Kolmapäeval võttis Riigikogu vastu avalduse Iraani toetuseks ja oma sõna ütles ka endine diplomaat ja EKRE saadik Mart Helme.
“Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata on see väga oluline toetusavaldus Iraani rahvale ja mul on hea meel, et meil on selles suhtes üle saali konsensus. Aga küsimus ei ole muidugi nii lihtne, et me saaksime selle panna ainult teatud moraalsesse raamistikku ja mõista hukka vägivalla demonstrantide vastu. Küsimus on palju ulatuslikum ja seda on ka puudutatud siin küsimustes väliskomisjoni esimehele, Marko Mihkelsonile.
Küsimus on geopoliitikas. Ja see geopoliitika puudutab meid otseselt. Küsimus on selles, et meil ei ole tegemist mingisuguse väikese, tähtsusetu ja vaese riigiga, vaid meil on tegemist riigiga, kus on 92,5 miljonit elanikku, kus on maailma ühed arvestatavad naftavarud ja gaasivarud, mis on geopoliitiliselt lukk Pärsia lahte ehk teatud transporditeedele.
Kõik see avaldab palju-palju suuremat mõju kui see, missugune režiim konkreetselt selles riigis on ja kuidas ta oma rahvaga käitub. See avaldab mõju sellele, kellega see režiim on liidus. Meie seisukohast on ülioluline see, mida on siin ka mainitud, et see režiim on liidus Putini Venemaaga. Putini Venemaa on selle režiimi strateegiline partner tema tuumavõimekuse arendamisel ja on seda juba 1980. aastatest alates, Nõukogude Liidu perioodist alates.
Kui Nõukogude Liit lakkas eksisteerimast, siis Venemaa pärast mõningat segadust taastas oma suhted ja oma teadlaste ja oma eesti keeles öeldes know-how jagamise Iraaniga. Sellest seisukohast vaadates me näeme ju ka seda, kuidas sealt on nii-öelda peegeldusefekti korras Venemaad aidatud tema sõjatööstuse arendamisel ja tema sõjapidamisel. Nii et see on meile kõige otsesemalt tähtis partnerlus.
Meil on tegelikult hea meel tõdeda, et see partnerlus mõningatele proovikividele ei ole kõige paremini vastu pidanud. Sest kui me vaatame seda, mis on toimunud viimase paari aasta jooksul Süürias, siis näeme, et Süürias on Iraan saanud väga tugeva tagasilöögi, aga ühtlasi on seal saanud tagasilöögi ka Venemaa. Ja kui me nüüd vaatame seda, mis toimus hiljuti, kui pommitati Iraani tuumarajatisi, siis ka siin Venemaa sisuliselt ei sekkunud. Ehkki Venemaal ja Iraanil on omavahel sõjalise koostöö leping, Venemaa ei sekkunud, mis tähendab seda, et Venemaa tunnetab oma teatud jõuetust.
Venemaa tunnetab, et seda režiimi toetades, avalikult toetades on tal oht löögi alla seada oma teisi tähtsaid geopoliitilisi initsiatiive. Seepärast Venemaa ei toetanud kõrgendatud profiiliga Iraani ja ei toeta ka praegu. Võime tuua näite ka selle kohta, kuidas Venemaa ei ole toetanud Venezuelat. Kurjad keeled kõnelevad, et Venemaa on Venezuela vahetanud Ukraina vastu. Kas see tõele vastab, seda me saame näha mingis tulevikus. Aga see on suur geopoliitika. Ja selles geopoliitikas, ma arvan, me oleme ennast positsioneerinud selle avaldusega ajaloo õigele poolele.
Ma olen rääkinud mõnede inimestega, kes tunnevad päris hästi Donald Trumpi ja tema mõttemaailma, ja kõige tõsisemaks ohuks Ameerikale ja Ameerika tulevikule peab Trump Hiinat. Aga nende ohtude nimekirjas on üpris kõrgel kohal ka Iraan. Ja sellest seisukohast, ma arvan, kuna siin ennist infotunni ajal oli teemaks ka see, missugused on väikeriigi Eesti valikud muutuvas geopoliitilises konstellatsioonis. Nagu on öelnud ka Mark Rutte, Euroopa praegu ei ole võimeline ennast kaitsma ja olema sõjaliselt tõsiselt võetav subjekt ilma Ameerika toetuseta.
Ja sellest seisukohast võttes meil ei ole siin väga palju kõhelda ega kahelda. Ühelt poolt kõik need moraalsed imperatiivid, millest rääkis proua Rõivas, teiselt poolt kahtlemata kõik need geopoliitilised ja sõjalised momendid, millest rääkis Marko Mihkelson, ja kolmandat pidi loomulikult see, et ajaloo õigel poolel olemine tähendab täna seda, et me toetame Ameerika Ühendriikide poliitikat nende riikide suhtes, kes käituvad – kuidas ma nüüd ütlen? – jõhkralt oma rahva suhtes ja seavad ohtu maailma uue tasakaalumehhanismi kujunemise tervikuna. Ma arvan, et selles mõttes me oleme siin kõik enam-vähem ühel meelel ja toetame ka selle avalduse hääletamisel selle vastuvõtmist.”