisuguste struktuuride otsingul on tänapäeval väga hea töövahend Lidar-mõõdistused ja nende põhjal tehtud reljeefikaardid.

Kääpa Lidari mõõdistus. Tehisintellekti Microsoft Copilot abil loodud. Autor/allikas: Pikne Kama/Tutulus

Esimest korda katsetati Lidarit arheoloogias 1985. aastal ja alates 2000. aastatest on seda üha laiemalt kasutatud. Nii on Lidar-mõõdistused toonud Ameerika läbipääsmatutes džunglites päevavalgele terveid muistseid linnu – tänapäevaks tihedasse metsa kasvanud templeid, kindlustusi, tänavaid, maju ja põllulappe. Eestiski võib maapinnamuutusi jälgides avastada märke mineviku inimestest: näiteks linnamägesid, põllusüsteeme või matmispaiku.

Viimase aasta jooksul on tähelepanu pööratud kääbastele. Kuigi Eestis džunglit ei ole, siis võib meiegi maastik olla raskesti läbitav ja vaadeldav. Lidari-kaart annab võimaluse teha eeltöö ära arvutiekraani taga ja eristada kaardilt kuhjatised, mille visuaal on kõige sarnasem kääpale. Kääpale viitab ümmargune või piklik kraaviga ümbritsetud pinnavorm muidu tasasel alal.

Eristuvad “mumpsud” Ahja jõe orus on Möksi kääpad maa- ja ruumiameti reljeefikaardil. Autor/allikas: Pikne Kama/Tutulus

Paraku ei saa kohta kääpaks pidada ainult ekraani vaadates, vaid vajalik on ise kohapeale minna ja veenduda, et kuhjatis on tõepoolest kääbas. Näiteks oksahunnikud, maaparanduskuhilad või miilikuhjade alused võivad olla reljeefikaardil väga sarnased kääpale.

Arheoloogiaajakirja Tutulus selle aasta numbrist saab lugeda ka eksperimentaalarheoloogiast, rauatootmisest, tekstiilidest ja luudest, aga ka näiteks rabalaipadest tehisaru kasutusvõimalustest arheoloogias. Lisaks leiab ajakirjast ka iga-aastase välitööde ülevaate ja kahe raamatu tutvustused.

Lidari Eestit hõlmav kaardipilt on iga aastaga üha täpsem, kuid alad on siiski erineva detailsusastmega ja kui mõned kääpad joonistuvad kenasti välja, siis teised, mis on rohkem tihnikus või väiksemad, võivad olla raskesti tuvastatavad. Seega võib välitöödel teinekord kääpast mööda jalutada nii, et seda ei märkagi muidu kui vaadates reljeefikaarti. Vahel aga reljeefikaart kääbaste olemasolu ei näita ja see selgub alles kohapeal.

Möksi kääpad maa- ja ruumiameti 3D-kaardirakenduses. Autor/allikas: Pikne Kama/Tutulus

Lidar-kaardi ja välitööde tulemusena on 2025. aasta septembriks avastatud 83 uut kääbast 33 kohast: osa nendest üksikud ja osad rühmas koos. Mõnedki kohad ootavad veel välitöid ja see arv tõenäoliselt kasvab. Kuna avastatud kääpad on eelnevalt teadmata ja seega ilma kaitseta, on mõnedki neist kahjustatud. Kääpad paiknevad üldjuhul aladel, kus põldu pole tehtud ja pinnast küntud, ja seetõttu on need ka hästi säilinud

Tänapäevane metsatööstus kasutab aga pärast lageraiet meetodit nimega “maapinna ettevalmistamine” ehk “mineraliseerimine”, mis üldjoontes tähendab metsamaale vagude kündmist. Sellistest üles küntud kääbastest võib terav silm märgata liivas valgeid luukillukesi – jäänuseid põletusmatustest, mida kääbaste kasutajad sinna sängitasid. Põlenud luid on leidunud ka loomaurgudes või ümberkukkunud puujuurestikes, kohtades, kus on paljastunud lahtist pinnast. Need ongi enamasti ainukesed inimestest jäänud jäljed kääbastes.

Valged tükikesed liivas on põlenud luud – otsene kinnitus mineviku matmispaigast. Autor/allikas: Pikne Kama/Tutulus

Avastatud kääpad näitavad, et Eesti maastike pärandirikkus pakub veel palju avastamisrõõmu. Samas on paraku niisugused veel leidmata matmiskohad ja muud muistised hävimisohus ning igaüks võiks proovida hoida maastikke ja maapinda nii, nagu need on meile pärandunud.

Maastiku laserskaneerimine ehk Lidar-mõõdistamine

Eesti maastikku saab igaüks detailselt uurida maa- ja ruumiameti kaardiserverist, valides reljeefikaardi, mis on koostatud Lidari andmete töötluse põhjal. Reljeefikaardil joonistub välja maastik ilma taimkatteta, kiigata on võimalik ka merepõhja. Maa- ja ruumiameti 3D kuvab reljeefi täiendavalt kolmemõõtmelisena

Põhimõtteliselt võivad kõik kaardistada pindu ka oma nutitelefoniga, aga maastikureljeefi kättesaamiseks toimuvad mõõdistused ülelendudega. Õhusõiduk saadab välja laserimpulsse, mis peegelduvad maapinnalt tagasi. Andmete töötlemise käigus on võimalik välja lõigata puud või muud segavad objektid ja alles jätta ainult maapinnalt tagasi põrganud impulsid.

Töötluse käigus tekib kaart, kus joonistuvad välja looduslike protsesside tulemusena tekkinud orud, voored, rabad, aga ka inimeste mõju maastikule – näiteks kaevandused, teed või tasased põllumaad.

Kääpad

Tavakõnes tähendab kääbas üldiselt hauda või haua peal olevat küngast. Arheoloogias on aga sõnal teine tähendus, kuigi sisuliselt on see üsnagi sarnane tavakeelega. Nimelt on kääpad muinas- ja keskaegsed matmispaigad, millest annavad tunnistust maapealsed pinnasekuhjatised. Kääpad on levinud idapoolses Eestis, ulatudes Varstust Kagu-Eestis kuni Kuremäeni Kirde-Eestis.

Seniste teadmiste kohaselt algas kääbaste traditsioon rahvasterännuajal, umbes 500 pKr. Esineb nii ümaraid kääpaid kui ka pikki kuhelikke ehk pikk-kääpaid. Kääbaste ümber on tavaliselt madal kraav. Eesti suurima ümarkääpa läbimõõt on 25 meetrit ja kõige pikemad pikk-kääpad on kuni 110 meetrit pikad. Siiski on kääpad üldiselt märgatavalt väiksemad, umbes kümnemeetrise läbimõõduga ja meetrise kõrgusega.

Samuti esineb palju väiksemaid, vaevu ümbritsevast maapinnast kõrgemaid kääpaid. Rahvasterännuajast viikingiajani maeti kääbastesse põletatult, mõnikord on luud asetatud saviurni sisse. Harva leidub põlenud luude juures ka esemeid. Hilisrauaaegsed ja keskaja kääpad on aga väiksemad ja tihedalt üksteise kõrval – nendesse maeti surnu laibana ja haua kohale kuhjati hauaküngas. Kääpaid võib Eestis kõige enam leida liivastes kuivades männikutes, kus lähedal on jõgi või järv.

* – 2025. aasta lõpuks oli sel moel leitud kääpaid juba 117.