On alles jaanuari lõpp, kuid juba praegu on selge, et 2026. aasta kujuneb rahvusvahelises poliitikas murranguliseks. Venezuela, Gröönimaa, Davosis kõlanud arutelud senise maailmakorra hääbumisest – kõik need viitavad nihkele normipõhisest rahvusvaheliste suhete süsteemist jõupoliitika ajastusse.
Sellest, mida see tähendab riikidele ja rahvusvahelisele süsteemile laiemalt, on juba palju kirjutatud. Vähem on aga küsitud, kuidas segab see kaarte erakonnapoliitikas. Ja iseäranis, mida tähendab see muutus nendele poliitilistele jõududele, kes on aastaid väitnud, et just selline maailm – huvipõhine, normidest vaba ja “aus” – ongi eesmärk. Ehk teisisõnu: kas Donald Trumpi välispoliitilised avantüürid võivad osutuda paremradikaalsete erakondade edule Euroopas pigem hingekellaks või hüppelauaks?
Paremradikalism ja välispoliitika
Alustuseks tasub täpsustada, mida poliitikateadlased tähistavad mõistega paremradikaalsus. Poliitiliste toimijate kasutuses on see sageli lihtsalt malakas, millega oponenti tümitada.
Poliitikateadusliku definitsiooni järgi iseloomustab tänapäevast poliitilist paremradikalismi kolm alusväärtust: nativism, autoritaarsus ja populism. Ehk siis need on erakonnad, kes väärtustavad välistavat rahvuslust, on immigratsioonivastased, rõhutavad nii-öelda konservatiivseid sotsiaalseid norme ning jagavad sügavat umbusku poliitiliste eliitide ja institutsioonide suhtes. Samasse poliitilisse perekonda liigitatakse ka Donald Trump.
Paremradikaalse välispoliitika kaks alustala on suveräänsuskesksus ja realism. Oma riigi huvid ja sõltumatus seatakse kõrgemale rahvusvahelistest normidest, liitlassuhetest või väärtuspõhisest koostööst. Seetõttu ollakse kriitilised Euroopa Liidu, üldse igasuguse multilateraalsuse, aga ka arengukoostöö ja professionaalse diplomaatia suhtes. Välispoliitika peaks nende vaates olema ilma ideoloogiliste loorideta, mida nähakse liberaalse maailmakorra nõrkusena, ja kantud pigem huvidest.
Trumpi välispoliitika sobitub sellesse raamistikku peaaegu täiuslikult. Tehinguline vaade liitlassuhetele, kahtlused NATO kollektiivkaitse automaatsuse suhtes, kaubandussõjad ja rahvusvahelise õiguse eiramine ei ole juhuslikud kõrvalekalded, vaid loogiline jätk paremradikaalsele realistlikule maailmapildile. Trump ei ole erand, vaid pigem lakmuspaber, ta näitab, milline näeb paremradikaalne välispoliitika välja siis, kui see päriselt tööle panna.
Ent teatud mõttes on ta läinud teistest kaugemale. Kui paljud Euroopa paremradikaalid on seni piirdunud retoorilise vastandumisega liberaalsele maailmakorrale ning arendanud oma huvipoliitikat edasi multilateraalsuse varjus, siis Trump on need ideed ka täie auruga tööle pannud – suurriigi positsioonilt.
Praktikas tähendab see samme, mis on oma olemuselt imperialistlikud: territoriaalne surve, oma majanduslike huvide avalik presenteerimine ülimuslikuna ning rahvusvahelise õiguse avameelne instrumentaalne kasutamine. Just see muudab Trumpi paljudele Euroopa, eriti väikeriikide paremradikaalidele ebamugavaks eeskujuks: ideoloogiliselt inspireerivaks, kuid poliitiliselt raskesti kaitstavaks.
Kas väikeriik saab Trumpi teha?
Väikeriikide vaatest tõusetuvad siit esile mitmed paradoksid, millele on raske ideoloogiliselt järjepidevat vastet leida.
Esiteks, kui sa ei ole just USA, Hiina või Venemaa, siis on võimatu olla täielikult suveräänne ning kaitsta end üksnes omal jõul. Seega, midagi tuleb oma suveräänsusest ellujäämise nimel siiski loovutada.
Teiseks, väikeriigi positsioonilt on tehingulisus ja rahvusriiklikud huvid alati omavahelises pinges. Mida oleksid sellised jõud oma rahvuslikust rikkusest valmis ära andma vastutasuks selle eest, et keegi suurem nende territoriaalsust kaitsta aitab? Ja kuidas on see parem näiteks kompromissidest, mis on tehtud Euroopa Liidu raamides?
Kolmandaks, läbirääkimiste formaadina on multilateraalsus väikeriikide jaoks paratamatus. Jõupoliitika maailmas ei tule keegi väikeriikidega üksühele läbi rääkima. Nii USA kui ka Hiina eelistavad blokke, mitte bilateraalseid suhteid.
Tõsi, mitmed Euroopa paremradikaalid on avaldanud lootust, et Trumpi egiidi all võiks tekkida uus, neile ideoloogiliselt sobivam allianss, mis jagab teistsuguseid moraalseid väärtusi kui näiteks Euroopa Liit. Aga kui reeglid ja institutsioonid ei loe, siis mis sellist rahvusvahelist blokki koos hoiab ja kaitseb huvipoliitikale omase usaldamatuse eest? Usaldus maailmas, kus kõik lähtuvad vaid hetkehuvist, on paratamatult habras.
Ja viimaks, kui uus norm on ülijõudude imperialistlikud ambitsioonid, kus nõrgemaid riike koheldakse oma suva järgi ning kehtiva maailmakorra fassaad on langenud, siis miks ülijõud üldse liite peaks sõlmima?
Trumpiseerumine, soomestumine või kolmas tee?
Niisiis, Trumpi välispoliitika kindlasti kasvatab paremradikaalse poliitika nähtavust ja brändi tuntust. Ja senise pinnalt, kus hirm pagulasmasside eest paisutas toetust paremradikaalidele ka riikides, kuhu pagulasi praktiliselt ei jõudnudki, ei maksa muidugi üle hinnata ratsionaalse argumendi võimu.
Aga risk, et sa ise võid jääda suurriikide huvipoliitika teerulli alla, võib need teemad siiski päevakorda tuua ning segada ka sisepoliitilist kaardipakki. Nii näiteks koguvad hetkel Trumpile vastandumisega toetust just liberaalsemad jõud, seda nii Taanis kui ka Kanadas, keda Trump oma territoriaalsete ambitsioonide kontekstis maininud on.
“Variandina on laual tõusev trumpiseerumine, kus adapteeritakse Trumpi loogika retoorilisel tasandil ning vastuolusid lihtsalt ignoreeritakse.”
Lisaks lühiajalisele avaliku arvamuse kapitaliseerimisele on huvitav jälgida, kuidas kohandub nn Trumpi ajastuga Euroopa paremradikaalne ideoloogia ja retoorika. Variandina on laual tõusev trumpiseerumine, kus adapteeritakse Trumpi loogika retoorilisel tasandil ning vastuolusid lihtsalt ignoreeritakse. Ja teatud valijasegmentide jaoks see isegi töötab, sest välispoliitika neid lihtsalt ei huvita – kuni nad ise menüüs pole.
Mõeldav on ometi, et Trumpi mõjul saab hoo sisse hoopis regioonipõhist koostööd rõhutav vool paremal serval, või lausa omamoodi paremradikaalse kolmanda tee otsingud, kus tunnistatakse multilateraalsuse vajadust ning panustatakse väärtuspõhistesse allianssidesse samameelsete jõududega, kes rõhutavad pigem rahvusriiklust kui huvipoliitikat kaitsevaldkonnas, isegi kui majandussuhetes domineerib pragmatism.
Üks variant on ka modifikatsioon nähtusest, mis tuntud soometumise nime all, kus väikeriik kohandab oma välis- ja osaliselt ka sisepoliitikat võimsama naaberriigi huvide järgi, et säilitada formaalne iseseisvus ja vältida otsest survet, konflikti või sekkumist. Ehk siis positsioneeridagi end näiteks Trumpi vasallina, ja nentida, et jõu- ja huvipoliitika põhine maailmapilt on väikeriigi huvidega vastuolus, kuid paremat võimalust praegu ei ole. Samal ajal tähendab see pooltoone, mida paremradikaalsel mustvalgel paletil seni vähe näha on olnud.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.