TalTechi kaasprofessor Raido Puust alustas akadeemilist teekonda tehnilise füüsika õppesuunal, aga leidis läbi lõputöö teemade valiku tee tollasesse ehitusteaduskonda ning täna uurib ta seda, kuidas droonide oskuslikum rakendamine ja ehitusinfoga seotud andmeanalüüs võiksid aidata ehitussektoril muutuda senisest efektiivsemaks.

Kirjeldage oma sõnadega oma teekonda teaduse juurde – kuidas teist teadlane sai?

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Ma arvan, et esimese tõuke andsid ikkagi lõputöö teema valikud — algul bakalaureus ja siis magistritöö—, mis said tehtud ju tegelikult ehitusteaduskonna all (tänane ehituse ja arhitektuuri instituut). Minu teadlaskarjääri stardiplatvormiks võib pidada ühte “diivanile kutsumist”, mis juhtus peale edukat tugevusõpetuse õppeaine kontrolltööd, mida andis tollane ehitusteaduskonna mehaanikainstituudi direktor Jaan Metsaveer. Ma ei mäleta, kas see töö oli 99 või 98 punkti sajast, kuid ühel hetkel ma sellel direktori kabineti diivanil istusin koos minu tulevase akadeemilise juhendaja Tiit Koppeliga. Edasine on juba ajalugu.

Tegelikult õppisin ma ju tehnilise füüsika õppesuunal, aga lõputöid tegin kõikidel tasemetel tänase ehituse ja arhitektuuri instituudi all. Need diivanile kutsumised ilmselt olidki sellised, kus otsiti neid tudengeid, kes veel ei ole kuskile sektorisse tööle läinud või keda on võimalik haarata laboritesse. Nii ma sattusingi hüdromehaanika teadus- ja katselaboratooriumisse, kus ma tegin nii baka- kui magistritöö lõputöö tarvis katseid. Mu esimesed lõputööd olid puhtalt katsete baasil ja sealt ilmselt see pisik külge hakkas, katsetamine ja katseseadmete tarkvaradega töötamine, andmeanalüüs.

Mis on hetkel teie peamise teadusprojekti teema ja kuidas te selleni jõudsite?

Sel projektil on huvitav ajalugu, sest selles toimus väike pöördepunkt, ehkki ehituse ja arhitektuuri instituudi siseselt. Hakkasin tegelema veevõrkude temaatikaga, olles liikunud hüdromehaanika laboratoorsetest teemadest rohkem välisveevõrkude tarkvaralise modelleerimise juurde, milles ma tegin ka oma doktoritöö, mis käsitles veelekete tõenäosuse määramist torustikes. 2018. aasta paiku tekkis võimalus teha hüpe oma instituudis läbi uurimisrühma vahetamise ja liikuda ehitusinfo modelleerimise valdkonda ehitusprotsesside uurimisrühma. Paljud teavad seda valdkonda kui “lihtsalt” BIM-i.

Ma olin selleks ajaks erasektoris tarkvarade koolitajana töötanud pea 15 aastat paralleelselt ülikooli teekonnaga, nii et ehitusinfo modelleerimine ja tarkvara oskuslik kasutamine ei olnud mulle võõras, pealegi hakkasid just 2005. aastal Eestis kanda kinnitama BIM-i põhimõtteid kaasavad tarkvarad ning ma olin esimesi tarkvara koolitajaid Eestis näiteks AutoCAD Architecture, AutoCAD MEP, Revit MEP või siis Autodesk InfraWorks osas.

Nüüd oli võimalus need kaks maailma — akadeemiline maailm ja erasektor — läbi uurimisrühma vahetuse omavahel tihedamalt põimida. Sealt hakkasid välja kasvama akadeemilisemad alateemad. Suuresti on need täna ehitusinfoga seotud. Varasemalt on saanud rääkida ehitusinfo struktureerimise teemadel või ka sellistest tehnoloogilistest lahendustest nagu droonid ja nende paremast ärakasutamisest ehitussektoris.

Kui rääkida droonide kasutamisest, siis milliste tööde puhul või millistes ehituse kitsamates valdkondades sellest kõige rohkem võiks kasu olla? Kas mõni Eesti ehitusettevõte on juba ka katsetanud droonide võimalusi?

Ma arvan, et näiteks geodeesias või geodeetilistes mõõdistustöödes on paljud geodeedid droone väga agaralt kasutamas just suurte maa-alade mõõdistustel. Teedeehituses samuti — kui on vaja saada ülevaadet tööde mahtudest või hetkeseisu. Kuid pigem kasutatakse droone endiselt väga kaootiliselt ja mitte niivõrd ehitusprotsessi toetavalt, mille tarvis toimuksid näiteks iganädalased regulaarlennud.

“Jube lihtne on drooni lennutada ja saada palju pildilist või videopildilist informatsiooni. Aga mis sa siis sellega teed — paned lihtsalt sahtlisse seisma jälle?”

Osalt eelis aga teisalt puuduseks ongi asjaolu, et droonindus annab meile kuhjaga andmeid. Jube lihtne on drooni lennutada ja saada palju pildilist või videopildilist informatsiooni. Aga mis sa siis sellega teed — paned lihtsalt sahtlisse seisma jälle? Mida sa sealt vaatad ja kui palju sa vaatad või kas sa üldse vaatad? Seda ei viitsi ju tagantjärgi keegi hiljem analüüsida. Aga kui sa sellest pildist (või laiemalt andmetest) oskad välja lugeda olulist ja talletada just seda olulist mõnes andmebaasis, siis regulaarne nii-öelda lennutamine või andmekogumine saab hoopis teise tähenduse!

Kas ehitusettevõtted ei ole veel selleks arenguhüppeks valmis?

Jah, nii saab ka öelda. Ei olda valmis muutuma või ei nähta ja ei ole aega süveneda, et mis selles see võit või kasu saab olla, kuigi erandeid on alati. Oskused ja ajaline panus mängivad samuti rolli. Ilmselt see kasu ei selgugi esimesest droonilennust. Vaid sa just proovidki ettevõtte tasandil leida neid võimalusi, kuidas ta sind võib aidata.

Ma arvan, et endiselt on geodeesia drooninduses väga hea näide, kus nemad on leidnud, et mõõdistustööde juures teatud täpsusega andmete kogumisel on sellest väga suur abi. Kui peaks kasutama lihtsalt ainult inimjõudu ja sellist rohkem käsitsi mõõtmist, oleks see ikka meeletu ressurss ja ajakulu. Sellised teadus-arendustööd soosivad ettevõtted, nemad on kindlasti tehnoloogia katsetamise võtnud oma prioriteediks — julgustavad proovimist, valmis “põruma” ning uuesti alustama.

Mis on selle teadustöö juures olnud teie jaoks kõige suuremad väljakutsed?

Kui mõtleme, et see andmemassiiv on väga suur, selle töötlemiseks on sul vaja kindlasti võimekaid töövahendeid. Tänasel päeval on tehisintellekti tulek kindlasti ka seda poolt aidanud edasi viia. Sul on võimalik ette anda või ette sööta talle selliseid massiivseid andmeid ja sealt vähemasti kiiremal pilgul saada mingit esmast tulemust. See võiks töötada kui stardipakett, mis soodustaks ka suuremat andmekaevet ja sellest tulenevat väärtusloomet.

Oluliseks saab, kuidas sa suudad neid andmeid struktureerida viisil, et nad oleksid töödeldavad. Lihtsalt failide kataloogidesse paigutamine, sellest on vähe. Sul on vaja võimekust, et neist tohututest andmemahtudest saada vajalikku infot kätte kiirelt ja just siis kui see on oluline. See võib väljenduda ka andmete omavahelise võrdluse tulemusel saadud uue teadmisena, mis võib tekitada heureka-momenti.

Millised on olnud põnevamad hetked teadlasena laiemalt?

Eks ikka oma tulemuste jagamine, kogeda, et sellest on kellelegi kasu või et see tekitab diskussiooni ja ka uusi vaatenurki arendustega jätkata. Sestap ei saa vähe tähtsustada näiteks konverentsidel viibimist, mille kaudu näed maailma ja saad suhelda oma ala professionaalidega.

Millised on teie isiklikud eesmärgid teadlasena? 

Anda ikkagi panus mingisuguse suuna väljaarendamisel, et sellest saadud tulemusi saaks keegi teine kasutada. See võiks olla põhifookus, mida teadlasena või ka teadlasest praktikuna tahaks näha.

Loomulikult peab teadlane vähemal või rohkemal määral läbi viima ka õppetööd või olema abiks sektori koolitamistes. Silmis sära nägemine, et keegi on tänu sinule saanud mõnest asjast ehk kiiremini või paremini aru, see motiveerib! Muidugi ka väärtustamine, et sind kui valdkonda edasiviivat persooni märgatakse — seda me soovime ju kõik!?

Raido Puust.Foto: Erakogu

Alates 2008. aastast olete üsnagi agar maratoonar. Kuidas te selleni jõudsite üldse ja kui palju tänaseks kilomeetreid läbi on joostud?

See on hea küsimus. Kõige lihtsam on vastata ju küsimuse viimasele otsale, sest selleks on ju kogutud andmeid — 2026. aasta jaanuari kuu lõpu seisuga olen lindistanud üle 38100 jooksukilomeetrit ehk siis umbes 2000 kilomeetrit aastas.

Aga kuidas ma jõudsin maratonideni, see on juba pikem lugu. Jooksmisega sain põhi- ja keskkoolis üldiselt hakkama. Ma küll polnud meistrite liigas, aga mingil põhjusel ikkagi sellistele kohalikele võistlustele mind saadeti. Tol ajal treeningumahud piirdusidki sisuliselt kehalise kasvatuse tundidega. Peale keskkooli, kui siirdusin 1997. aastal Tallinna Tehnikaülikooli bakalaureuse kraadi omandama, siis väga sellist jooksmisharrastust veel ei olnud — pigem võib-olla erinevad spordimängud.

Doktorantuuri vältel aastatel 2005-2006 oli mul võimalus viibida aasta Suurbritannias, Exeteri ülikooli Centre for Water Systems teaduskeskuses. Ja sealt tuli mulle kaks lisajuhendajat ja üks nendest oli selleks ajaks jooksnud viis või kuus maratoni. Sealt mul tekkis mõte, et see võiks olla ka midagi sellist, mida tahaks proovida.

Ma arvan, et maksimaalne distants, mida ma selleks ajaks olin iseseisvalt jooksnud, võis olla võib-olla 10 kilomeetrit. 2006. aasta kevadel toimus sealsamas väikelinnas (Exeter) iga-aastane poolmaraton ja mõtlesin, et see võiks olla just minu esimene pikem proovikivi — 21,1 kilomeetrit. Elu sees ei olnud sellist distantsi enne näinud. Selleks pidi hakkama ikkagi treenima. See sai edukalt läbitud (ehkki paar kuud enne võistlust sai sealses uurimiskeskuse töötajate omavahelises jalgpallimängus oma hüppeliigest korralikult välja venitada ning treeningutel oli mõneks ajaks kriips peal). Aga hoolimata kõigest sai poolmaraton edukalt läbitud ja järgmine loogiline samm võis olla hakata mõtlema maratonile.

Sealt umbes aasta edasi, see juhtuski — 2008. aastal, Riia maraton. Siit ka üks mälumängu küsimus: kes Eesti kuulsatest jooksjatest on samuti oma esimese maratoni teinud just Riias? Õige vastus: Pavel Loskutov, 1991. aastal.

Mulle tundus, et Riia võiks olla just selleks esimeseks kohaks. Selleks hetkeks ei olnud neid eestlasi palju, kes olid üldse maratoni distantsi jooksnud. Kui 2008. aastal võttis maratoni distantsi ette 400 eestlast aastas, siis tänaseks on see number kasvanud üle 2500. Maratonidel osalemisest on saanud ka üks turismi alaliike — maratoniturism — ning ka näiteks Tallinna 2025. aasta maratoni distantsil oli lõpetajatest üle poole välismaalased.

“Minu esimene maraton oli Riia mais 2008 ja siis samal aastal suutsin veel teha augustikuus Helsingi ning detsembris Lissaboni.”

Minu esimene marataon oli Riia mais 2008 ja siis samal aastal suutsin veel teha augustikuus Helsingi ning detsembris Lissaboni. See kolm maratoni aastas või välismaratoni aastas on pigem olnud erand, vist üks aasta veel on olnud selline. Aga nüüd viimastel aastatel pigem üks-kaks võiks olla. Keerulisemaks teeb maratoni valiku asjaolu, et ma nii-öelda jahin pealinna maratone ja aitab igas pealinnas ühest korrast küll! Praeguseks on koos 20 erinevat pealinna. Sellest võib lugeda ka minu jooksublogist.

Vasakul foto Raido Puusti teisest läbitud maratonist (Helsingi, 2008) ning paremal hetkel viimati joostud maraton (Bukarest, 2025).Foto: Erakogu

Kas ma saan õigesti aru, et otseselt ei võta seda nii väga kui sportlikku väljakutset, vaid pigem võimalust tavaelust teisele lainele lülituda?

Jah, nii võib öelda küll. Kui ma alustasin maratonidega, siis ma treenisin omal käel. See oli nüüd seitse aastat tagasi, aastal 2019, kui ma liitusin Sparta jooksugrupiga. Jooksutreening sai teise tähenduse — oluline ei olnud pelgalt jooksukilomeeter, aga ka jooksuharjutused ning kerelihaste treeningud. Muidugi ka treenerite soovitused.

Tõsi, enam pole otsest eesmärki rekordeid purustada, vaid see on pigem lihtsalt fun, kuigi poolmaratoni rekordit peaks olema vast kõige lihtsam ületada kui asi kätte võtta. Mõni ütleb küll, et mis fun see on, kui sa seal maratoni 30. kilomeetril oled. Aga kui oled selle finiši joone ületanud ning saanud korraks hinge tõmmata, saad sa peatselt aru, et see oli ikkagi vägev ja sa juba mõtled varsti järgmisele. Sõltumata tulemusest.

Millal ja kus on plaanis järgmised maratonid?

Kui vähegi võimalik ja treeningut saab teha, siis ma olen kirjas Berliini maratonil, mis on septembris. See on suur maraton, seal on ligi 50 000 jooksjat ja sinna saab minusugune ainult loosiga. Selles mõttes mul õnnestus loosiga koht sinna saada. Minusugune tähendab siis seda, kes üritab maratoni joosta alla nelja tunni.

Septembris Berliin ja äkki ka kevadel mõni Euroopa pealinn veel — silmanurgas on üks mõte, kus pole jälle varem käinud.

Kui nüüd pöörduda tagasi ülikooliga seotud teemade juurde, siis millisena näete TalTechi rolli tuleviku Eesti ehitusvaldkonnas?

Eks ikkagi olla teerajaja teadustulemuste viimisel praktikasse. Näidata, et see, mida tehakse ülikoolis ei ole pelgalt pimedas ruumis nokitsemine, vaid sellel on praktiline väärtus. Ehkki ülikooli kõrval on tegutsemas mitu idufirmat, mis saanud just teadus-arendusprojektidest tuule tiibadesse, siis me oleme alati valmis olema partneriks või edasiviivaks jõuks ka ettevõtlusele laiemalt. Selleks on mitmeid toetusmeetmeid, mistõttu tasub valdkonna kontaktiga ühendust võtta. Üheks vähekasutatud võimaluseks on ka tööstusdoktorantuuri võimalused.

Muidugi on meil oluline roll kanda ka ehitussektori digipöördes, kus tänased Tehnikaülikooli tudengid on just neid uusi, digitaalehitusega seotud, teadmisi viimas ettevõtlusesse ja loodetavasti seeläbi tõstmas ka ehitussektori kui terviku efektiivsust.

Millise soovituse annaksite noorele, kes kaalub TalTechi astumist?

Alusteadmised on muidugi väga olulised. Ilmselt see oli minu puhul ka põhjus, miks ma omal ajal Tehnikaülikooli tehnilise füüsika, täpsemalt matemaatika-füüsika-mehaanika eriala valisin. See ei olnud teab mis populaarne eriala, aga mitmed selle eriala lõpetanud on täna väga tuntud inimesed ja teinud suuri tegusid ja ilmselt teevad veel.

“Ülikooli eriala valides ei pea kinni jääma või ka nördinud olema, kui soovitud erialale kohe sisse ei saa. Tasub valida see teine!”

Ülikooli eriala valides ei pea kinni jääma või ka nördinud olema, kui soovitud erialale kohe sisse ei saa. Tasub valida see teine! Tänasel päeval on paljud erialad omavahel niivõrd põimunud ja sa võid tegelikult üllatuda, kuidas nii-öelda teiseks jäänud eriala valiku juures saad ikkagi end soovitud suunas arendada.

Võtame kasvõi digimaailma või siis ehituse kontekstis digitaalehituse. Siin on ehitusega seotud erialadel üha suurem sünergia IT-valdkonnaga. Tänasel päeval on võimalusi ja vajadusi palju rohkem, kus ühe konkreetse eriala teadmised on väga oodatud mõne teise eriala juures. Sestap ka palju rohkem võimalusi end teostada või ka ümber häälestada nagu mina seda omal ajal tegin!