Viljandi kunstniku Eduard Timbermanni nimi on jäänud võrdlemisi tundmatuks, ehkki ta jõudis vaatamata oma lühikeseks jäänud elule palju korda saata.
Timbermann õppis Tartus Pallase kunstikoolis Ado Vabbe käe all samal ajal Karl Pärsimäe, Karin Lutsu, Hilda Kamdroni, Nikolai Kummitsa, Karl Liimandi, Rudolf Sepa, Juhan Kangilaski ja teiste tunnustuse leidnud kunstnikega. Viletsate olude kiuste jõudis ta oma õpingutega 1930. aastal lõpule ning kolis tagasi Viljandisse. Järgmise viie aasta jooksul pühendus ta haigusest hoolimata Viljandi kunstielu arendamisele: korraldas näitusi, avaldas kunstiartikleid ja reisikirju ning pidas loenguid, mis aitasid publikul kaasaegset kunsti mõista ja seda talle lähendada. Viljandis asutas ta koos mõttekaaslastega linna esimese kunstiklubi, mis koondas kohalikke loojaid.
Kunstiteadlase Mari Vallikivi sõnul peeti Timbermanni eelkõige meisterlikuks akvarellistiks, tema töid märgati ja kiideti ilmunud näituseülevaadetes, kuigi Pallases sel ajal akvarellmaali ei õpetatudki.
“Nagu paljudel tema põlvkonna loojatel, jäi ka Timbermanni elutöö pooleli, kuid ta püüdlused annavad tunnistust vaimust, mis uskus kunsti maailma muutvasse jõusse. Varalahkunud kunstnike avastamine ja taasleidmine tuletab meelde, et loovus ei kuulu mitte ainult oma ajale, vaid ka tulevikule, kui ollakse valmis sellest osa saama,” ütles Vallikivi.
Kondase keskuse näitus on avatud 28. veebruarini, “Kuldaeg” Viljandi muuseumis 7. veebruarini.