Vastuseid aitas leida õigus- ja sotsiaalteadlane Kristi Paron, kes oma teadustöös keskendub lapspatsientide autonoomia uurimisele.
Mis vanusest alates peaks laps saama otsustada oma tervise üle?
Alustan vastamist natuke kaugemalt. Inimõiguste tuumpõhimõte on autonoomia, mis tähendab inimese õigust otsustada, kuidas oma elu elada. Täiskasvanutena ei kujuta me ette, et meie isikliku elu üle otsustab keegi teine ja et meie kehaga tehakse midagi ilma meie nõusolekuta. Samal põhjusel näevad rahvusvahelised konventsioonid, ka Eesti seadus ette, et isegi kui lapsed ei saa alati enda nimel otsuseid vastu võtta, tuleb kõigi nende elu puudutavate küsimuste lahendamisel nende arvamusega arvestada – nii palju, kui lapse vanust ja küpsust arvestades võimalik on.
Kui räägime tervishoiu kontekstis, siis lapsed nii-öelda rakendavadki oma õigust autonoomiale seeläbi, et osalevad oma tervist puudutavate küsimuste otsustamisel. See tähendab, et lapse kaasamisel ei ole oluline üksnes vanus, vaid ka see, kui küps on laps ja milline on tema arusaamisvõime. Juba väga väikesed lapsed saavad aru, mida nendega tehakse, kui neile on seda eakohaselt selgitatud. Mida vanemaks ja küpsemaks laps saab, seda suurem kaal tuleb anda tema arvamusele. Kuni see saabki määravaks ja laps on peamine otsustaja.