Mõni rügab reklaamis ja turunduses terve elu, teine sirutab ühel hetkel käe millegi uue järele. Võtame luubi alla need teised – inimesed, kes töötasid pikalt valdkonnas, ent praegu millegi muuga leiva lauale toovad.
Kerttu Talvik, Kadi Abe ja Anu Uuemõis räägivad, milline on elu pärast turundust. Foto: kollaaž/erakogu
“Kursimuutus ei olnud juhus, vaid pigem juhuste soodne kokkulangemine,” sõnab aastatel 2019-2023 Httpooli Eesti haru juhtinud Kerttu Talvik. “Olin otsustushetkel kolme tööpakkumise vahel: üks tundus mugav, teine väljakutsuv ja kolmas täielik utoopia. Loomulikult valisin neist viimase.”
Utoopiaks osutus siinkohal Eesti vanim arhitektuuri- ja projekteerimisettevõte ESPLAN, kus Talvik on arendus- ja kvaliteedijuht ning juhatuse liige.
“Usun endiselt, et selleks, et edukalt lüpsilauta juhtida, ei pea ise ilmtingimata lehm olema,” muigab ta. “Minu tugevus ESPLANis seisneb muus kui inseneriteadmistes.”
Turunduses töötas ta alates 2007. aastast pea vahetpidamata – vaid paaril-kolmel aastal möllas ta võrkpallifunktsionäärina – kuni aastani 2023, mil Httpool Eesti oma olemust muutis ja Talvik tööta jäi.
Toiduahela madalaim tasand
Ta veidi igatseb oma endist elu. Samas ka mitte.
“Turundus, eriti tänapäeval, on nagu non-stop keeristorm, kus orienteerumiseks ja ellujäämiseks tuleb kohaneda kordades kiiremini kui enamikus teistes valdkondades,” tõdeb Talvik. “See on väsitav, ent samas pakub meeletult adrenaliini, eneseteostust ja pidevat vaimset pinget.
Varem näiteks EBS-is, SEB-s ja Caratis töötanud naine saab nüüd valdkonda vaadata kõrvaltvaatajana. Mis mulje tal on?
“Ma ei tea, kas selle Pandora laeka avamine on üldse hea mõte,” alustab ta. “Aga kui aus olla, siis keskpäraseid turundajaid on liiga palju ja samal ajal oodatakse turundajalt jätkuvalt „luksepp-ämmaemand-keevitaja-lüpsja“ oskusi. See tähendab, et ettevõtted soovivad kvaliteetse turunduskompetentsi pealt kokku hoida, palkavad mõõduka hinna eest „kõigeoskaja“ ning on seejärel pettunud, et turundus tulemusi ei too.
Paljude ettevõtete jaoks paikneb turundus endiselt toiduahela kõige madalamal astmel. See on kurb, kuigi loomulikult leidub ka häid ja väga teadlikke erandeid ning üldistada ei ole lõpuni aus.”
Samuti ei mõisteta tema sõnul tarbijat – kliendianalüüsis ollakse sageli lasteaialapse kingades. Ei teata päriselt, kes on klient, mis on talle oluline ja kuidas temaga suhelda. Küsimus pole niivõrd teadmatuses, vaid selles, et mõistmise leidmine on ajamahukas ja ressursinõudlik ning jäetakse seetõttu tegemata.
“Huvitaval kombel olen turundusest eemaldudes muutunud valdkonna suhtes kriitilisemaks kui varem,” tunnistab ta. “Oleksin arvanud, et tunnen pigem nostalgiat, nagu lapsepõlvearmastuse vastu, aga võta näpust.”
Ta leiab, et inimesi saab turunduses hoida, kui lasta neil teha seda, milles nad on päriselt head, ning maksta selle eest väärilist tasu. Ei saa eeldada, et turundusanalüütik kirjutab geniaalseid reklaamtekste või sisulooja teeb süvitsi andmeanalüüsi.
“Kui rollid on valesti kokku pandud, pettuvad lõpuks nii töötaja kui ka tööandja,” lausub Talvik.
MacBooki igatsus
Kuldmunalt 15 auhinda võitnud Kadi Abe töötab alates novembrist Tallinna 21. koolis saksa keele õpetajana. Korralik kannapööre, sest varem rassis ta kunstilise juhi ja loovjuhina nii Kontuuris, Tabascos, Havases, Nobel Digitalis kui ka Imagine’s. Enne Eestisse naasmist 2000ndate keskel töötas ta Saksamaa reklaamiagentuurides.
“Tead, kooliõpetaja elu on lill,” naerab ta. “Eriti kui selja taga on 25 aastat reklaamiagentuurides. Jah, mul on suur koormus, tööd on, vahepeal ka ületunde, aga see pole nii metsik kui elu agentuuris.”
Endise töö juures igatseb ta kõige rohkem MacBooki. PC kasutamisega on tal häda majas. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis mis siin ikka igatseda? Õpetaja ametit peab ta igati loovaks. Alatasa tuleb mõelda, kuidas teema huvitavaks teha. Tuleb nuputada erinevaid viise, mis vahenditega teadmised lasteni viia. Üdini lihtsustades: kõlab küll nagu turundustöö. Sul on mingisugune info, mille pead viima teatud inimesteni.
“Ma ei tunne agentuuri elust absoluutselt puudust,” tunnistab ta. “Igal hommikul mõtlen, et mul täiega vedas. Kui mul oleks agentuurist mõni pakkumine tulnud, oleksin ilmselt läinud ja jälle lõksu jäänud. Kunagi arvasin, et loovjuht on täiega minu amet ja ainus asi, mida mulle teha meeldib. Nüüd mõtlesin seitse aastat sellele, et võiks õpetajaks minna, aga ei julgenud. Mulle väga meeldib see töö. Ükski laps ei küsi minult, kellele ma varem saksa keelt olen õpetanud, ega ütle, et ta on kuulnud, et kõrvalkooli õpetaja õpetab paremini ja palju odavamalt.”
Tema sõnul tekitab reklaamiagentuuris liialt stressi raha. Jah, ajad on rasked. Jah, teatud töötajad peavad teadma, milline on agentuuri majanduslik seis, aga kõik ei pea.
“Loovagentuuris töötamine pole enam ainult loovtöö, vaid rahale mõtlemine,” ütleb Abe. “Kogu aeg on hull majanduslik surve, mis tekitab teatud positsioonidel stressi.”
Samuti hakkas teda häirima, et töö muutus liialt sotsiaalmeedia keskseks.
“Kliendid maksavad sotsiaalmeedia eest vähem, samas soovivad suure kampaania taset,” arvab ta. “Idee mõtlemise vaev on ju ikka sama, vahet pole, kas teed välireklaami või bännereid. Lühiajalised ühepäevased sotsiaalmeediakampaaniad hakkasid mulle nii tühised tunduma. Mulle tundub, et agentuuridesse otsitakse sotsiaalmeedia inimesi, kes oskavad seda tööd väga hästi teha, aga kes reklaamindusest ja turundusest väga ei tea. See tähendab, nad ei oska teha suuri kontseptsiooniga kampaaniaid. Ma arvan, et noori peaks rohkem võtma tööle kohtadele, kus nad saaks olulisi kampaaniaid teha. Või tuleks neid välja õpetada, ent agentuuridel puudub selleks aeg ja raha. Kahju.”
Koolmeistri töö on tema mõtted viinud selleni, et inimeste erinevusi peaks agentuuris osavamalt ära kasutama.
“Olen loovjuhina üritanud hakkama saada erinevate isiksustega, aga koolis saan aru, et agentuuris peaks sellega veel rohkem tegelema,” räägib ta. “Klassis on mul 12-14 last ja olen õppinud nende erinevate tempodega hakkama saama. Mõni on kiirem, mõni on nutikam ning pean kõigiga arvestama.
Loovtiimis on töötajad ja tähtajad, kõik peavad hakkama saama ja ei ole järeleandmisi. Muidugi arvestatakse sealgi kõigiga, aga mulle tundub, et meie valdkond sööb välja need, kes tunduvad esmapilgul aeglasemad või vähem andekamad, kuigi neil on lihtsalt oma eripärad ja nad vajaksid teistmoodi süsteemi. Valdkond kaotab geniaalseid inimesi, sest meil pole aega tegeleda nende eripäradega. Rohkem tuleks märgata, mis on iga inimese tugevus.”
Hinnatakse isiklikku aega
Anu Uuemõis töötas MediaBrokeri tegevjuhina pea 28 aastat – alustas septembris 1995, lõpetas juulis 2023. Pärast seda asutas koos varasemalt Äripäevas töötanud Erika Truuverkiga kinnisvarabüroo ning toimetab nüüd seal maaklerina.
“Olen väga tänulik võimaluse eest vahetada valdkonda, istuda uuesti koolipinki, panna end täiesti uues rollis proovile ning luua oma ettevõte,” sõnab ta.
Turunduse ja kinnisvara valdkondadel on tema sõnul mitmeid ühiseid jooni: näiteks usaldus, inimsuhete tähtsus ja läbirääkimiste oskus.
“Kinnisvaras see kõik võimendub, sest tegeleme enamasti kliendi isikliku ja talle emotsionaalselt ülimalt olulise varaga, mistõttu usaldus ja vastutus omavad veelgi suuremat tähtsust,” sõnab ta.
Uuemõis, kes igatseb turunduse juures kõige rohkem inimesi, kellega koostööd tegi, leiab, et kuna ta on olnud valdkonnast 2,5 aastat eemal, ei pea ta kõrvaltvaataja rollis õigeks soovitusi jagada.
“Olen kindel, et turunduse valdkonnas töötavad professionaalid, kes on kiirete muutuste ja uute võimalustega kursis ning annavad endast parima,” ütleb ta.
Ta tunneb, et aastaid tagasi oli töö reklaami- ja meediavaldkonnas elustiil.
“Maailm on aga muutunud ning praegu hindavad inimesed rohkem isiklikku aega, otsustusvabadust, pikemaid puhkuseid ja lühemaid töösuhteid,” ütleb ta. “See on loomulik asjade käik ning sellega peavad juhid arvestama. Minu soovitus juhtidele on mõelda, kuidas tuua valdkonda tagasi “seksikus” ehk see, millega meelitavad inimesi enda juurde start-up’id.”
Autor: Siim Kera, TULI