20. jaanuari riigikogu õiguskomisjoni istungil oli teemaks prokuratuuri töökorraldus ja toimimine, kus arutelu kitsam teravik oli endiste kõrgete politseijuhtide õigeksmõistmisega lõppenud kohtuprotsessil. Teiste seas osalesid komisjoni istungil justiits- ja digiminister Liisa Pakosta, riigi peaprokurör Astrid Asi ning endine peaprokurör ja praegune Tallinna ringkonnakohtu kohtunik Andres Parmas. ERR avaldab allpool avalikult kättesaadava 16-leheküljelise istungi protokolli täismahus ja toob eelnevalt välja mõned nopped huvitavamatest arvamusavaldustest.
Kõnekaid seisukohti protokollist:
– Endine riigi peaprokurör Andres Parmas leidis, et tihti on jõukate ja mõjuvõimsate inimeste taga ja nende palgal advokaadibürood ning kommunikatsiooniettevõtted, kes saavad selle eest alalist sissetulekut. Selle kaudu on tihti võimalik kujundada õiguslikku ruumi, milleks riik ei pruugi olla võimeline.
– Parmase arvates võiks kaaluda, et olulised ja kaalukad asjad ei peakski üldse algama esimese astme kohtust, vaid kohe ringkonnakohtust, kus oleks koheselt kohtunike kolleegium.
– Praegune riigi peaprokurör Astrid Asi leiab, et prokuratuur peaks siiski ise kriitilisemalt vaatama sellele otsa, mida tuleks vaidlustada ja mida mitte. Ta on nõus ideega, et keerulisemate asjade puhul võiks alustada teisest astmest ehk ringkonnakohtust.
– Justiits- ja digiministrile Liisa Pakostale on sümpaatne vandeadvokaat Paul Kerese kunagine idee, mille kohaselt võiks prokuratuur keerulisemate ja eriteadmisi nõudvate juhtumite puhul või ka kasvanud töökoormuse ajal osta riiklikku süüdistusfunktsiooni sisse advokaatidelt.
– Astrid Asi tõi välja prokuratuuriseaduse muutmise vajaduse ja ettepaneku, et prokuröridel võiks olla pikem katseaeg, kui on tavapärane avaliku teenistuse seaduses sätestatud katseaeg.
…
Õiguskomisjoni esimees Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et komisjonil on olnud tavaks kutsuda ühiskonda oluliselt puudutavate teemade esinemisel komisjoni teemaga seotud isikud ja valdkonna institutsioonide esindajad. Arutelu teema tõusetus täpsemalt hiljutisest politseijuhtide kohtuasjast. Esimees rõhutas samas, et jõustunud kohtuotsuse sisu ei hakka komisjon kuidagi ümber kirjutama ega arvustama, pigem peaks prokuratuur selgitama toimunut enda töökorralduslikust vaatest. Eesmärgiks on see, et sarnaseid olukordi saaks edaspidi viia miinimumini.
…
Peeter Ernits küsis Andres Parmaselt, kas [tollane] peaprokurör kiitis süüdistuse esitamise [endistele kõrgetele politseijuhtidele] heaks. Lisaks, kas tema hinnangul oli tõendeid selleks piisavalt, arvestades, et kohtute hinnangul tõendeid ei olnud.
Andres Parmas vastas esimesele küsimusele eitavalt ning selgitas, et prokuratuuri töökorraldus ei näe välja selline, et peaprokurör peab süüdistuse heaks kiitma või kinnitama. Arutelu asja tehiolude, sh tõendite üle toimus kriminaalmenetluse alustamise otsustamise faasis, kus mh küsiti toonase justiitsministri palvel täiendavat arvamust teiselt prokurörilt.
Parmas rõhutas, et kohus ei ole öelnud, et tõendeid ei ole. Kohus leidis, et ka esitatud tõendite valguses ei vasta selline käitumine kuriteokoosseisule. Lisaks tuleb märkida, et osa olulisi tõendeid (sh Kapo julgeolekuvestluste materjale) ei võtnud maakohus menetluslikel põhjustel vastu. Arvestades selle asja mõju avalikkusele ning seda, mida endised süüdistatavad on ise välja toonud, oleks nende tõendite sisuga tutvumiseks oluline tutvuda kriminaalasja materjalidega.
…
Lea Danilson-Järg uuris, kas asja menetlemise käigus nähti materjalide hulgas ka selliseid tõendeid või argumente, mis pigem näitasid seda, et süüdistuse esitamiseks ei ole põhjust ning kas neid kaaluti ja võeti arvesse.
Andres Parmas tõi esile, et kaitse poolt toodi õigustavate argumentidena välja näiteks see, et on veel mitmeid ametnikke, kes on sarnasel viisil roteerunud ning on küsitav, miks nende puhul ei toimu kriminaalmenetlust. Põhjus, miks nende puhul ei alustatud menetlust, seisnes selles, et nad ei olnud esitanud pensioniavaldust või siis leiti, et tegemist ei olnud üksnes näilise rotatsiooniga. Prokuratuur hindas neid asjaolusid ning leidis, et need juhtumid on erinevad.
Andres Parmas. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
…
Varro Vooglaid uuris [endise] peaprokuröri hinnangut varem korduvalt kõlanud ning viimasel ajal näiteks vandeadvokaat Andri Rohtla poolt esile toodud ettepanekule, mille kohaselt võiks kaaluda prokuratuuri edasikaebeõiguse piiramist juhul, kui esimeses kohtuastmes on isik juba õigeks mõistetud. Seda vähemalt üldjuhul, näiteks lubades seda siiski kitsalt määratud tingimustel ja tõesti raskete eksimuste puhul. /…/ Vooglaid sõnas, et vaadates kriminaalmenetluse problemaatikat üldisemalt, tundub selline ettepanek mõistlik. Arvestades ka seda, et isiku ja riigi disproportsioon oma võimekuses on niivõrd suur ning see annaks isikutele vähemalt selle eelise, et kui esimeses kohtuastmes on juba tuvastatud mõistlik kahtlus, siis rohkem menetlust ei pikendata.
Andres Parmas märkis esmalt disproportsiooni osas, et see võib tõesti olla väga suur, kuid tihti on hoopis eraisikud oluliselt võimsamad kui riik. Näiteks on tihti jõukate ja mõjuvõimsate inimeste taga ja nende palgal advokaadibürood ning kommunikatsiooniettevõtted, kes saavad selle eest alalist sissetulekut. Selle kaudu on tihti võimalik kujundada õiguslikku ruumi, milleks riik ei pruugi olla võimeline.
Varro Vooglaid kommenteeris, et selline võimekus puudutab üksnes umbes 1 protsenti inimestest, kuid 99 protsendi inimeste puhul on see ikkagi teistpidi.
Andres Parmas vastas seejärel edasikaebeõiguse piiramise ettepaneku osas, et sellest on kirjutanud ka Norman Aas, kes leidis, et omal ajal see ei olnud põhjendatud, kuid nüüd võiks juba olla, kuna meie õiguskord on piisavalt valmis ja stabiilne. /…/ Parmas sellist piirangut ei poolda ning ei leia, et see oleks Eestis põhjendatud. Tema hinnangul tuleks selles osas olla pigem väga ettevaatlik, pidades silmas ka seda, mis on mõningates kaalukates ja suurtes asjades kohtumenetluse raames juhtunud, kus esimese astme kohtus on olnud õigeksmõistev otsus. Näiteks võiks kaaluda hoopis seda, et olulised ja kaalukad asjad võib olla ei peakski üldse algama esimese astme kohtust, vaid kohe ringkonnakohtust, kus oleks koheselt kohtunike kolleegium.
…
Varro Vooglaid viitas Margus Kurmi artiklile, milles autor avaldas seisukohta, et prokuratuur tuleks laiali saata. Artikli kokkuvõtvas osas toodi ettepanek, et likvideerida tuleks riigiprokuratuur, jätta seejuures alles ringkonnaprokuratuurid ning allutada need justiits- ja digiministeeriumile. See tagaks selgelt, kes vastutab, mh ka poliitilises plaanis, nende probleemide eest seonduvalt prokuratuuri tegevusega. Vooglaid küsis, kuidas suhtub justiits- ja digiminister sellesse ettepanekusse.
Liisa Pakosta vastas, et temale on sümpaatsem mõned aastad tagasi Õigusteadlaste Päevadel kõlanud vandeadvokaat Paul Kerese idee, mille kohaselt võiks prokuratuur keerulisemate ja eriteadmisi nõudvate juhtumite puhul või ka kasvanud töökoormuse ajal osta riiklikku süüdistusfunktsiooni sisse advokaatidelt. Seejuures tuleks pidada silmas huvide konflikti vältimist. See võimaldaks mh võrrelda kvalifikatsiooni, töömeetodeid ning riigi ja erasektori toimimist. Minister möönis, et see ettepanek tollal suurt vastuvõttu ei leidnud, kuid see suund võiks olla üks nendest, mida vähemalt kaaluda. Sellise võimaluse loomine oleks aga niivõrd ulatuslik ja põhjalik muudatus, et käesolev Riigikogu koosseis seda kindlasti menetleda ei jõuaks.
…
Varro Vooglaid kommenteeris, et tema on jätkuvalt seda meelt, et prokuratuuri edasikaebeõigus on praegusel kujul liiga avar. Kui lähtuda eeldusest, et isiku võib süüdi mõista ainult juhul, kui tema süü on tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust, siis mis võiks olla selgem tõendus selle kohta, et süüd ei ole tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust, kui see, et kohus on esimeses astmes teinud õigeksmõistva otsuse. Ta rõhutas, et tema hinnangul on juba esimese astme selline otsus arvestatav, kuna valdava osa inimeste puhul on siiski selge ja suur disproportsioon üksikisiku ja riigi võimekuse ja ressursside vahel kriminaalmenetluses oma õiguste eest seismisel.
Astrid Asi vastas, et üldist edasikaebeõiguse piiramist tema ei toeta. Ta tõi statistikana esile, et eelmisel aastal esitati 15 kassatsiooni ning umbes 40 apellatsiooni. Siinkohal tuleb arvestada, et need numbrid ei puuduta üksnes õigeksmõistvaid otsuseid, vaid apellatsioone on esitatud erinevatel põhjustel, näiteks kui ei olda nõus karistusega. Õigeksmõistmiste arv oli eelmisel aastal isikute vaates alla 40, samas kui süüdimõistmisi oli isikute suhtes üle 6000. Need otsused, mida prokuratuur vaidlustab, on tegelikult väga väike osa ning seetõttu ei ole näha, et ressursi vaatest oleks siin võitu üht- või teistpidi.
Asi nõustus, et prokuratuur peaks siiski ise kriitilisemalt vaatama sellele otsa, mida tuleks vaidlustada ja mida mitte. Nagu eelnevalt esile toodud, arutatakse juhtkonnas, kuidas seda sisemiste protsessidega paremaks teha. Ta rõhutas veel, et on jätkuvalt väga nõus selle ideega, et keerulisemate asjade puhul võiks alustada teisest astmest ehk ringkonnakohtus.
…
Astrid Asi märkis prokuratuuriseaduse osas, et juba tema eelkäijad on teinud mitmeid muudatusettepanekuid prokuratuuriseaduse muutmiseks ning peamiselt ongi need suunatud olnud sellele, et prokuratuuril oleks ise võimalik oma kvaliteediga efektiivsemalt tegeleda. Kuna vastutav minister on võtnud need seadusemuudatused nüüd eest vedada, saavad need loodetavasti nüüd kiiremini liikuma.
Ta tõi olulisemate muudatusettepanekutena esile näiteks pikema katseaja prokuröridele, kui on tavapärane avaliku teenistuse seaduses sätestatud katseaeg. Prokuratuuri ettepaneku kohaselt oleks katseaeg prokuröri abile üks aasta ning ringkonnaprokurörile ja riigiprokurörile kaks aastat. Põhjus seisneb selles, et menetlused on siiski pikad ning tavapärase katseaja jooksul ei ole võimalik piisavalt hinnata prokuröri võimeid ja vastavust ootustele. Ettepaneku kohaselt pikema aja jooksul oleks võimalik seda jälgida ning vajadusel teha korrektuure. Samuti puudutab üks muudatusettepanek võimalust suunata prokuröri atesteerimisele, et hinnata tema sobivust prokuröri tööle, kui on põhjust kahelda tema kvalifikatsioonis ning juhul, kui konkurssi komisjon tuvastab, et inimene ei ole kvalifitseeritud, siis oleks võimalus inimene prokuröri tööst ka vabastada. Täna sellist alust tööst vabastamiseks ei ole, kuna sisuliselt on see võimalik vaid läbi distsiplinaarmenetluse.
…
Kogu protokoll täismahus järgnevalt.