Riikliku kultuuri aastapreemia pälvinud viiuldaja Hans Christofer Aavikule antakse neljapäeva õhtul üle ka aasta muusiku tiitel ja kõlab tema enda helilooming. Aavik sõnas, et enne kui viiulile keskendus, unistaski ta helilooja-ametist.
Väga tiheda 2025. aasta seljataha jätnud Aavikule on kõige rohkem rõõmu valmistanud ja teda töös hoidnud kontserdid ning inimesed, kellega koos ta on saanud muusikat teha.
“Ääretult olulised ja ergutavad on alati kontserdid, mida anname koos abikaasaga. Eelmisest aastast on mulle väga tugevalt mällu jäänud kontsert, kus tähistame kümmet aastat koosmängu. Samas on ka kõik tuurid erinevate orkestrite ja erinevate dirigentidega lõppude lõpuks inimestevaheline suhe, mis toimub laval. Iga õhtu ainukordne ja see ongi asja kõige erilisem pool,” rääkis ta.
Eriline oli muidugi ka esinemine Carnegie Hallis. “See oli ääretult võimas kogemus. Mängida nii suure ajalooga laval. Kui kõndisin oma ruumist lavale, siis mu kõrvale jäid kõik need suured plakatid. Biitlid ja kes iganes veel, kes kõik seal esinenud on. See oli aukartustäratav kindlasti,” tõdes Aavik, kellele tähenduslikkus tekitas lavanärvi vähem, kui ta arvas.
“Tegelikult ei olnud. Olime juba nii pikalt tuuril olnud ja andnud kontserte ka teistes väga kuulsates saalides, nii et see oli pigem üks mõnus lõpetus. Tundsin laval ennast väga hästi ja pigem tahaks juba tagasi minna,” tõdes ta.
Neljapäeva õhtul antakse Hans Christian Aavikule üle aasta muusiku tiitel. Pidulikul kontserdil kõlab ka viiuldaja enda helilooming.
“Helilooming on mulle väga oluline olnud. Paljud seda võib-olla ei teagi, aga enne, kui ma viiuliga rohkem tegelema hakkasin, oli mul alati unistus saada heliloojaks. Olen terve lapsepõlve palju lugusid kirjutanud. Tavaliselt sahtlisse, aga kuna tänane sündmus ei ole mitte aasta viiuldaja, vaid aasta muusik, see termin on nii palju suurem, siis mõtlesin kasutada võimalust,” rääkis Aavik.
Pärt Uusbergi Head Ööd, Vend koori esituses kõlavad kontserdil Hans Christian Aaviku segakoorile loodud “Otsekui hirv” ja “Ave Maria”. “Ühe neist kirjutasin päris varajases nooruses ja teise natukene hiljem. See on ka natukene komplekssem. Ma loodan, et see tuleb põnev kuulamine. Minul kindlasti on väga põnev kuulata, kuidas väga kõrgel tasemel koor minu lugusid laulab,” rõõmustas Aavik ning lisas, et helikeele mõttes vaatab ta oma muusikas pigem tagasi ajaloole.
“See on vägagi tonaalne muusika. Raske öelda, kes seda kõige rohkem mõjutanud on, aga ma arvan, et näiteks Eric Whitacre’i stiil. Ilusad harmooniad, ilusad hetked.”