Georg Malvius, lavastaja, 31. jaanuar 2026
Pöördun mõnikord juba nähtud filmide juurde tagasi – mitte nostalgiast, vaid kuna nad taasühendavad mind millegagi, millest parajasti mõtlen või loen. Hiljuti jõudis uuesti ekraanidele Thomas Vinterbergi film „Perekonnapidu“ („Festen“, 1998). Kuigi omal ajal pälvis see linateos laialdast tunnustust, sealhulgas Cannes’is žürii preemia ning Euroopa filmiauhinna, tõmbas mind tema juurde tagasi hoopis miski muu.
Mõtlesin ootamatult „Perekonnapeole“, lugedes raamatut „Luciferi efekt“. Nendevaheline side tundus loogiline. Vinterbergi filmi nimetatakse tihti iseäranis paljastavaks, sest see näitab, kuidas kurjusel ei aita püsida mitte üksainus nurjatu isik, vaid kogu perekonnasüsteem.
„Perekonnapeo“ muudab niivõrd häirivaks see, et see ei ringle varjatud kuriteo paljastamise ümber, tõde öeldakse välja varakult ja korduvalt. Ent kummatigi ei muutu eriti midagi. Teadmine ei vii tegudeni. Süsteem kaitseb iseend.