Õpetajad väsivad, koolid töötavad miinimumreserviga. See väsimus ei ole juhuslik. See on märk sellest, et me oleme liiga kaua lootnud, et vaimse tervisega seotud probleemid lahenevad siis, kui keegi kuskil märkab, sekkub ja aitab. Justkui oleks heaolu midagi, mis peaks tulema väljastpoolt: juhilt, süsteemilt, spetsialistilt.
Tegelikkus on aga palju ebamugavam… ja ausam.
Olen viimased seitse aastat panustanud õpetajate ja haridusasutuste meeskondade enesehoiu oskuste arengusse. Selle aja jooksul olen näinud, kui sügavalt juurdunud on usk, et heaolu on kas isikuomadus või kõrvalteema. Midagi, millega tegeletakse siis, kui “päris töö” on tehtud. Paraku näitab elu vastupidist: ilma heaoluta ei ole ka päris tööl tulemust.
Kui üks murdub, maksame kõik
Hiljuti tuli ilmsiks šokeeriv juhtum, kuidas kolme lapse ema ja matemaatikaõpetaja kirjutas oma lähedastele hüvastijätukirjad, pani ahju küdema, sulges siibri ning lootis, et ta ei ärka enam kunagi. Ta oli lihtsalt niivõrd kurnatud. Õnneks üks kirjadest jõudis plaanitust varem kohale ning kõik lõppes õnnelikult. On see erandlik juhtum? Paraku ei ole. See on veel üks paljudest näidetest.
Vikerraadio hommikuprogrammist kuuldud lugu liigutas mind väga sügavalt ja ärgitas teemat ka teiega jagama. Järgmine õpetaja juba seal samas Kadrinas töötab kahes koolis topeltkoormusega ja millegipärast ma arvan, et neid on üle Eesti veel mitmeid.
Aga küsimus “kuidas me ei märganud?” ei ole aus küsimus. Me ei saagi alati märgata. Keegi ei näe teise inimese öiseid unetunde, sisemist ärevust ega hetke, mil vastupidavus vaikselt murdub.
See ei ole süüdistus õpetajatele ega juhtidele. See on reaalsus, mis osutab paratamatule tõsiasjale, et iga inimene on oma heaolu kõige varasem ja täpsem märkaja. Seda vastutust ei ole võimalik täielikult delegeerida organisatsioonile, kolleegidele ega spetsialistidele. Ilma teadlike heaoluoskusteta jääb ennetus juhuslikuks ja sekkumine hiljaks.
Eestis räägitakse õpetajate vaimsest tervisest üha enam ja põhjusega. Õpetajate puudus, mitmes koolis töötamine, pidev kohanemissurve ja ühiskondlik ebakindlus on loonud olukorra, kus ülekoormus ei ole enam erand, vaid norm. Väsimusest saab taustamüra ja piiride ületamisest vaikimisi eeldus. Sellises keskkonnas ei ole küsimus selles, kas keegi murdub, vaid millal.
Ennetus kui ainus jätkusuutlik tee
Vaimse tervise roheline raamat sõnastab selgelt, et vaimne tervis ei ole pelgalt psüühikahäirete puudumine. See on inimese tervise lahutamatu osa, mida mõjutavad otseselt emotsionaalsed ja kognitiivsed hoiakud ning eluoskused – eneseteadlikkus, eneseregulatsioon, suhtlemis- ja probleemilahendusoskus. Need ei ole pelgalt “pehmed väärtused”, vaid oskused, mille meie lapsed peavad koolist kaasa saama.
Kui inimesel puuduvad enesehoiu oskused, ei tee ta halbu valikuid pahatahtlikult. Ta reageerib. Ta normaliseerib väsimuse, lükkab puhkuse edasi, võtab vastu lisakoormuse ja usub, et “veel natuke peab vastu”. Mõnda aega see töötab. Siis enam mitte. Ja kui piir on ületatud, ei ole tekkiva kahju hind enam ainult isiklik.
“Ühe inimese murdumine puudutab alati rohkem kui üht elu. See on süsteemne kaotus, mille eest maksame ühiselt.”
Hariduses tähendab see õpetajate lahkumist ametist, katkestatud suhteid lastega, ebastabiilset õpikeskkonda ja kaduma läinud potentsiaali. Lisanduvad tervishoiukulud, töövõimetus ja perede koormus. Ühe inimese murdumine puudutab alati rohkem kui üht elu. See on süsteemne kaotus, mille eest maksame ühiselt.
Paradoksaalsel kombel oleme harjunud reageerima alles siis, kui kahju on juba sündinud. Ravima, asendama, lappima. Ennetus tundub ebamäärane ja raskesti mõõdetav. Ometi on just heaoluoskuste teadlik arendamine see koht, kus saab murdumisi päriselt ennetada.
Kui õpetajad saavad neid oskusi ka lastele edasi anda, siis ennetame ka oma laste murdumisi. Õpetaja vaimne seisund ei ole ainult tema enda heaolu küsimus. Sellest sõltub oluliselt ka tema töö kvaliteet, laste akadeemiline sooritus, nende potentsiaali avanemine ning ka õpetaja enda professionaalne areng.
Rakendame enesehoiu professionaalsuse vankri ette
Heaolu ei ole nõrkus, iseloomujoon ega luksus. See on professionaalsuse osa. Oskus märgata, oskus pidurdada ja julgus küsida tuge enne, kui keha või meel selle eest otsustab. Need oskused on õpitavad, kuid nad ei teki ühe koolituse või loengu tulemusena. Need kujunevad aja jooksul, harjutades, meeskondlikult organisatsioonikultuuri toel, kus enesehoid on normaliseeritud.
Riigi tasandil on see teada, et õpetajatele selliste oskuste andmine saab tuua muutuse vaimse tervise problemaatikasse. Just seetõttu korraldas TAI põhjaliku kontrollgrupiga uuringu, kuhu valiti kaks oskuste õppe programmi, Vaikuseminutid ja Gordon. Mõlemad programmid on pikaajalised ja mõlema puhul ilmnes uuringus hea mõju. Näiteks kasvas õpetajate oskus hoida oma vaimset tervist läbi enesejuhtimise. Kui me tahame, et lapsed saaks sellise oskuse koolist kaasa, siis kas kõigepealt ei peaks seda võimaldama õpetajatele?
Kui soovime vaimse tervise teemas muutust, mis ei jätaks meid rabelema tulekahjude kustutamise režiimi peame nihutama fookuse ennetusele. See tähendab nii süsteemseid otsuseid kui ka ausat pilku igaühe isiklikule vastutusele.
Mida rohkem on meil koole ja lasteaedu, kus heaoluoskusi väärtustatakse ja teadlikult arendatakse, seda vähem on lugusid, mis jõuavad avalikkuse ette alles siis, kui kahju on juba sündinud ja meil tuleb üheskoos see kinni maksta. Rääkimata saamata jäänud kasust, parematest akadeemilistest teadmistest ja talentide avanemisest.