Kui tema ja Katri Raigi loodud koalitsioon, millel on volikogus vaid ühe hääle suurune ülekaal, võbeles veel aastavahetuse paiku nagu keedetud makaron, siis viimastel hääletustel on see võtnud pigem jäiga terastrossi kuju. Pusigu ja punnitagu opositsioon nagu ründav ragbimeeskond, palju jaksab, aga kaitsev pool ei tagane meetritki ning tablool on ikka sama seis: Stalnuhhin-Raik 16 ja Toots-Vaarmann 15.
Ainus, millega opositsioon Stalnuhhinit praegu kiusata saab, on jätta ta palgata, kuna palga hääletusel läheb seis viiki − kui Stalnuhhin ise ka hääletaks, oleks tal huvide konflikti tõttu kriminaalasi kukil.
Stalnuhhin, kes on pika poliitikukarjääri kõrvalt ka kirjanikuleiba söönud, ei hoia vastaspoole mängustiili kirjeldamisel värve ja toone kokku ning võrdleb vastaspoolt tasuta orjatööd viljelevate plantaatoritega. Ta võib lubada ka üleolevalt öelda, et jäägu tema palgaraha opositsioonile kurku kinni, sest teab, et jõuab peagi pensioniikka. Kuna ta valiti riigikogusse juba 1999. aastal, siis peaks ta hakkama saama ka parlamendisaadiku prisket pensioni.