Töötervishoiukontroll ei peaks kindlasti tulema perearstikeskuste töölauale, vaid panustama peaks hoopis kahe teenuse rollide selgemale jaotusele ning paremale infovahetusele, kirjutab Tiina Riistan.
Eesti perearstisüsteem on tugeva vundamendiga ning siit saavad väga paljud inimesed vajalikku abi. Tõsi, võib-olla mitte alati õigel ajal, aga siiski. Esmatasandi teenuseosutajatena oleme esimeseks kokkupuutepunktiks ka neile patsientidele, kes vajavad vaimse tervise abi ning nende inimeste hulk on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud.
Samal ajal süveneb Eestis tervishoiutöötajate nappuse probleem. Lisaks perearstide ja vaimse tervise spetsialistide puudusele on suur valukoht heade pereõdede leidmine. Näiteks Corrigo Jõhvi tervisekeskuses on kümme perearsti, kellest veerand on seisnud silmitsi väljakutsega leida sobiv pereõde.
See kõik mõjutab otseselt patsienti. Näiteks kui perearstil on kahe pereõe asemel tööl üks, tähendab see patsiendile pikemat ooteaega tema murega tegelemiseks juba perearstikeskuses ehk esmatasandil. Tõsiasi, et perearsti saatekirjaga riiklikult rahastatud teenuseni ehk eriarsti juurde jõudmiseks võib kuluda mitu kuud või rohkemgi on aga hoopis eraldi käsitlemist vajav teema.
Töötervishoid aitab perearstikeskuste koormust vähendada
Kui perearstide ja pereõdede koormus on suur ning meditsiinipersonali nappuse probleemile ei paista kiiret lahendust niipea, siis on kvaliteetsel töötervishoiuteenusel suur väärtus. Töötervishoiukontrollides osutatavad teenused ei tohiks kindlasti tulla perearstikeskuste töölauale.
“Töötervishoid võimaldab ennetada tööealiste haigusi enne, kui need muutuvad krooniliseks.”
Hästi toimiv töötervishoiuteenus aitab vähendada koormust perearstisüsteemile ja eriarstiabile. Töötervishoid võimaldab ennetada tööealiste haigusi enne, kui need muutuvad krooniliseks. Läbi ennetuse ja regulaarse kontrolli paraneb inimeste elukvaliteet, tervis ja töövõime.
Palju on neidki, kes perearsti poole ei pöördu, kuid kes käivad kohustuslikus töötervishoiukontrollis. Nii saab inimene regulaarse ülevaate oma tervisest ning tõsisema mure ilmnemisel suunised perearsti poole pöördumiseks. Töötervishoid aitab neidki patsiente, kes tulevad perearsti vastuvõtule murega, et nad ei jaksa enam oma tööd olemasolevates tingimustes teha. Perearsti käed jäävad lühikeseks, saab anda soovitusi, kuid konkreetsed juhised ja ettepanekud tööandjale saab teha töötervishoiuarst.
Murekoht: tegevuste dubleerimine ja patsiendi jooksutamine
Selleks, et patsiendi teekond töötervishoiuarsti ja perearstikeskuse vahel oleks sujuv, on oluline pöörata tähelepanu ühele suurele probleemile, mis puudutab laiemalt ka kogu tervishoidu, see on info killustatus. Näiteks kui töötervishoiuarst teeb tervishoiukontrolli ja vereanalüüside tulemustest terviseportaali sissekande, siis see info automaatselt perearstikeskusteni ei jõua ning kogu vastutus info liikumise eest lasub patsiendil.
On juhtunud, et töötervishoiuarsti sissekanne tuleb terviseportaali suure viivitusega, kuid patsiendi mure vajab kiiret lahendust. Näiteks kui tegu on kehvade vereanalüüsi tulemustega. Kuna meil puudub ülevaade, siis peame analüüsid ise uuesti tegema. See kõik nõuab lisaressurssi ja on dubleeriv tegevus, rääkimata ebamugavusest patsiendile.
Kättesaadav info on oluliseks abiliseks ka töötervishoiuarstile. Näiteks kui kõrgvererõhutõvega inimene, kelle murest on perearst teadlik ja kellele on ravimid määratud, läheb töötervishoiukontrolli ning tema vererõhk on kõrge, saadetakse ta tagasi perearsti juurde. Seejärel peab patsient omakorda töötervishoiuarsti poole pöörduma ning jagama perearstilt saadud infot, et tema murega on juba tegeletud.
Kui töötervishoiuarstil oleks info patsiendi seisundi kohta juba varem käes, jääks niisugune edasi-tagasi jooksutamine ära.
Oluline luua automaatne infovahetussüsteem
Tegevuste dubleerimise ja patsiendi jooksutamise vähendamiseks peaks infovahetus saama digitaalselt väga selge ja toimiva lahenduse. Tekkima peaks ühtne infovahetus näiteks terviseportaalis, kuhu jõuavad automaatselt töötervishoiukontrolli kokkuvõtted ja analüüside tulemused ning mis oleksid nähtavad ka perearstile.
Samuti peaks infosüsteemi abil olema töötervishoiuarstile kättesaadav see info perearstikeskustelt, mis on oluline inimese töövõime hindamiseks ning mis väldiks tarbetut patsiendi edasi-tagasi jooksutamist.
Lisaks aitaks ühtne infovahetussüsteem selgemalt eristada töötervishoiu rolli ja ülesandeid. Et tegu poleks pelgalt formaalse kontrolliga, vaid suuremate tervisemurede süsteemse ennetusega. See nõuaks lisaraha tervisekassalt, kuid tähendaks ka suuremat nõudlikkust töötervishoiuteenuse kvaliteedile.
Mõistagi on süsteemil, kuhu jooksevad kokku delikaatsed terviseandmed töötervishoiust ja perearstikeskustest, oma riskid just andmekaitse vaatest. See on mõtte- ja otsustuskoht poliitikutele ja tervisekassale.
Praktilisest kogemusest näen, et peame panustama sellise süsteemi arendamisse, mis toob kaasa parema infovahetuse, väldiks seeläbi tegevuste dubleerimist ja patsiendi jooksutamist arstide vahel ning aitaks töötervishoidu paremini lõimida esmatasandi arstiabiga.