Valitsus koos sotsidega ei ole näidanud üles soovi valida apoliitiline ja rahva huvidest lähtuv president, vaid soovib hoopis pikendada presidendi abil enda poliitilist jõudu, kirjutab Mihhail Kõlvart.
Presidendivalimiste kampaania on käimas ning seda juba enne kandidaatide selgumist. Praeguse kampaania sisu ei ole kahjuks see, kes isikuliselt saab presidendiks või millised ootused meil uuele presidendile on. Kampaania teema on hoopis see, millised poliitilised jõud uue presidendi omavahel kokku lepivad.
Reformierakonna leeri õlekõrs
Kõige esimene märk presidendikampaaniast on praeguse presidendi Alar Karise vastane kihutustöö, mis on käinud juba mõnda aega. President Karis on olnud päris mitmel korral kriitiline praeguse valitsuse sammude osas, kui need on olnud vastuolus demokraatia või põhiseadusega. Ja selge on see, et valitsuserakondade ning ka sotside jaoks on selline põhimõttekindel käitumine ebamugav.
Reformierakond ja Eesti 200 on juba teatanud, et hakkavad koalitsiooninõukogus otsima uut presidendikandidaati. Sotsid, kes on formaalselt küll valitsusest välja heidetud, on samuti avaldanud soovi, et presidendi võiks ära valida riigikogus. Nii et Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 liit endale sobiva kandidaadi leidmiseks on sisuliselt olemas.
Selleks, et president parlamendis ära valida, on vaja saada kokku 68 häält. Eelpool nimetatud kolmiku häältele lisaks on vaja seega ka üheksa fraktsioonivaba saadiku toetus. Kui presidenti riigikogus ei valita, siis valijameeste kogus on ülekaal juba teistel erakondadel ja valimisliitudel ning tulemus oleks tükk maad laiapõhjalisem. Laiapõhjalisus ei ole aga võimuparteide eesmärk.
Miks on presidendivalimised seekord nii poliittehnoloogilised? Arvestades, et valitsuse toetus püsib alla 15 protsendi ning tõenäoliselt moodustavad tuleva aasta kevadel valitsuse juba teised erakonnad, siis on presidendivalimised praegustele valitsusparteidele viimane õlekõrs, et oma seni veel kehtiva mandaadi toel suruda läbi enda maailmavaatega sobiv riigipea. Nad soovivad leida presidendi, kes jääks järgmiseks viieks aastaks nende maailmavaateliseks agendiks ka siis, kui Toompeal valitsus riigikogu valimiste järel vahetub.
Eesti 200 on minister Margus Tsahkna suu läbi öelnud otse välja, et uuest presidendist peab nende nägemuses saama järgmise valitsuse oponent. Aga kogu see poliitmäng on vastuolus sellega, mille jaoks Eestil president üleüldse on.
Eesti on parlamentaarne riik, nii et presidendi roll on eelkõige esinduslik. Aga see esindusfunktsioon on väga sisuline ja mitmekülgne. Pärast Eesti iseseisvuse taastumist avas just Lennart Meri isik meile mitmed uksed. Praegu on Soome presidendi Alexander Stubbi golfimäng USA president Donald Trumpiga oluliselt tõhusam suhete loomise vorm kui osalemine suurtel kohtumistel. Suurt poliitikat tehaksegi eelkõige inimeste, mitte riikide vahel.
“Mida rohkem on meil ühiskonnasiseseid pingeid ja polariseerumist, seda rohkem peab president pöörama end just rahva poole.”
Presidendi tähtsus esinduskujuna ei toimi siiski ainult rahvusvahelisel areenil, vaid ka siseriiklikult. Teisisõnu ei ole Eesti president ainult n-ö välisminister, vaid eelkõige Eesti rahva ühendaja. Mida rohkem on meil ühiskonnasiseseid pingeid ja polariseerumist, seda rohkem peab president pöörama end just rahva poole ning erinevaid leere tasakaalustama. See tasakaalustamine ei tähenda sihilikku oponeerimist Eesti valijate tahtega ning valitsuse maailmavaatega, nagu praegused valitsuspoliitikud seda oma järglastele sooviksid. President ei pea esindama maailmavaadet, vaid kõiki Eesti inimesi.
Eesti presidendile on seatud nõue olla oma ametiajal poliitiliselt neutraalne ning parteilise kuuluvuseta. See pole ainult formaalne, vaid ka sisuline tingimus. Lihtsustatult võib öelda, et presidendi maailmavaateks peab olema Eesti Vabariigi põhiseadus oma kõige objektiivsemal kujul. President peab sekkuma mitte siis, kui mõnel erakonnal on ebamugav, vaid siis, kui tehakse liiga Eesti inimestele kas seaduste või ka üleüldise suhtumise kujul. President peab otsima ühisosa ja kujundama suunda.
Kõige olulisem omadus presidendi puhul on praeguseks unustuse hõlma vajunud riigimehelikkus. See, et president seisab eemal parteipoliitikast, võimaldab tal näha suurt pilti ja seada suunda ka kaugemale kui üks valimistsükkel.
Minu hinnangul on Alar Karis selle rolliga hästi hakkama saanud. Tema eriarvamused valitsusjõududega ei ole kantud poliitilistest maailmavaadetest, vaid just nendest väärtustest, mida seab meile põhiseadus. Ta ei ole kujundanud debatte mitte selle ümber, millised isikud ja erakonnad on õiged või valed, vaid selle üle, kuidas Eesti oleks vabam, jõukam ja õiglasem riik.
Presidenti peaks valima rahvas
Ka praegu, kaheksa kuud enne presidendivalimisi, räägitakse taas riigipea otsevalimistest. Ja tõepoolest, rahval peaks olema õigus endale ise president valida. Siiani on kõlanud põhilise vastuargumendina see, et kuna presidendi võim on väga piiratud, siis võib valijatel tekkida ebarealistlikke ootusi, mida presidendi amet tegelikult ei täida.
Praegu paistab, et hoopis valitsuserakonnad ei taha presidendi rollist aru saada. Valitsus koos sotsidega ei ole näidanud üles soovi valida apoliitiline ja rahva huvidest lähtuv president, vaid soovib hoopis pikendada presidendi abil enda poliitilist jõudu, mis eeldatavasti aasta pärast riigikogu valimistel maha hääletatakse. See tähendab, et senine presidendivalimiste kord ei pruugi enam oma eesmärki täita ning aeg on küps anda see õigus lõpuks sinna, kuhu ta kuulub ehk Eesti inimestele.