Oleme keerulises olukorras nii varustuskindluse kui ka konkurentsivõimelise elektrihinna tagamises. Energiamajanduse arengukava kujul on olemas visioon, kuid kas Eesti riigil on tegelikult tegutsemisjulgust nende eesmärkideni jõudmiseks, küsib Marko Allikson.
Alustada võiks positiivsest. Tänu Eesti päikeseenergia buumile suudame vähemalt keset suvepäeva pakkuda piirkonna odavaimat energiat ning eksportida seda teistelegi. Tuled on kodudes põlema jäänud ka pärast pahatahtlikke elektrikaablite lõhkumisi ja kaablirikkeid Soome lahes. Samuti pärast Eesti ühenduste desünkroniseerimist Vene elektrivõrgust ja isegi siis, kui 21. jaanuaril lakkasid mõlemad Estlink kaablid töötamast ning süsteemist kadus 1000 MW võimsust.
Peamine mure on aga varustuskindluse maksumus. Suur sõltuvus välisühendustest ja nende töökorras olemisest ning kohaliku konkurentsivõimelise elektrienergia tootmise defitsiit kajastub selgelt inimeste ja ettevõtete igakuisetel elektriarvetel. Kaks aastat järjest oleme kogenud suurima välisühenduse, Estlink 2 elektrikaabli katkestust, mille maksumus kohalikele tarbijatele ulatub sadade miljonite eurodeni. Lisaks näeme elektriarvetel uusi paljuski impordisõltuvusega seotud tasusid.
Lahendused, mis tooksid lisaks varustuskindlusele ka konkurentsivõimelise elektrihinna, on energiamajanduse arengukavas (ENMAK) lahti kirjutatud. Uute taastuvenergiavõimsuste, gaasijaamade ja suure hulga akusalvestuse lisandumine elektrisüsteemi võimaldaks järk-järgult vähendada sõltuvust nii põlevkivielektrijaamadest kui ka välisühenduste tööst.
Küsimus pole ainult puhta energia eelistamises, vaid nende lahenduste elluviimine tasub ka majanduslikult kõige kiiremini ära. Turupõhiselt on praegu võimalik rajada Eestis vaid akusalvestust, mis ei too juurde uut energiat. Kõik uue elektrienergia tootmisviisid vajavad ühel või teisel viisil riiklikult toetavaid mehhanisme.
Igal lahendusel oma head ja vead
Akusalvestite investeerimiskulu on viimasel ajal sedavõrd langenud, et ilmselt juba mõne aasta pärast hakkavad akusalvestid oluliselt ühtlustama börsihindu, salvestades energiat madala hinnaga ning andes seda võrku kõrge hinnaga perioodidel. Akusalvestus aitab olemasolevat energiat ajas nihutada, ent selle piiranguks on salvestusmaht, mis võimaldab hindade ühtlustamist eelkõige ööpäeva sees.
Maismaatuulepark on kõige konkurentsivõimelisem uue elektrienergia tootmisviis ning vajab kõige vähem riiklikku tuge. Meretuulepargid on konkurentsivõimelt järgmised, ent nende valmimist takistavad kõrgemad investeeringukulud ja uute võrguühenduste vajadus. Eeliseks on väiksem kohalik huvi tuulepargi rajamist seisata.
Gaasielektrijaamad on kiirelt reguleeritavad ning aitavad meid ka taastuvenergia ebapiisavusel, ent riskikohaks on küsimus, kas need jaamad saavad piisavalt töötunde, et kapitalikulu katta.
Maagaasi on Venemaast sõltumatult saadaval piisavalt tänu LNG turu kiirele arengule ning üha suuremas mahus toodetav biometaan pakub lisaks kasvavalt ka potentsiaalselt kohalikku varustuskindlust. Regioonis on kasutamata LNG terminalimahte ja Lätis on meie piirkonna jaoks väga pikaks perspektiiviks üledimensioneeritud gaasimahuti, mis aitab varustuskindlust tagada.
Gaasielektrijaamade asendamatusest on kahjuks aru saanud ka teised riigid. Näiteks Saksamaa kinnitas äsja plaani 12 GW gaasielektrijaamade ehitamiseks, millega kaasnev nõudlus tõstab gaasiturbiinide hindu ja võib pikendada projektide teostamise tähtaegu. Vesiniku perspektiiv maagaasi asendajana järgneva kümne aasta jooksul ei ole kindlasti arvestatav tulenevalt eelkõige rohevesiniku kallist omahinnast ning tehnoloogilistest väljakutsetest vesiniku ülekandmisel ja mahutis hoidmisel.
Odavat baasenergiat võiks Eestis pakkuda tuumaelektrijaam, ent uue tuumajaama rajamine kümne aasta perspektiivis ei ole Eesti lähtekohta arvestades väga reaalne. Eesti baasenergia maht on väga väike, mistõttu oleks siia ilmselt sobivaim lahendus praegu veel mitte kusagil kommertskasutuses olevates väikestes moodulreaktorites. Eestis puuduvad Soomega sarnased tuumajaama investeerida suutvad suurtarbijad ning ilmselt on projekti finantseerimiseks vajalik oluline riigi toetus.
Eestis arutlusel olnud BWRX-300 reaktor maksab Fermi Energia hinnangul suurusjärgus 1,6 miljardit eurot. Sama reaktori hind on 4–5 miljardit eurot tegelikult käivitatud projektide andmeil. Sellises rahalises suurusjärgus 300 MW uue elektritootmise investeering oleks kõva pähkel ka Eesti riigile. Võrdluseks: 2026 aasta Eesti riigieelarve kogumaht on 20,9 miljardit eurot.
Kui eeldada projekti maksumuseks viis miljardit eurot, siis kasutades Rootsiga sarnast toetusmehhanismi, oleks Eesti riigilt vajalik kogu elektri väljaostmise tagamiseks olevale kuni 40-aastasele hinnavahe lepingule lisaks ka ca miljard eurot omakapitali ning ilmselt tagatist ülejäänud nelja miljardi euro ulatuses laenule. Investeeringud ettevalmistavasse seadusandlusesse on mõistlikud, et luua valikuvõimalus tulevikuks, kuid neid ei saa käsitleda lähiaastate lahendusena.
Probleemid ei lahene iseenesest
Ehkki lahendusi, mis meid aitaksid ja edasi viiks, on mitmeid, siis reaalsuses on nende ideedega edasi liikumine vaevaline. Peale aastatepikkust vaikelu valmis 2024. aastal Eestis üle 300 MW tuuleparke, ent viimase aasta jooksul ei ole juurde tulnud ühtki uut maismaaparki ning järgmiste projektide valmimisel on ajastuslikult hulk küsimärke.
“Põlevkivist loobumise tegelikest tähtaegadest saab rääkida alles siis, kui on mingigi kindlus uute tootmisvõimsuste tuleku osas.”
Kohalik vastuseis uutele tuuleparkidele on osutunud niivõrd tugevaks, et vaatamata toimunud vähempakkumistele on edasisel kasvul sisuliselt pidur peal. Veelgi kehvemini on läinud meretuuleparkidega, mis vaatamata tulisele diskussioonile ei ole jõudnud ühegi vähempakkumise või muu investeeringut reaalselt käivitava meetmeni. Seetõttu on tark mitte sülitada vanasse kaevu enne uue valmissaamist ehk põlevkivist loobumise tegelikest tähtaegadest saab rääkida alles siis, kui on mingigi kindlus uute tootmisvõimsuste tuleku osas.
Samamoodi jätkates ja otsustavaid samme mitte tehes ei ole võimalik jõuda konkurentsivõimelise elektrihinnani ega vähendada sõltuvust impordist. Ka akusalvestuse ja gaasijaamade lisandumine ei anna meile otsest konkurentsieelist võrreldes naabritega.
Suurenergeetika investeeringute konkurents on piiriülene ning seetõttu võib meie tulevikku kindlasti mõjutada ka näiteks Leedu jõuline poliitika suurendada taastuvenergia mahte. Leedu on agressiivsem nii maa- ja meretuuleparkide kui ka akusalvestuse toetamisel, mis ühisel elektriturul võib jätta Eesti vähem atraktiivseks energeetikainvesteeringute sihtriigiks. Juba nüüd on nende tuule- ja päikeseparkide mahud Eestist möödunud.
Ei saa lootma jääda, et probleemid lahenevad iseenesest. Riik peab tegutsema otsustavamalt: vältima uute investeerimist pidurdavate tasude kehtestamist, toetama aktiivsemalt planeerimisfaasis olevaid projekte ning looma eri poliitiliste jõudude vahel selge konsensuse vähempakkumiste osas.
Otsustamatuses jääme aga jätkuvalt ülemerenaabrite elektrisõltlasteks, mistõttu oleks parim investeering lisaks kaabliseirele õppida merekaabli rikkeid kõrvaldama senise poole aasta asemel pigem telekomikaablitele sarnaselt poole kuuga.