Venemaa desinformatsioon on Eesti julgeoleku üks keskseid probleeme, kuid seda on keeruline võrrelda teiste ohtudega. Venemaa sõda Ukrainas seab kahtluse alla Eesti jaoks olulised rahvusvahelise õiguse põhimõtted, hävitab inimelusid ja taristut ning traumatiseerib terveid põlvkondi. Väärinfo tegutseb teisel tasandil: selle eesmärk on halvata lääne ühiskondade otsustus- ja tegutsemisvõime, seda nii demokraatlikes protsessides, transatlantilises suhtluses kui ka Ukraina toetamise küsimuses.

Venemaa kasutab jätkuvalt kõiki võimalikke vahendeid, et Eestit ning teisi Euroopa riike õõnestada. Moskva desinformatsiooni eesmärk on nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas võimendada juba olemasolevaid ühiskondlikke ja poliitilisi pingeid, algatades ise suhteliselt harva täiesti uusi meedias levitatavaid narratiive. Venemaa tegevuse edukus ei ole aga ette määratud — see sõltub suuresti sellest, kui tõhusalt suudame ennetada sisepoliitilisi probleeme ja kui vähe jätame ruumi Venemaa võimalusele meie haavatavusi ära kasutada.

Järgnevalt analüüsin Venemaa desinformatsiooni kujunemist NSV Liidu aegsetest narratiividest tänase hirmu külvamiseni. Samuti käsitlen peamisi Venemaa poolt Eestis levitatavaid sõnumeid — nii neid, mida ta olemasolevast infoväljast võimendab, kui ka neid, mida ta ise algatab, näiteks 9. mai sündmuste kontekstis.

„Vana hea“ fašisminarratiiv

Balti riigid on Kremlist lähtuva desinformatsiooni ja propaganda vanad sihtmärgid. Venemaa on püüdnud mõjutada Eesti infovälja ning kujundada nii lääne kui ka Venemaa elanike arusaamu Eestist juba üle 80 aasta. Nõukogude väärinfo ja propaganda toetus peamiselt veenmisele (persuasion), keskendudes eeskätt teise maailmasõja sündmustele. Kreml püüdis kohalikke elanikke, läänt ja NSV Liidu elanikke uskuma panna, et Balti riigid liitusid 1940. aasta juunis NSV Liiduga vabatahtlikult. Propagandanarratiivi oluliseks osaks kujunes metsavendade kujutamine: Moskva väitel ei olnud nad okupatsiooni vastu seisvad vabadusvõitlejad, vaid „fašistid“.

Kuigi Venemaa president Boriss Jeltsin lõpetas eestlaste igapäevase fašistideks sõimamise, elustus see narratiiv uuesti Venemaa liidri Vladimir Putini võimuletulekuga. Tänapäevalgi kirjeldab Venemaa juhtkond „fašistidena“ kõiki, kes ei nooguta Moskva mängureeglitele kaasa. Sel viisil tõlgendab Venemaa fašistlikuna Ukraina rahvussümboleid, Euromaidani liikumist ning on õigustanud täiemahulist sissetungi vajadusega „denatsifitseerida“ Ukrainat. Eesti kontekstis räägib Venemaa fašismi kaudu õigeks NSV Liidu okupatsiooni ja tänast agressiivset välispoliitikat ning väljendab rahulolematust Eesti riigi sise- ja välispoliitiliste otsuste suhtes. Näiteks alustas Venemaa fašisminarratiividel põhinevat infokampaaniat Kaja Kallase suhtes, kui viimane teatas oma kandidatuurist ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kohale.

Kui varasemalt süüdistas Venemaa fašismis eeskätt Poola, Ukraina ja Balti riikide juhte, siis alates täiemahulisest sissetungis on narratiivi laiendatud ka lääne poliitikute ja ametnike diskrediteerimiseks. Näiteks spekuleeris Putin Vladivostokis peetud kõnes 2022. aastal, et ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell „oleks küllap olnud [Hispaania] fašistide poolel, kui ta oleks elanud 1930. aastatel“, arvestades ELi tugevat toetust „fašistidele“ Kiievis.

Tänapäevalgi kirjeldab Venemaa juhtkond „fašistidena“ kõiki, kes ei nooguta Moskva mängureeglitele kaasa.

Vähestes riikides on teine maailmasõda tänaseni kollektiivses mälus nii keskse koha hõivanud kui Venemaal. Seetõttu on Venemaa propagandanarratiividele omane pidev tagasipöördumine ajaloo juurde, hägustades piiri mineviku ja oleviku vahel ning rõhutades, justkui oleks Venemaa olnud alati naaberriikidest lähtuvate ohtude sihtmärk. Nendes narratiivides on fašismi ja natsismi tähendused põimunud ning natsism lahti ühendatud selle tegelikest ajaloolistest juurtest. Vene propagandist Vladimir Solovjov leiab, et natsism ei tähenda mitte üksnes antisemitismi, vaid ka russofoobiat, mistõttu on Solovjovi sõnul „suurimad natsid“ juudid ise. Seejuures püüab Venemaa juhtkond kaudselt ühendada omavahel juudi päritolu Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi Adolf Hitleriga, kes Venemaa valeväidete kohaselt oli samuti juut. Fašisminarratiiv on Venemaa jaoks mugav tööriist, sest see võimaldab üheaegselt delegitimiseerida sihtriike ja rõhutada Venemaa enda heroilist kollektiivset mälu.

Alates 2019. aastast on taas võimust võtnud igivana narratiiv, mille kohaselt pole Balti riigid suveräänsed, vaid pelgalt Washingtoni ja Brüsseli käpiknukud. Narratiivi kohaselt on NATO „fašistlik“ organisatsioon. Tihtipeale kasutatakse desinformatsiooni koos küber- ja sabotaažirünnakutega, et neid toetada. Venemaa küberrühmitus Killnet, mis on tuntud poliitiliselt motiveeritud ummistusrünnakute (DDoS) korraldamise poolest, reageeris 2022. aastal Eesti otsusele paigutada Nõukogude T-34 tank Narva avalikust ruumist muuseumisse. RIA teatel püüdsid Vene häkkerid võtta ummistusrünnakutega maha ID-kaardi abiportaali id.ee, kuhu tipphetkel saadeti sekundis üle 80 000 pahatahtliku päringu. Enamik rünnakukatseid jäigi aga katseteks. CERT-EE toonase juhi Tõnu Tammeri sõnul on DDoS ründeid võrdlemisi lihtne korraldada. Venemaa rühmitused püüavad seekaudu õõnestada riigi mainet ning inimeste usaldust ettevõtete ja asutuste vastu. Venemaa ei taha seekaudu külvata hirmu vaid Balti riikides, vaid kaudselt mõjutada ka teisi NATO riike ja nende otsustusprotsessi.

Terav jõud kui tööriist

Viimasel kümnendil on Venemaa desinformatsioon liikunudki veenmiselt üha enam sihtriikide lõhestamisele (disrupt). Uued narratiivid ei ole tingimata venemeelsed, kuid teenivad kaudselt Venemaa strateegilisi eesmärke: tekitavad kaost ja hirmu, mille najalt viia ellu oma välispoliitilisi eesmärke. Narratiivid võimendavad hirme vähemuste suhtes ning kujutavad Euroopat ebamoraalse ja allakäivana. Näiteks levitati Eestis 2010. aastate teisel poolel narratiivi dekadentlikust Rootsist, kus võimutsevad seksuaalvähemused, feministid ja migrandid. Sel viisil asetab Venemaa vastamisi „traditsioonilisi, kristlike väärtusi“ austava Venemaa „moraalselt korrumpeerunud“ Euroopaga, andes kõlapinda äärmuslikele liikumistele ja tekitades nostalgiat NSV Liidu suhtes.

Venemaa ei keskendu enam otseselt venemeelsete narratiivide lendu laskmisele, sest need ei ole osutunud sihtriikides kuigi mõjusaks. Eriti ilmnes see Ukrainas: sõja alguses levitas Moskva peamiselt venemeelseid narratiive, kuid vähese edu tõttu suunas ta peagi fookuse Ukraina riiki õõnestavatele väidetele. Venemaa sõda Ukrainas on mõjutanud narratiivide levikut ka Euroopas, sest Venemaa peamine eesmärk on nüüd väärata ELi liikmesriikide toetust Ukrainale.

Hirmutavate ja õõnestavate uskumustega püütakse külvata lääne poliitilistes ringkondades segadust ja ebakindlust. Selle tagajärjel võib lääs oma otsustes minetada strateegilised, pikaajalised julgeolekuhuvid ning lähtuda paanikast ja hirmust. Näiteks on viimastel aastatel levitatud Ukraina põgenike vastaseid narratiive: et tegu on „rikaste”, „tänamatute” ukrainlastega, kes „kallites kuurortides puhates“ polegi sõja pärisohvrid. Nagu DDoS rünnakutegagi, püütakse lisaks ukrainlaste diskrediteerimisele näidata lääneriikide valitsusi saamatutena: Eestis levitatakse kirjeldust, kuidas tegu on ebaõnnestunud riigiga, seades küsimuse alla Eesti valitsuse poliitilised otsused ja üleüldise hakkamasaamise.

Sõja alguses levitas Moskva peamiselt venemeelseid narratiive, kuid vähese edu tõttu suunas ta peagi fookuse Ukraina riiki õõnestavatele väidetele.

Venemaa välispoliitikat võis varasemalt informatsioonisfääris vaadelda läbi nn „pehme jõu“ prisma. Pehme jõud on siinkohal jutumärkides, sest Kreml ei ole kunagi pehmet jõudu käsitlenud samamoodi kui lääne demokraatlikud riigid. Lääne mõistes põhineb pehme jõud partnerlusel ja koostööl, mis ei ole vaid tsentraalse valitsuse hallata ja toob kõigile osapooltele vastastikust kasu. Pehme jõu sihtriigid järgivad lääne eeskuju, kuna pakutav ühiskonna- ja majandusmudel tundub neile ihaldusväärne.

Venemaa juhtkonna käsitluses tähendab „pehme jõud“ võimet hoida teisi riike — eriti naabreid — oma kontrolli all. Selline tõlgendus moonutab pehme jõu algset mõtet ning muudab selle manipuleerimisvahendiks. Kui Venemaa tegevust üldse Lääne kontseptsioonide järgi kirjeldada, sobib selleks pigem terava jõu (sharp power) raamistik, mis ei vaatle sihtriiki suveräänsena, vaid enda mõjusfääris oleva riigina, millega võib välispoliitilisi eesmärke silmas pidades manipuleerida.

Nii olupoliitikat kui ka proaktiivsust

2025. aasta jooksul on Venemaalt tulenev desinformatsioon peamiselt reageerinud Eesti valitsuse otsustele ja poliitikute sõnavõttudele. Näiteks ärritas Venemaa juhtkonda tõik, et Eestisse jõudsid USAst raketisüsteemid HIMARS. Venemaa nimetas seda „strateegiliseks provokatsiooniks“ Moskva vastu, rõhutades, et Eesti käitumine suurendab pingeid ning võib viia Moskva „vastumeetmeteni”. Seoses eestikeelsele koolile ülemineku, õigeusu kiriku kanoonilise alluvuse ning Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse piiramisega on Venemaa olupoliitiliselt kasutanud igivanu narratiive uues kuues, süüdistades Eesti valitsuses inimõiguste rikkumises, natsismis ja russofoobias.

Kuigi Venemaa desinformatsioon on eeskätt olupoliitiline, esineb ka täielikult proaktiivseid kampaaniaid. Proaktiivsus ilmneb eelkõige ajalooliste tähtpäevade, näiteks 9. mai, tähistamisel. Sel perioodil süüdistab Vene-meelne (sotsiaal)meedia Balti riike ajaloo ümberkirjutamises ja natsismi ülistamises, vastandades „rahva mälu“ valitsuse tegevusele. Nii nagu on Venemaa hakanud nimetama fašistideks kõiki Euroopa liidreid, on 9. maiga seotud väited hakanud kujutama igipõlise vaenlasena kogu Euroopat, mitte ainult Balti riike. Näiteks on valitsevaks muutunud narratiiv, kuidas 1941. aastal ei rünnanud NSV Liitu mitte ainult Saksamaa, vaid kogu ülejäänud Euroopa. Teise maailmasõjaga seotud narratiividest on vaja teha vaid üks lühike samm jõudmaks „järelduseni”, et Läänt juhib juudi vandenõu või Venemaa võit tänase dekadendiliku Euroopa üle on „vältimatu”. Lisaks investeerib Venemaa üha enam füüsilisse propagandasse, tähistades üha suurejoonelisemalt 9. maid Jaanilinnas, rõhutades ELi/NATO ja Venemaa vastasseisu Eesti piiril.

Senistele valimistele tuginedes võib järeldada, et Kremli-meelsete jõudude toetus Eestis jääb 2–3 protsendi piiresse (kuigi tuleb ka arvestada, et Kremli-meelsed inimesed ei pruugi olla kuigi aktiivsed valimas käijad või valimisõigust omada). Üldjoontes saab siiski väita, et Lääne demokraatlik norm on Eesti elanikkonnale ja kõikidele sotsiaalsetele gruppidele atraktiivsem kui Venemaa pakutav „alternatiiv“. Keeruline on mõõta, kui edukas Venemaa on olnud hirmu ja segaduse külvamisel, eriti kuna nii vene- kui ka eestikeelsed kogukonnad Eestis ei ole homogeensed. Segadus on ilmekalt väljendunud tõigas, et Eesti venekeelsest kogukonnast 40 protsenti peab Venemaad ohuks Euroopa julgeolekule, samas kui 54 protsenti ei nõustu selle väitega. Vähemalt kolmandik venekeelsetest eestlastest ei usalda Eesti meediat; veelgi vähem usaldatakse Venemaa ametlikku ja opositsioonimeediat. Ka Lääne meediakanaleid jälgitakse suure skepsisega.

Venemaa propagandakanalid on hakanud suuri keelemudeleid sihipäraselt Kremli-meelsete narratiividega üle ujutama.

Desinformatsiooni leviku tõkestamisel on peetud üheks kõige tõhusamaks vahendiks hariduse ja meediapädevuse edendamist, eelkõige noorte seas, kelle harimisest ja meediapädevusest sõltub julgeolek tulevikus. Propastopi sõnul on keskmine Kremli narratiivide jagaja Eesti sotsiaalmeedias vähese inglise keele oskusega keskealine Eesti mees, kes tunneb, et Toompea on ta hüljanud ning usaldamatusest riigi vastu usub ja levitab ta vandenõuteooriad. Eesti kontekstis toimib meediapädevuse suurendamine vaid siis, kui paralleelselt jätkab riik keeleliste ja sotsiaalmajanduslike gruppide integreerimisega, investeerides noortesse ja elanikesse, kes asuvad ühiskonna ääremail.

Tehisintellekti areng jätkub tormilises tempos, pakkudes autoritaarsetele riikidele nagu Venemaa uusi võimalusi desinformatsiooni levitamiseks. Süvavõltsingute ja suurte keelemudelite areng (LLM) võimaldab Venemaal järjest täpsemalt sihtida väikeseid sihtrühmi ning kohandada sõnumeid konkreetsete demograafiliste või sotsiaalsete gruppide hirmude ja uskumuste, meeldimiste ja mittemeeldimiste järgi. Venemaa propagandakanalid on hakanud suuri keelemudeleid sihipäraselt Kremli-meelsete narratiividega üle ujutama (grooming). Keeruline on hinnata, kas üleujutamine on eesmärkide elluviimisel ka edukas olnud, kuid on selge, et nii nagu demokraatlikud riigid võidavad tehisintellekti arengust, võidavad ka autoritaarsed režiimid.