Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta on aktiivselt sõna võtnud toidujulgeoleku teemadel ning enda sõnul öelnud sageli välja ebapopulaarseid mõtteid.
Rando Värnik oli väga üllatunud kuuldes, et on pälvinud presidendilt teenetemärgi. “See on ju nii suur tunnustus, ma olen täiesti sõnatu ja väga liigutatud. Süda klopib kõvasti sees. Ma usun, et kõik inimesed, kes taolisi tunnustusi saavad, küsivad endalt, miks mina. Nii ka mina praegu. Aga ju siis keegi on pannud mu tööd tähele,” sõnas ta.
Värnik on viimastel aastatel aktiivselt rääkinud toidujulgeolekust.Ta tunnitas, et on püüdnud olla inimene, kes aitab maaelu edasi viia ning ühiskonnal aru saada, kui väga me kõik sõltume maainimestest.
“Võibolla just see tõi mulle teenetemärgi, et püüan rääkida ausalt ja ilustamata ning olen ehk ka olnud julgem ütlemaks välja asju, mis ei ole väga populaarsed ega poliitilist profiiti ligimeelitavad. Ma püüan seda teha erapooletult, eksperdi ja teadlasena ning ma püüan seda teadmist edasi viia ka noortele, üliõpilastele,” lausus ta.
Rando Värniku sõnul on toidujulgeoleku teema Eestis viimastel aastatel selgelt enam teadvustamist leidnud, kuid praktiliste sammudeni ei ole veel piisavalt jõutud. Tema hinnangul on muutunud arusaam sellest, kui oluline on geopoliitilises olukorras valmisolek olukorraks, kus piirid ei pruugi toimida ning riik peab suutma ise toime tulla.
“Me peame mõtlema, kuidas meil endal põllumajandus ja toidutootmine toimib ning kas meil on tööstuses vajalik suutlikkus olemas, et me ei sõltuks liigselt välisriikidest,” ütles Värnik. Samas rõhutas ta, et omamaine tootmine ei välista eksporti, vaid vastupidi, ekspordivõimekus on oluline nii majanduslikult kui ka regionaalpoliitiliselt, sest see loob maapiirkondades töökohti ja sissetulekuid.
Värniku sõnul ei taju linnas elavad inimesed sageli, kui tugevalt nad sõltuvad maapiirkondades tegutsevatest tootjatest. “Me ei pruugi tajuda, kui palju vaeva peab nägema põllumees, et toit jõuaks poeletile,” märkis ta, lisades, et need seosed on omavahel tihedalt seotud ning moodustavad terviku.
Tema hinnangul on arusaam toidujulgeoleku olulisusest ajas paranenud, kuid probleemid püsivad. Eriti keeruline on olukord maaettevõtjate jaoks, kes jäävad erinevate toetussüsteemide tõttu sageli kehvemasse konkurentsipositsiooni võrreldes teiste Euroopa Liidu riikide tootjatega. See mõjutab otseselt võimet toota toitu konkurentsivõimelise hinnaga.
“Toit, põllumajandus ja maaelu tervikuna on regionaalpoliitiliselt väga oluline ning see on ka osa laiemast julgeolekupildist,” rõhutas Värnik. Tema sõnul peab teadvustamisele järgnema ka tegutsemine: investeeringud ja otsused, mis toetavad kohaliku toidutootmise kestlikkust.
Näiteks tõi ta esile sigade Aafrika katku mõjud, mille järel püütakse seakasvatust taas käivitada ja toimivaid lahendusi leida. “Seal on väga palju komponente, mis kõik kokku toidujulgeoleku tagavad,” ütles Värnik, lisades, et just nende sammude taga on otsustav roll poliitilisel tahtel.