Võõrliikide puhul kehtib kuldreegel, et ennetus on alati tõhusam ja odavam kui hilisem tõrje. Kui invasiivne liik on looduses kanda kinnitanud, on selle täielik eemaldamine sageli võimatu või äärmiselt ressursimahukas, kirjutab Merike Linnamägi.
Sageli küsitakse, miks me võitleme uute liikide vastu. Kas loodus ei olegi pidevas muutumises ja kas uued tulijad ei rikasta meie elurikkust?
Paraku on vastus keerulisem. Invasiivsed võõrliigid ei ole lihtsalt uued naabrid, vaid vaikselt hiiliv oht, mis võib pöördumatult muuta meie loodust, kahjustada majandust ja ohustada inimeste tervist.
Esmalt tuleb teha selgeks mõisted. Iga uus liik ei ole halb. Meie toidulaual on aukohal kartul ja tomat, võõrliigid, mille tõid siia inimesed, kuid püsivad üldjuhul seal, kuhu me nad paneme. Probleem tekib siis, kui inimene toob tahtlikult või tahtmatult oma loomulikust levilast välja liigi, mis uues keskkonnas liigagi hästi kohaneb ja hakkab ohustama kohalikku ökosüsteemi. Neid nimetame invasiivseteks võõrliikideks ja just nemad on elupaikade hävimise järel üks peamisi elurikkuse kao põhjuseid maailmas.
Võõrliigi edu saladus peitub sageli selles, et tal puuduvad looduslikud vaenlased. Kui liik satub uude keskkonda, on ta vabanenud oma kodumaal teda ohjanud kiskjatest, parasiitidest ja haigustest.
Lisaks on edukatel sissetungijatel kindlad omadused: nad on vähenõudlikud, paljunevad kiiresti ja suurel hulgal ning levivad tõhusalt. See annab neile ebaausa eelise kohalike liikide ees, kes on aastatuhandete jooksul siinsete tingimustega kohanenud, kuid pole valmis ootamatuks konkurentsiks “superliigiga”.
Invasiivsed võõrliigid konkureerivad kohalike liikidega toidu ja elupaiga pärast, võivad kanda patogeene, millega kohalikud liigid ei oska toime tulla, ning vahel hübridiseeruvad kohalike liikidega, nõrgendades nende populatsioone. On leitud, et 17. sajandist siiani toimunud lindude väljasuremise põhjus on peaaegu 40 protsendil juhtudest olnud seotud just inimese sissetoodud võõrliikidega nagu kass, rott ja kits.
Tagajärgedega tegelemine on kallis
“Sosnovski karuputke tõrjumiseks kulub riigil igal aastal sadu tuhandeid eurosid, rääkimata kahjust, mida tekitab aiaomanikele üha leviv hispaania teetigu.”
Võõrliigid ei ole ainult looduskaitsjate mure, see läheb meile kõigile kalliks maksma. Arvestuslikult tekitavad võõrliigid majanduslikku kahju Euroopa Liidus umbes 12 miljardit eurot aastas. Põllumajanduses ja metsanduses tekitavad nad saagikadu, ummistavad veekogusid ja kahjustavad taristut. Sosnovski karuputke tõrjumiseks kulub riigil igal aastal sadu tuhandeid eurosid, rääkimata kahjust, mida tekitab aiaomanikele üha leviv hispaania teetigu.
Ohtlik aspekt on ka mõju inimese tervisele. Mõned võõrliigid on mürgised (nagu minitud karuputk, mis tekitab nahapõletusi), teised on tugevad allergeenid (nt ambroosia) või levitavad ohtlikke haigustekitajaid.
Vaikselt hiiliv probleem
Kuigi me ei pruugi Eestis igapäevaselt võõrliikide mõjust aru saada, toimub see vaikselt ja järjepidevalt. Mingi tõttu on meie pärismaine euroopa naarits suuresti loodusest välja surnud. Nüüdseks on suurte jõupingutustega loodud Hiiumaale uus asurkond, kuid see on lootusekiir, mitte lahendus.
Kaelusega Euroopa naarits Hiiumaal. Autor/allikas: Tiit Maran
Ameerika naarits ehk mink ja kährik on invasiivsed võõrliigid, kes lisaks konkureerimisele kohalike väikekiskjatega hävitavad maas pesitsevate lindude pesi ja poegi. Uuringutest on selgunud, et pesarüüste tagajärjel hävib koguni 86 protsenti maas pesitsevate lindude pesadest.
Kährik lisati Euroopa Liidu võõrliigi määrusesse 2019. aastal ja 2027. aastal lisandub ka mink. See tähendab, et mõlema liigi ohjamise kohustus tuleneb otse EL-i õigusest. Meil pole valikut, me peame nende liikide levikut piirama. Küsimus on ainult, kuidas ja mil määral me seda teeme.
Kliimaministeeriumi 2022–2024 pilootprojekt viiel rannaniidualal näitas, et väikekiskjate küttimise tulemusena tõusis Matsalu rahvuspargi Haeska ja Põgari aladel kahlajate koorumisedukus 40 protsendi juurde. See on tase, mis võimaldab linnupopulatsioonil end taastoota.
2026. aastal alustab Eesti väikekiskjate arvukuse reguleerimist eelkõige kaitstavatel aladel ja nende lähiümbruses. See ei ole klaperjahipidamine, vaid täpselt planeeritud looduskaitsemeede, mida rakendatakse lähtuvalt kaitstavate alade eesmärkidest. Euroopa kogemus näitab, et see toimib: Poolas kahekordistas võõrkiskjate küttimine kahlajate pesitsustihedust, Soomes ja Rootsis on invasiivsete liikide kontroll aidanud taastada kaitsealade linnustikku.
Võõrliikide puhul kehtib kuldreegel, et ennetus on alati tõhusam ja odavam kui hilisem tõrje. Kui invasiivne liik on looduses kanda kinnitanud, on selle täielik eemaldamine sageli võimatu või äärmiselt ressursimahukas.
Seetõttu on oluline, et me kõik teadvustaksime oma vastutust. See tähendab, et me ei tooks reisidelt kaasa eksootilisi taimi ega loomi, ei laseks lemmikloomi (nt punakõrv-ilukilpkonni) loodusesse ega viskaks aiajäätmeid metsa alla.
Looduslik mitmekesisus on meie ühine vara ja invasiivsete võõrliikide leviku tõkestamine on üks olulisemaid viise selle kaitsmiseks. Hoides meie loodust puhtana kutsumata külalistest, kaitseme tegelikult seda, mis on meile omane ja armas, Eesti puhast ja mitmekesist elukeskkonda.