Eesti varude keskuse töö on paradoksaalne. Toiduaineid, ravimeid, meditsiiniseadmeid ja kütust varutakse seal olukordadeks, mida me kunagi kogeda ei soovi. Muidugi käib jutt suurtest kriisidest, mille käigus tavapärased kaubateed katkevad ja poeriiulid jäävad tühjaks.

“Siinkohal tulebki mängu riiklik toiduvaru, kui me räägime toidust. See on kõige mustemateks stsenaariumiteks, olukordadeks, kus riiki on tabanud akuutne kriis, näiteks sõjaline konflikt Vene Föderatsiooniga. Toidu transportimine riiki on raskendatud või katkeb pea täielikult,” ütles kriisiuuringute keskuse juht Hannes Nagel.

Varude keskus ei ole üks suur koobas, kus hoitakse igavesti aegumatut toitu, nagu tihti kiputakse arvama. Toit asub hoopis hajutatult igas ilmakaares ja keskusel on tosin partnerit, kes hoiustavad riigi toiduvaru ligi paarikümnes asukohas üle Eesti.

“Tänase seisuga on meil toiduvaru umbes nädala aja ulatuses, kui me räägime nüüd tervest elanikkonnast. Mida riik praegusel hetkel valmistoidu varuna on varunud, on erinevad valmistoidud, mida saab kohe kasutusele võtta. Me räägime siin jahutootetest, energiarikastest toodetest, kõik selline, mis on sisuliselt kohe söödav,” rääkis Eesti varude keskuse juht Ando Leppiman.

Kuivainetest kõige lühema säilivusajaga on kaerahelbed, kõige pikema säilivusajaga aga riis. Esimene säilib aasta, teine kaks aastat.

“Kui toidu säilivustähtaeg hakkab saabuma, siis nad lihtsalt pannakse kaubandusse, müüakse tarbijatele ja meile pannakse selles ulatuses varud asemele,” märkis Leppiman.

Riik on aga keskusele seadnud ülesandeks omada toitu poole rohkem, kui seda praegu on, ehk elanikkonna jaoks peaks süüa jaguma kaheks nädalaks. Kuna niisugust varu pole keskus praeguste rahaliste vahenditega võimeline tagama, on nad asunud ümber mõtestama, kuidas mitte häda korral nälga jääda. Kui kütust ja ravimeid Eestis ei toodeta ning need tulebki pikaks ajaks ette varuda, siis toiduga on lugu teine.

“Me peaksime ikkagi tagama selle, et meie toidutootmine säiliks, meie toiduga seonduv logistika oleks toimepidev ja seda toitu jätkuvalt oleks võimalik saada kätte neist samadest kauplustest, kus inimene tavapäraselt igapäev käib,” lausus Leppiman.

Nii ongi varude keskus asunud näiteks kauplusi ja tanklaid generaatoritega varustama ning toidutootjate toimepidevust parandama.

Kriisiuuringute keskuse juht Hannes Nagel vaidleb suunamuutusele rangelt vastu. Kuigi needki protsessid on vajalikud, pole kohalikust tootmisest ja kaupade liikumisest Nageli sõnul abi, kui esmasest toiduvarust ei piisa. Niisiis peab muutus tulema teises suunas. Toiduvarud kuuluvad laiemalt elanikkonnakaitse valdkonda, mis tuleb Nageli hinnangul viia täies ulatuses kaitseministeeriumi alla.

“See tähendaks seda, et selles ministeeriumis oleks kaks ministrit. Üks minister, mis tegeleb sõjalise riigikaitse poolega ja teine, mis tegeleb tagalaga ehk elanikkonna kaitsega tervikuna. Kui sõjaline pool peaks aktiviseeruma, siis tagala suudab ka rinnet toetada. Kui need omavahel koostööd ei tee, siis varem või hiljem tagala kukub kokku,” ütles Nagel.

Elanikkonnakaitsele on hädavajalik aga püsirahastus. Niisiis vaadatakse nüüd poliitikute otsa. Tasub aga tähele panna, et riiklikud varud võetakse kasutusele alles viimase abinõuna. Seetõttu on jätkuvalt oluline, et iga inimene omaks mõningast kriisikaupa kodus. Hannes Nagel vaatab siin jälle riigi otsa, kuna tema sõnul ei saa panna kriisivarude kogumisel nii suurt vastutust tavainimese õlule. Kuigi isikliku varu omamine on ainuõige, peab riik tunnistama, et eesmärk on ebarealistlik.

“Kui me vaatame nüüd keskmist Eesti inimest, siis ta elab korteris. Korteri ruumala on piiratud, sinna on võimalik varuda vaid teatud arvu erinevat tüüpi kriisivarusid ehk me ei saa rääkida, et keskmine Eesti elanik täna, eriti just elukalliduse kontekstis, hakkab endale korterisse ostma kuude pikkust toidu-joogivaru. Jääb üle vaid rõõmustada, et vähemalt päästeameti uuringud näitavad, et ajaga on inimesi, kes kriisivarusid soetavad, lisandunud,” sõnas Nagel.

Päästeameti peadirektor Margo Klaos ütles, et juba tugevalt üle poole inimestest on koju varusid loonud ja läbi mõelnud, mis saab elektri kadumise või mõne muu elutähtsa teenuse katkemise korral.

Kui varusid kogub üle poole, siis terviklikult on kriisiks valmis kõigest 13 protsenti inimestest.

Kodus võiks olla ühe nädala kriisivaru

Et riigil on kriisivaru, on hea. Veelgi parem kui ka kodus on mingi varu ajaks, kui tekib probleeme toidu, joogi ja esmatarbevahendite, aga ka teabe kättesaadavusega. Selliste olukordade lahendamine võib olla aeganõudev, seepärast on oluline valmistuda ühenädalaseks iseseisvaks hakkamasaamiseks.

Igale inimesele peab kriisiolukorras jätkuma energiat 1900 kcal ööpäevas ja kuni kahe-aastastele lastele 1000 kcal ööpäevas. Organismi veevajadus on 28 kuni 35 milliliitrit iga kehakaalu kilogrammi kohta.

Täiskasvanute toiduks on hea varuda erinevaid kala-, liha- ja kaunviljakonserve, pakisuppe, helbeid, samuti valmis makaroni- ja köögiviljakonserve. Varuks võiks olla kuivikleiba ja küpsised ning konserveeritud või kuivatatud puuvilju, mett.

Kodus peaks olema ka sellised esmaabivahendid ja ravimid, mida oskad ise kasutada. Retseptiravimitest vähemalt ühe nädala varu. Lisaks veel aku telefoni ja raadio tarbeks; mõned tööriistad; kütus.