See on kindlasti murekoht. Ühelt poolt võivad patsiendid anda oma andmeid või proove teenusepakkujatele väljaspool Euroopa Liitu, mis on selgelt riskantne. Sama kehtib teatud seadmete kohta.
Teisest küljest – ja see risk on minu arvates alahinnatud – sisestavad inimesed, sealhulgas tervishoiutöötajad, otsingumootoritesse ja tehisintellekti tööriistadesse patsientidega seotud andmeid: dokumente, tekste, uuringutulemusi. Sellisel juhul liiguvad andmed Euroopa Liidust välja ja sisuliselt ei ole teada, kuidas ja milleks neid kasutatakse. See on väga problemaatiline.
Lubage üks veidi fantaasiarikkam küsimus. Kui realistlik oleks koguda Euroopa-ülest patsiendiandmestikku, et treenida suurt keelemudelit ligi 500 miljoni inimese andmete põhjal? See võiks aidata nii arste kui patsiente ja vähendada nn hallutsinatsioonide riski.
See oleks äärmiselt keeruline. Euroopa riikide vahel on suured erinevused digitaalses küpsuses. Mõned, nagu Eesti, on väga arenenud e-tervise ja digiregistrite osas; teised aga mitte. Lisaks on elektrooniliste haiguslugude andmekvaliteet väga ebaühtlane.
Perearstinduses on oluline, et mudelid oleksid treenitud konkreetse patsiendipopulatsiooni põhjal. Kõigi riikide andmete kokkuvalamine ei pruugi olla mõistlik.
Meil on palju nn baasteadmisi patsiendi kohta – pereolukord, hoiakud, toimetulekuvõime, ressursid ja takistused –, mida elektroonilistes andmetes tavaliselt ei dokumenteerita.
Teistes valdkondades, näiteks onkoloogias, keskendutakse palju genoomikale ja bioloogilistele markeritele. Kuid perearstinduses on patsiendi mõistmiseks vaja palju laiemat konteksti, mis praegu enamasti puudub.
Kas tehisaruajastu muudab mõistlikuks sellise platvormi loomise, mis hõlmaks ka seda kontekstuaalset infot?
Jah, kindlasti. Sellised platvormid – olgu piirkondlikud, riiklikud või rahvusvahelised – oleksid väga mõistlikud. Küsimus on, kuidas see info süstemaatiliselt dokumenteerida ja säilitada.