Ehkki piiritaja võib lennata mitu kuud järjest, peab ta siiski ka lennu pealt aeg-ajalt vett jooma. Prantsuse teadlaste uuring osutab, et enne veelonksu võtmist võtab piiritaja hoo pisut maha.
Suguküps piiritaja võib maandumata lennata kümme kuud järjest, kuid vajada sel ajal lonksu vett. Reeglina saavad putuktoidulised linnud vee toidust, kuid piiritajad, aga ka pääsukesed, võtavad lisa veesilmadest – nad liuglevad madalal vee kohal ja pistavad lennult noka vette, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudises.
Arvatakse, et peaaegu pidevalt lennus olemise tõttu on nende veevajadus tavapärasest suurem ja ainult putukatest saadust ei piisa. On üksikuid teateid, et piiritaja võib ka vihmapiisku haarata, kuid sagedamini nähakse neid siiski veepeeglilt nokatäisi noppimas. Taoline joomisviis ei ole lindude seas levinud, kuna enamik linde joomiseks siiski maandub.
Prantsusmaal uurisid teadlased piiritaja joomislendu, et teada saada, kas lind suudab joomisel energiat säästa. Kuna lend vee kohal kulgeb suhteliselt liigse pingutuseta, võiks piiritaja kasutada üle jäävat energiat hilisemaks kõrgusesse tõusmiseks. See eeldab, et lind läheneb veepeeglile kiiresti.
Võib aga juhtuda, et lind ei saa lennuenergiat mingil põhjusel kasutada – nokka vette pistes suureneb takistus kiiruse ruuduga, mis tähendab, et kiirelt vett haarates peab piirtaja keha ja liikumist rohkem korrigeerima, mis on aga liigne energiakulu. See tähendab, et suurel kiirusel vett lonksates on oht vette prantsatada oluliselt suurem kui aeglaselt vett haarates. Pole teada, kui suur on piiritaja risk vette kukkudes hukkuda. Küll aga on kindel, et vees on piirtaja kerge saak nii vee kui ka maismaa kiskjatele.
Teadlased filmisid kolmel veesilmal 163 piiritaja joomislendu ja analüüsisid lendude kolmemõõtmelisi trajektoore. Viis sekundit enne joomist lendasid piiritajad keskmiselt 11,7 meetri kõrgusel vee kohal. Kõrgust kaotades kogusid nad veidi kiirust, keskmiselt ühe meetri võrra sekundis: nad kiirendasid sõltuvalt veekogust kiiruselt 12 m/s kiiruseni 13,0, 13,7 või 14,6 m/s.
Siiski 1,5 sekundit enne kontakti veega lend aeglustus taas: kiiruseni 11,0, 12,2 või 11,9 m/s. Aeglustamine viitab, et lind ei säästa energiat, et seda kasutada uuesti kõrguse kogumiseks. Vee kohal liugleb piiritaja kergelt üles tõstetud tiibadega, mis tähendab, et õhutakistuse tõttu kaotab ta energiat veelgi.
Pärast lonksu suurenes linnu energiatarve, sest ta hakkas kõrguse kogumiseks tiibu lehvitama. Sõltumata algsest laskumiskiirusest, lonksasid kõik linnud vett enam-vähem samal kiirusel. See viitab, et piiritaja optimeerib joomislennu kiirust, pidurdades hoogu ligikaudu 1,5 sekundit enne kontakti veega.
Kui lind ei pidurdaks, peaks ta kiirus veepinna kohal olema üle 20 m/s, kuid keskmine oli 11,7 m/s. Pidurdamiseks muudab piiritaja tiibade, saba ja keha asendit. Ei saa välistada, et ka noka avamine vahetult enne kontakti veega pidurdab hoogu nagu langevari.
Veesilma ümbritsev maastik mõjutas samuti joomislendu: kõrgete puudega ääristatud tiigil alustasid piirtajad laskumist kõrgemalt kui avatud kaldaga jõel. Piiritajad võtsid lonksu vaid lennates vastutuult.
Piiritaja alanokk puudutab veepinda vaid mõne millimeetri sügavuselt, sest kontakt veega pidurdab hoogu. Piltlikult öeldes võib lind liialt sügavalt noka vette torgates käkaskaela üle pea käia ja vette kukkuda. Liialt aeglaselt liueldes on aga samuti oht vette kukkuda.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Experimental Biology.