Kas teil on praeguseks Linnateatris avatud kõik need saalid, mis te pidite avama – uued, renoveeritud ja võib-olla ka vanad?
Kõik saalid on kenasti avatud.
Ja kui palju teil neid publikukohti praegu on?
See oleneb lavastustest, sest meil on saale, kus me tõstame publikut nii ühte- kui teistpidi. Sellist maksimumarvu on raske öelda, aga see on 800 pluss inimest, kui kõik kuus saali ühel ajal mängivad. Aga see on pigem erandlik olukord, kui tavapärane. Kuues saalis korraga me ei mängi.
Aga juurde saite siis 620 kohta?
Nüüd peab hakkama arvutama. Eelmises Linnateatris oli Põrgulava, toonane suursaal, 180 kohta, siis Taevalava oli olenevalt mänguasetusest 150 kuni 170 kohta. Väike saal on 100 kohta.
Nüüd on meil suursaal 350 kohta. Taevalava on vastavalt sellele, kuidas pannakse, 100 kuni 150. Väike saal jätkuvalt 100 ja Võlvsaal ja Kammersaal on sellised, mis vastavalt tükile on 50 kuni 80 kohta kummaski saalis. Ja Must saal, mis on maa-alune black box’i tüüpi saal – seal on samamoodi vastavalt lavastusele kuni 138 kohta, mis on maksimum. Nii et võib ise arvutada. Aga mis neist kohtadest nii palju rääkida?
Ma räägin nendest numbritest nii palju, sest need tunduvad Eesti mõistes päris muljetavaldavad, aga siis ma vaatasin teie mängukava ja teil on kõik etendused kaks kuud ette välja müüdud. See on olukord, kus suurem pakkumine tekitab nõudlust juurde?
Tõsi on, et praegu on need lavastused, mis on tulnud – nii sügise uuslavastused kui ka üle toodud lavastused Salme perioodist – ilusa lennu saanud siin majas. Tõepoolest, praegu on piletite saamine keeruline. Kevad – aprill, mai, juuni – läheb ka mõne aja pärast müüki, eks siis ole näha. Aga möönan küll, et kõik lavastused, mis meil täna siin majas toimuvad, on väga ilusa mineku saanud. Ka need, mis Salmes tundusid, et publikuhuvi ei ole võib-olla enam nii suur, on siin saanud sisse uue hoo.
Mikk Jürjensi “Puhkus” Tallinna Linnateatris Autor/allikas: Tallinna Linnateater
Ma vaatasin, et välja müüdud on ka veel esietendumata lavastuste piletid. Ehk siis ostetakse peaaegu pimesi.
Jah, eks huvi ja tähelepanu Linnateatri vastu on olnud ju kogu selle ehituse ajal suur ja jätkuvalt on rõõm tõdeda, et see huvi püsib. Meil on tulemas uuslavastusi: üks uus lavastus esietendus eelmisel nädalal, laupäeval on järgmine esietendus. Eks me niimoodi toimetame.
Kui palju te tunnetate, et käiakse rohkem vaatamas uut maja kui lavastusi?
Ma ei oska niimoodi öelda – ise siin majas kogu aeg töötades on see saanud juba meile omaseks teatrimajaks. Kindlasti teatav huvi selle maja vastu on, sest inimesed ei ole ju siia pääsenud pea viiel aastal, kui see on ehitatud. Samas tahaks arvata – ja märgid on ka sellised –, et ka meie lavastused inimestele meeldivad. Lühidalt öeldes: eks see on kaks ühes, ma arvan.
Samas püüame kevadel maja tuuride süsteemi käima jooksutada. Ehk siis inimesel oleks võimalik tulla seda maja vaatama. Kas grupitellimusega või nii, nagu teistel teatritel on tavapärane teatriekskursioon: vaatan, mis päeval saaks tulla, ostan väikse sümboolse tasu eest pileti ja tulen lihtsalt siia tuurile. Seda proovime tegelikult võimalikult kiiresti ellu rakendada. Kuidas see õnnestub, on praegu raske öelda. Ei tasu unustada, et me oleme siin majas täis tuuridel töötanud alates oktoobrist. Kõik ei ole veel valmis.
Tallinna selle aasta eelarve seletuskirjas oli teile eesmärgiks pandud või olite selle eesmärgi ise võtnud, et tuleb kasvatada gümnaasiuminoorte arvukust publiku hulgas. Kas see oli niisama öeldud või see ongi teie plaan?
Ma arvan, et see on iga teatri-, kultuuri- või meelelahutussektori asutuse kõige paremas mõttes eesmärgiks. Mitte ainult Tallinna Linnateatris ja mitte ainult gümnaasium, vaid noored inimesed üleüldse.
Oleme siin juba paar aastat teinud tudengitele ja gümnasistidele kampaaniat, mis on võib-olla vähe tähelepanu saanud: tudengitele ja õpilastele on tund enne etenduse algust, kui on vabad kohad, pilet 15 eurot. See on olnud teatrihuvilisele noorele suunatud kampaania. Eelmise aasta kevadest laiendasime seda kõigile Linnateatri sõpradele ja üldse kõikidele teatrisõpradele. Aeg-ajalt neid vabu kohti ikkagi on, sest inimesed haigestuvad või ütlevad broneeringuid ära –, siis on pilet kõikidele 15 eurot.
Samas linnavalitsuse eelarvedokumendis oli kirjas lause: “Uue sihtrühmana võetakse suurema tähelepanu alla kultuurist lugupidavad, teatrit austavad, kuid Linnateatris pettunud inimesed, kelle pettumus tuleneb varasemast piletite defitsiidist.” Kuidas te neid inimesi tagasivõitma hakkate?
Need laused on pärit vist mingist ehituseelsest dokumendist.
Muidugi oli teatri laiendamise üks eesmärk, et inimesed tahtsid teatrisse tulla, aga ei mahtunud – eks natuke on praegu sama situatsioon. Teeme tööd, kuidas teha piletid inimestele kättesaadavaks. Siin on mitmeid ideid ja me toimetame sellega koos müügi- ja turundusosakonnaga. See sõltub ka piletimüügipartnerist, mis on tema võimekus mingisuguseid erisusi teha.
Ma arvan, et teatud diferentseerimine – kas on mingisugused müügid varem, müügid hiljem – on igapäevane töö. Me ei ole veel jõudnud seda lõpuni sättida, aga tahaksin küll, et inimesel oleks võimalik teatrisse piletit osta. See on üks põhiline eesmärk.
Kui te räägite piletihinna diferentseerimisest, siis siin on inimesed käinud välja huvitavaid ideid igasugustest piletioksjonitest ja piletihinna tõstmisest 200 eurole. Kas te selliseid asju ka kaalute või seda te ei tohi teha, kuna te olete linna asutus?
Oleme küll Tallinna linna hallatav asutus, aga teaterina oleme selles küsimuses pigem autonoomsed. Eks me peame vaatama, mis on publiku võimekus. Kõikvõimalikke mõtteid on läbi käinud ja ühtegi mõtet ei välista. Aga minu isiklik väga selge veendumus – ja see on oluline Eesti sõnateatrile laiemalt – on, et teater peab olema kättesaadav, hoolimata inimese rahalisest võimekusest. See on ka põhjus, miks riik suuri repertuaariteatreid toetab. Lühidalt öeldes: kõik peaksid saama üht- või teistviisi eestikeelset sõnateatrit näha ja nautida. Ja lõpuks peab silmas pidama teatri eelarve tervikut, et omatulud samuti oleks korras.
Nii et te ei välista, et tuleb mingi väga kallis pilet, mis vähendab nõudlust ja teeb teatri kättesaadavaks neile, kes saavad seda hinda maksta?
Ma ei välista täna selles osas mitte midagi, kui päris aus olla. Pigem on nii, et ega me ei taha seda piletihinda kuskile kosmosesse tõsta, see ei ole eesmärk omaette. Eks me kogu aeg monitoorime, tunnetame või vaatame publiku pealt, kus on tänase teatrikülastuse valulävi. Elu on ju nii palju kallimaks läinud võrreldes kahe aasta tagusega – poolt aastatki ei lähe mööda, kus ei tuleks uudiseid, et tarbijahinnnaindeks on tõusnud. Eks me peame selles maailmas samamoodi toimetama nii nagu teisedki. Leidma taskaalu.
Uuenenud Tallinna Linnateater avas uksed Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Räägime natuke teatri sisust ka. Vahetult peale uue maja avamist kirjutas kriitik Andrei Liimets Postimehes päris karmilt, et te peate väga pingutama, et nii-öelda keskpärasusest või keskmisest tasemest kõrgemale jõuda. Kas Liimetsa hinnang läks ka teie meelest täppi?
Igal kriitikul ja igal teatrisõbral on õigus arvata nii, nagu ta arvab. Ma kindlasti ei nõustu sellega, et meie repertuaar kuidagi keskpärane oleks. Aga see on minu vaade. Pingutama peame muidugi, ja Linnateater on alati pingutanud, et pakkuda inimestele teatrikunsti kõige kvaliteetsemas kastmes.
Kui vaadata seda pea viit aastat, mis me oleme siin koos peanäitejuht Uku Uusbergiga toimetanud, ja vaadata meie lavastusi, missuguses ampluaas see teater on toimetanud, siis võib igaüks ise vaadata, mis talle meeldib. Teatrikunst on ju ka maitse küsimus. Sellise suurusega teater, nagu Linnateater täna on, on otsustati kunagi enne meie aega – ehk siis läbi selle ehituse –, peab kasvama ja tegema rohkem lavastusi, et seda kompleksi täita nii poeetilise poole pealt kui ka nüüd praktika poole pealt Exceli maailmas.
Eks siis ongi nii, et see on teater, kus on kolmevaatuseline klassikaline tükk – näiteks Shakespeare kõige klassikalisemas vormis – ja samal ajal selline tund ja 15 minutit kestev häppening-aktsioon Salme fuajees.
Kas see on keskpärane või mitte – mina vaatan pigem seda tervikut, mis meie repertuaar täna on, ja olen ülirõõmus, et meil on eripalgelisele maitsele ja erinevale vaatajale igasuguseid valikuid. See ongi ühe suure repertuaariteatri mõte, vähemalt nii mõtlen mina. Muidugi võib iga kriitik vaadata nii, nagu ta vaatab, ja ma võin sellega ainult nõustuda või mitte nõustuda. Mina näen seda tööd, mida teater igapäevaselt teeb, nii laval kui ka lava taga, ja olen väga rahul, mida publikul on võimalik näha.
Munitsipaal- ja erateatritele jagatakse tegevustoetust hindamissüsteemi järgi ja 2023. aastal juhtus selline asi, et teie teater sai kõige vähem punkte ja toonane kultuurimister pidi teie toetamiseks avama reservi. Eelmise aasta punktitabelis jäite kuhugi keskpaika, aga saite näiteks vähem punkte kui Piip ja Tuut. Mis on teie hinnang, kas viga on teie teatris, selles hindamissüsteemis või hoopis milleski muus?
Sellest teatrite rahastamisest peaks tegema eraldi artikli, kui kuskilt alustada. See süsteem vajab kindlasti korrigeerimist. Seal ei ole minu jaoks kõige olulisem mitte punktide küsimus, vaid põhimõtteline viga praeguses süsteemis on see, et Tallinna Linnateater on oma olemuselt alates loomisest saadik olnud suur riiklik repertuaariteater. Ja nüüd veel seda suurem, kui on ka uus taristu.
Kõige põhilisem on see, et ühes voorus või ühtede mõõdikutega ei saa mõõta väga erinevaid asju. Ehk siis seesama voor, kus on Tallinna Linnateater või näiteks Sõltumatu Tantsu Lava. Need on erinevad teatrid ja sa võid neid mõõdikuid ükskõik kuidas sõnastada või missugust kompromissi otsida – täiesti erinevat asja ei ole võimalik võrrelda.
Viimaste aastate põhiline küsimus ongi see, kuidas Linnateatrit peaks käsitlema. Ta on põhimõtteliselt ainukene munitsipaalteater, kus on ka riiklik toetus. Tegelikult peaks Linnateater oma olemuselt olema selles voorus, kus hinnatakse Eesti suuri repertuaariteatreid – ehk siis Draamateater, Ugala, Endla jt – ja kuuluma sellesse potti, kui võib nii vulgaarselt öelda.
Mul on raske neid punkte kommenteerida, sest meil ei olegi võimalik seal tõde leida. Jah, ma arvan, et on oluline, et teatreid mõõdetaks võrdsetel alustel. Aga võrreldavad peavad olema võrreldavad ühes voorus.
Uuenenud Tallinna Linnateater avab uksed Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Ma saan aru, et seda on ka mitmed teised kõrvalseisjad öelnud, et te peaksite liikuma riiklike sihtasutuste alla. Nüüd kultuuriminister Heidy Purga ka öelnud, et ta tahab selle olukorra lahendada, aga miks seda olukorda ikkagi seni ei ole lahendatud ja kuna see võiks lahendatud saada?
Poliitiliselt korrektne on mul öelda, et see on lõpuks omanike otsus. Juriidiliselt on omanik Tallinna linn, aga kuna riik ka rahastab seda teatrit, siis peaksid riik ja linn omavahel kokku leppima, mis on Linnateater. Ja samamoodi see omandivorm, et kas ta on siis nii või naa.
Vahemärkusena: kui vaadata riiklikku toetust ja seda, et Linnateater võtab alati justkui sellest voorust kõige suurema summa, siis tänane riiklik toetus, mis on 2026. aastaks määratud, on veidikene vähem kui Linnateatri toetus aastal 2015. See on selline tore numbrite mäng, mis teatri juhtimise teeb erakordselt keeruliseks. Nagu öeldakse: suurt laeva on raskem kiiresti ümber pöörata, väiksemat laeva natuke kergem. Eks me oleme kõige sellega kohanenud ja nii ongi.
Sisu mõttes on seal hästi suur viga sees: riik ja linn hakkasid Linnateatrit ehitama oma olemuselt palju suuremaks, aga sisutegevuse jaoks – kui palju siin inimesi töötab või kui palju näitemängu peaks siin tegema – on riik pigem oma osalust kahandanud. Teatrijuhina on see väga ebamugav positsioon.
Kuidas siis täpsemalt on – kas linn ei taha teid ära anda või riik ei taha teid vastu võtta?
Ma ei oska öelda, kuidas see täna tegelikult on. Linnavõim – uus linnavalitsus ja uus linnavolikogu – on peale eelmisi valimisi ju alles hoogu sisse saamas. Ministriga oleme me teatrijuhtidena, ka Uku Uusbergiga koos, kohtunud sellel teemal mitmeid kordi. Eelmise linnavalitsusega oleme kohtunud ja ma ütleks pigem, et see küsimus on õhus kogu aeg. Kas nüüd ei taha linn või ei taha riik, on raske öelda. Ega see teema ilmselt enne ei vaibu, kui teatri mõttes mingisugune lahendus saab. Eks me jõudumööda ise samamoodi teeme erinevaid kohtumisi ja tööd sellel suunal. Seda selgust ei ole üle 20 aasta leitud. Mingi hetk peab see siiski lahenema.
Uuenenud Tallinna Linnateater avas uksed Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kui ütlete, et tegevustoetus on võrreldes 2015. aastaga vähenenud, siis see mõjutab ilmselt ka teatritöötajate palkasid. Kuidas teil on – kas maksate oma töötajatele ja näitlejatele kultuuritöötaja miinimumi või on teil siiski võimalik rohkem maksta?
Me oleme nii palju pingutanud, just eelkõige ka omatulude arvelt, et oleme suutnud põhipalka natukene kõrgemal hoida sellest tänasest – või siis eelmisest – kultuuritöötaja miinimumist. Küll on nüüd sellest aastast hakanud kehtima veel uus kultuuritöötaja miinimum. Jah, me oleme läbi kõige suutnud seda siiski tagada ja ma ütleks, et täna on see ka meil enam-vähem tagatud.
Kas te maksate palju rohkem või natuke rohkem?
Paljud teatrid ei maksa kellelegi rohkem, aga nii palju kui meie võimalused on… Eks siin on erinevad komponendid näitleja töötasus – vastavalt sellele, kui palju keegi teeb etendusi ühes kuus, on vastavad tariifid ja süsteemid, kus on võimalik põhipalgale lisa teenida. Põhipalk on tõepoolest meil teatris näitlejatel seal kultuuritöötaja miinimumi juures, aga palju rohkem kindlasti mitte.
Julgeksin öelda, et isegi mitte ainult näitlejate, vaid kogu teatri- ja kultuurisektori puhul: isegi kui keegi saab mingit väikest lisatasu või lisatööde eest mingeid rahasid, siis sõna “palju rohkem” ikkagi selles sektoris ei kasutaks. See on kultuurisektori töötasusid analüüsides täiesti ebakohane küsimus.
Palgaga seonduvalt: kuna põhipalk teatris ei ole väga kõrge, siis näitlejad teenivad lisa filmides, seriaalides. Kui palju teid teatridirektorina häirib see, et teie teater võib-olla ei olegi mingil hetkel nende jaoks põhitöökoht?
Ei, meie oleme seda teatrit ehitanud juba mitu aastat nii, et kui vaadata, missuguse kvaliteedi ja intensiivsusega ning kui palju lavastusi meil nendel aastatel on tulnud, siis kõik meie näitlejad ja töötajad on ikkagi põhitöökohaga Tallinna Linnateatris. Siin ei ole minu jaoks mingisugust küsimust. Kui rääkida töökoormustest, siis pigem jälgin ma seda, et need ei läheks töölepingu seaduse järgi kuskil lõhki, sest ka seda juhtub siin teatris – töö on väga intensiivne.
Seda, et tehakse väljaspool teatrit erinevaid projekte, ei häiri mind üldse, sest mul on oluline, et teatris oleks kõik asjad tehtud. Pigem olen ma mures selle pärast, et kui inimesed teevad väga palju tööd teatris ja väga palju tööd oma vabast ajast või teatriväliselt, siis me teame, mis selliste ülekoormatud inimestega juhtub. Ma olen murelik just nende tervise pärast.
Öeldakse ka, et “oh, mis siis näitlejatel ikka viga, nad saavad ju filmides teha kaasa ja teha õhtujuhtimisi”. Aga mille arvelt see tuleb? See kõik tuleb ju nende enda perede ja vaba aja arvelt. Selles mõttes olen ma inimlikust seisukohast pigem murelik, kuidas inimesed vastu peavad. Aga ma ütleks, et meil on väga tublid näitlejad ja nad ise teevad oma valikuid eriprojektidega. Ükskord võiks saabuda aeg, kus loomingulised inimesed võivad vastu võtta eriprojekte ainult kunstilistel kaalutlustel ja elamiseks tarviliku teenivad nad oma põhitöökohal.
Mis on sellel algaval kevad-suvehooajal – ma saan aru, et suvel te ka tegelikult töötate suvelavastustega – kõige ägedam asi, mis välja tuleb?
Ägedaid asju tuli juba sügisel ja tuleb ka nüüd kevadel, kaks esietendust on jaanuaris. Meil tuleb sellel poolaastal kokku kuus uuslavastust. Ma ütleksin, et sel hooajal on selline autoriteatri invasioon – või kas just invasioon, sest just eelmine nädal tuli Mikk Jürjensi autorilavastus välja ja homme esietendub Uku Uusbergi autorilavastus. Marta Aliide Jakovski on koos Piret Jaaksiga täiesti uut näitemängu tegemas, mis tuleb aprillis.
Meil on rõõm tervitada Elss Raidmetsa lavakunstikoolist – see on ka meie üks missioon, pakkuda võimalusi Lavakunsti kooli tudengitele. Ta teeb oma diplomitöö meie juures, see on samamoodi autorilavastus, mille on ta kirjutanud ja lavastab. Nii et ma ütleks, et see poolaasta tuleb autorilavastuste tähe all väga värvikirev. Mais esietendub klassikaline näitemäng Lembit Petersoni lavastaja käe all.
Siis on meil tulemas teatrijuubel: Linnateater saab 60-aastaseks. Ja meil on rõõm tervitada ka rahvusvahelise teatripäeva puhul kogu teatrirahvast enda juures. Nii et tööd on küllaga.
Tallinna linnateatril on väga hästi. Kui ma vaatan ise sellise pilguga – kas vaatan uuslavastusi või igaõhtust näitemängu ka vanemate lavastuste puhul –, siis ütleksin, et loomingu poole pealt tehakse siin häid asju imeliselt palju. Selles mõttes on praegu väga ilus aeg. Nagu on näha, siis rahvas käib rõõmuga meie etendustel, ja see on ainult rõõm.