Üha rohkem inimesi elab tänapäeval ilma selgete koordinaatideta. Nad ei püsi paigal ühes riigis või tunnevad, et neil ongi kaks kodu. Nende elu kujundavad hoovused ja juhused. Nad lähevad ära ja tulevad tagasi. Ja mõne aja möödudes lähevad nad jälle.
Nad võivad talvituda Kreekas või Tais, katsetada päikesepagulust Hispaania lõunarannikul. Tihtilugu minnakse ühel põhjusel, jäädakse pikemaks hoopis teisel ning korraga selgub, et vahepeal ollakse jõutud juba kolmandasse riiki.
Nende rännakuid võivad saata õpinguprogrammid, töö- ja puhkeviisad, töökoht mõnes rahvusvahelises ettevõttes, ent sageli käib see käsikäes lihtsa sooviga näha maailma, elades mõnda aega teistsuguses kultuuri- ja keelekeskkonnas.
Antropoloogina olen oma rändeteemalises töös aga näinud, et olgu nad parajasti kus tahes, seob neid Eestiga jätkuvalt väga palju – alates igapäevasest läbikäimisest virtuaalses ruumis, musta leiva ja sauna armastamisest ning «Viimse reliikvia» tsitaatide unepealt tundmisest, kuni selleni, et ka need üürikesed puhkused, mida töö võõrsil võimaldab, veedetakse reeglina Eestis.