Loo aluseks on tšiili päritolu briti autori Francisco Lobo raamat “Praeter-koloniaalne mõistus. Intellektuaalne teekond läbi impeeriumi tagahoovide” (Francisco Lobo, “The Praeter-Colonial Mind. An Intellectual Journey Through the Back Alleys of Empire”, 2025).

Ladinakeelse sõna praeter tõlkimisega tekkis mul raskusi. See võib olla “mööda, piki, peale”, pluss veel mitmeid variante. Sisuliselt selgitab autor, et selline mõistus püüab aru saada postkoloniaalsest maailmast, kus koos eksisteerivad ka koloniaalne ja koloniaaleelne maailm, mis konkureerivad meie argielus. Kuid jätan suurema osa sellest koloniaaljutust kõrvale ning võtan ette vaid osa raamatust, eelkõige Ameerikat puudutavad seigad.

Lobo märgib, et Tšiili päritolu tõttu on ka tema tehniliselt ameeriklane, kuna on sündinud Ameerika kontinendil, kuigi tänapäeval mõeldakse ameeriklaste all ainult USA elanikke. USA-d nimetab ta vastumeelseks impeeriumiks, mis keeldub end selleks nimetamast.

See võib tuleneda tõigast, et oma mõju laiendamisel on ta tuginenud mitte niivõrd toorele jõule, kuivõrd pehmele jõule, mis ulatub Coca-Cola vabrikute ja Rotary klubide avamisest eri riikides kuni hegemoonia levitamiseni ilma vormilisi kolooniaid omamata. Ameeriklased tahavad hegemooniat, kuid ei taha selle saavutamiseks liiga palju verd ja raha kulutada. Ja USA on üks kummaline koht, kus konservatiivid panevad oma toetuse Ukrainale sõltuvusse tugevamast kontrollist oma lõunapiiril.

Seda võib nimetada silmakirjalikkuseks, kuid see on eelistatavam küünilisusele. Viimase näitena võiks tuua Vladimir Putini esinemise Sotšis Ukraina-vastase suuragressiooni alustamise järel 2023. aastal, kui ta põhjas läänt ülbuse pärast ja arvamuse pärast, et lääs saab kogu maailmas oma reegleid kehtestada. Ta meenutas läänele, et koloniaalvõimu ajastu on ammu möödas ega tule kunagi tagasi. Seda kõike ajal, mil Venemaa väed okupeerisid endise koloonia territooriumi.

Viiteid rahvusvahelisele õigusele ja ei tea millele on agressorriigi pealik ka muudes kontekstides kuulutanud. Silmakirjalik, kuid ka eriti küüniline. Kuigi praegu on küünilisus ja jultumus omane ka USA presidendile.

Eks reeglitel põhinev ilmakord olegi puhuti veniv mõiste. Läänele tähendab see väärtuste kogumikku ja teatud eluviisi, mida tasub kaitsta. Kuid Venemaale ilmselt mitte, pigem on see Moskva – ja muide ka Pekingi – jaoks midagi mida tuleks enesele paslikuks mudida. Vahendeid valimata. Nüüdseks on see suhtumine omane ka USA-le.

Maailm on praegu üldse üks kummaline paik. Paljud ei ole rahul. Tohutu territooriumiga riik Venemaa ei ole oma pindalaga rahul, tahab juurde. Maailma juhtiv majandus, millel on maailma võimsaimad relvajõud, arvab aga, et on oma suuruse kaotanud. Ja tahab seda tagasi, tahab Ameerika uuesti suureks muuta.

See pürgimus, lühendatult MAGA, oleks lokaalne nähtus, kui tegemist oleks vaid isolatsionismiga ehk eraldumisega. MAGA prohvet Donald Trump on seevastu võtnud ette kampaania rahvusvahelise korra muutmiseks, soovides isegi muuta riikide piire. Osa liberaale USA-s arvavad, et Trumpi seltskond võimu juures on nagu palavik, mis peagi üle läheb, aga demokraadid on praeguseks jõudnud järeldusele, et MAGA on suurem kui Trump. Ei ole mingeid märke, et see võiks nähtavas tulevikus kaduda.

“MAGA-s on oma rassistid, natsionalistid ja populistid ja see tugineb nüüdis-Ameerikas end õigusetutena tundvatele noortele meessoost valijatele.”

Segaseid aegu on USA-s olnud ka varem, oli fašistlik liikumine, mis küll Pearl Harbouri rünnaku järel keelustati. Oli ka makartism ehk punase ohu tõrjumine. Kuid Lobo arvab, et MAGA liikumist tasuks pigem võrrelda 1920.–1930. aastate keeluseaduse ajaga. Nagu alkovastane liikumine on ka MAGA erinevate poliitiliste jõudude kummaline kogum. MAGA-s on oma rassistid, natsionalistid ja populistid ja see tugineb nüüdis-Ameerikas end õigusetutena tundvatele noortele meessoost valijatele. Lisaks ka tehnofuturistlikele elementidele, kelle eesotsas on Elon Musk.

MAGA intellektuaalsed alged võivad olla 1971. aastal avaldatud vähetuntud memorandumis, mis taunis Ameerika majandussüsteemi väidetavat ründamist sotsialismi, kommunismi ja fašismi poolt. Selle autor Lewis Powell toonitas vajadust tagasi vallutada ülikoolid ja meedia, mis olevat konservatiivide poolt unarusse jäetud. See Powelli memo olnud inspiratsiooniks ka kurikuulsale dokumendile “Projekt 2025”.

Kui Abraham Lincoln omal ajal soovis vältida pahatahtlikkust ka löödud vaenlaste suhtes, siis Trumpi ajastu tähistab pahatahtlikkust või vaenulikkust kõigi suhtes.

Trump sümboliseerib Lobo sõnul rahvalik-feodaalset pimedat kirge. Ta ei ole haritud inimene, kuigi võib olla kaval, kuna saavutas ikkagi enese valimise kahel korral, kuid tema teadmised ei ole kuigi suured. Meedia nimetab teda isikuks, keda on võimatu õpetada. Ta on võhik ja tunneb selle üle uhkust. Seetõttu ei ole tema jaoks mingi probleem norida tüli ka kõrgelt hinnatud akadeemiliste keskustega nagu Harvardi Ülikool, kuna tal ei ole teadmiste vastu mingit austust ega tunne nende järele ka mingit vajadust.

Trumpi võhiklikkus laieneb ka ajaloole ja seetõttu ei mõista ta, kuidas maailm toimib. Ajaloost mitte hooliv mõistus usub aga, et maailma võib ümber kujundada nagu laborikatses.

1823. aastal kuulutas president James Monroe Ameerika kuulumise ameeriklastele. Trump hoiab Monroe portreed Ovaalkabineti seinal, kuigi ta ilmselt ei tea, mis on Monroe doktriin, sest viitab portreele kui Monroe dokumendist pärit Monroele. Igal juhul on ta läinud Monroe rada pidi, kui mitte välispoliitika põhimõtetes, siis vähemalt järgides pimedat impulssi, mis soovitab tal krabada enesele lähiümbruskonnast nii palju kui võimalik.

Ja seetõttu ei näe ta vajadust tunnistada lõplikult ka teiste riikide suveräänsust või territoriaalset terviklikkust. Samal seisukohal on muide ka Venemaa ja Hiina. See on ka põhjus, miks Trump sisuliselt ei hooli Ukrainast ega tegelikult ka Taiwanist. Ülejäänud maailm on loosungi “Ameerika eelkõige” taustal muudetud teisejärguliseks prioriteediks ja peab vaid ootama, mis saab pärast Trumpi ja trumpismi.

Pessimistid on toimuva taustal hakanud muretsema juba Maa tuleviku pärast. Kuid Trumpi lähikonnas on ka inimene, kes on selle projektiks kujundanud. Elon Musk asutas Texase lõunaosas uue haldusüksuse, mis peaks ehitama Muskile värava Marsile. Eks me näe…