30. jaanuaril valiti seekordseks aasta kirjandusõpetajaks Viimsi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kirsi Rannaste, kes ütles “Deltale” antud intervjuus, et praegusel ajal on klassiruumis päris suured käärid lugemuse osas.
Kirsi Rannaste on üle 30 aasta töötanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana. “Mul on olnud õnn töötada nende aastate jooksul väga toredate kolleegidega, eesti keele ja kirjanduse õpetajad on toredad, sest kunagi pole kasvõi mingisuguse raamatu, filmi või teatrilavastuse kohta jutuainest puudust,” kinnitas ta ja lisas, et samavõrd olulised on õpilased. “Õpetajatöö pole väga lihtne ja mida aeg edasi on läinud, siis õpilased ei taha võib-olla nii palju lugeda, aga alati on keegi, kes tahab lugeda ja kes tahab ka vabatahtlikult lugeda.”
“See, et minust õpetaja saab, oli ilmselt keskkooli ajal teada, vähemalt minu õpetajatel oli teada, et minust võiks samuti saada õpetaja,” meenutas ta ja lisas, et äratundmine oli 11. klassis, kui tutvustati erinevaid erialasid. “Ma mäletan, et istusin seal ruumis, kus tutvustati Eduard Vilde nimelist pedagoogilist instituuti ja mulle kuidagi tundus, et see on minu tee ning ma läksingi katsetama.”
“Olen väga tänulik, et see esimene katse õnnestus, sest sellest viiest aastast ülikoolis on mul väga palju kaasa võtta, kõigepealt on kaasa võtta palju toredaid õppejõude ja seda, mida nad õpetasid, aga nendest aastatest sündis ka sõpruskond, kellega siiamaani käime koos,” mainis Rannaste.
Tema sõnul on klassiruumis päris suured käärid lugemuse osas. “On selliseid, kes on lugenud aastaid, kes oskavad ise endale valikuid teha ja kes oskavad ka küsida soovitusi nii õpetaja, tuttavate kui ka klassikaaslaste käest, aga siis on ka selliseid õpilasi, kellel on raske lugeda,” ütles ta ja lisas, et raskus ei pruugi tulla ainult sellest, et kodune keel on teine, vaid lugemine on lihtsalt tegevus, mida ta pole pidanud oluliseks.
“Lugemine on pingutus, see tähendab seda, et sa pead keskenduma ja otsima midagi rohkemat kui lihtsalt sõnad ja read, vaid pead vaatama ka ridade vahele,” kinnitas Kirsi Rannaste ja mainis, et noored tunnistavad ka ise, et ongi raske keskenduda millelegi pikemalt.
“Oleme Viimsi Gümnaasiumis pannud pead kokku ja mõelnud, mis on need tekstid, mida meie kooli õpilane peaks olema kogenud, lugenud või tutvunud, nende hulgas on kindlasti “Tõe ja õiguse” esimene osa, see on teos, mis on nn tüvitekst,” ütles ta ja lisas, et “Tõde ja õigus” nõuab lahtimuukimist, sest elu, mida inimesed seal elavad, on teistsugune. “Me pole enam ammu maainimesed, seega on päris palju vaja seletada.”