Eesti rahvakalendri veebiväljaanne kirjutab, et muistses looduse- ja töödekalendris lõppes küünlapäevaga kesktalve periood ja algas ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne-Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks, mil joodi ära viimane jõuluõlu ja söödi jõulutoite, vahel toodi õledki tuppa. Küünlapäeva on meil nimetatud ka esimeseks suvepühaks. Setus peeti küünlapäeval esimene suvepraasnik.
Südatalvepäevana, talvise toiduvaru poolitajana, tuntakse küünlapäeva peamiselt Lõuna-Eestis, osalt ka Lääne-Eestis. Lõuna-Eestis on levinud vanasõna “Küünlapäeval pöörab karu teise külje”.
Naistele anti küünlapäeval rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati kõrtsis. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse naistele sel aastal head tervist. Joodi niinimetatud küünlapuna, punase lisandusega viina või koduõlut. Kes puna jõi, pidi olema suvel punane, see tähendab terve. Samuti pidi puna kaitsma sääskede ja teiste söödikute nuhtluse eest. Küünlapuna komme on tuntud saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis vastu Lätimaa piiri, samuti lätlastel.
Küünlapäeva toitudest nimetatakse peale eespool mainitud jõulutoitude veel seapea, -jalgade ja -külje ning tangupudru söömist. Seakülje kohta on andmeid Võrumaalt, Lõuna-Tartumaalt ja Lõuna-Viljandimaalt. Läänemaal ja veel mõnes paigas Lõuna-Eestis nimetatakse küünlapäeva pudrupäevaks. Söödi odratangu- või odrajahuputru.
Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutusid valgemaks, algas kangaste kudumine. Läänemaal on küünlapäeval kohati (Karuse) kangaid kääritud. Põllutööde alguseks jüripäeval pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud, õmblemine aga paiguti soovitatud, sellega “tsusiti soe silmi”, et see ei näeks karja tulla.