Sotsiaalministeeriumi andmetel on laste ülalpidamise keskmine kulu vanematele Eestis 2025. aastal 564,62 eurot kuus lapse kohta, mis hõlmab toidu, riiete, jalanõude, eluaseme, transpordi, side, vaba aja, huvihariduse ja muid otseseid kulusid.
Kui arvestada neist kuludest maha peredele makstav lapsetoetus ja lasterikka pere toetus, jääb vanemate kantavaks kuluks võimalikku mastaabisäästu arvestamata ühe lapsega peres 484 eurot kuus, kahe lapsega peres 969 eurot kuus, kolme lapsega peres 983 eurot kuus, nelja lapsega peres 1448 eurot kuus ja suuremates peredes vastavalt veel rohkem.
Arvutuskäik põhineb Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi uuringu “Lapse vajaduspõhise miinimumelatise analüüs” lõpparuandel, mille tellis eelmise kümnendi lõpus justiitsministeerium. 2019. aasta lapse kasvatamise igakuiseks keskmiseks kuluks arvutati 388 eurot.
Uuringu konsultant, Tartu ülikooli emeriitprofessor, rahvastiku- ja statistikateadlane Ene-Margit Tiit ütles, et uuringu juures tuginesid teadlased suurel määral leibkonna eelarve uuringutele, kus oli vaadeldud eri tüüpi ja erineva koosseisuga leibkondi. “Meie ülesanne oli nendest andmetest välja selgitada see osa, mis on seotud laste kulutustega,” sõnas Tiit.
Tegemist oli Tiidu sõnul metoodiliselt üsna keerulise küsimusega, sest paljud kulud on leibkonnas ühised: kuidas jagada näiteks kütet, valgustust või elamispinda lapse ja täiskasvanu vahel. Et jõuda võimalikult täpse tulemuseni, kasutasid teadlased selleks rahvusvaheliselt tunnustatud skaalasid ja meetodeid.
“Kindlasti on see oluline selleks, et sihipäraselt toetada neid leibkondi, kus elujärg on kehvapoolne. Selles mõttes ma kujutan ette, et see on sotsiaalministeeriumi jaoks kahtlemata vajalik teadmine,” lausus Tiit.
Tiit peab väga oluliseks just nimelt seda, et toetus oleks teenusepõhine, mitte rahaline.
“Rahaline toetus ei jõua üldjuhul alati otseselt lapseni ja seda tõsiasja olen ma igal pool rõhutanud. Tegelikult on peredele palju olulisem see, et riik oleks lapsesõbralik ja nähtav paljude teenuste kaudu. Lihtsalt mingisuguse rahanutsaku andmine peredele üldjuhul soovitavat eesmärki ei teeni,” sõnas teadlane.
“Näiteks lastetoetus või kolme lapse toetus on otse perele suunatud raha, aga mitte otse lapsele suunatud raha. Raha, mis läheb lapse trenni või huviringi toetuseks, on otse lapsele suunatud. Perele antud raha võib aga minna muude vajalike eelarve aukude katteks või teistele pereliikmetele – see ei ole otse lapsele suunatud,” selgitas Tiit.
Tiidu sõnul kipuvad poliitikud keskenduma nähtavamatele toetustele ja seda toetust, mis läheb teenusteks, on märksa raskem reklaamida.
“Poliitikutele on küsimus selles, mis on lihtsam. Ilmselt on palju lihtsam jagada raha, kui korraldada mitmesuguseid teenuseid. Olgu selleks huvikoolid või isegi koolilõuna – teenuste korraldamine nõuab poliitikutelt palju rohkem energiat ja seda on neil ka raskem välja pakkuda kui seda, et toetame peresid nii ja nii mitme euroga,” lausus Tiit.
Tiit lisas, et suur osa poliitikuid ei mõtlegi sellele, mis on peredele soodsam, vaid mõtlevad pigem sellele, kuidas saaks end lihtsamini reklaamida ja öelda: “Oi, meie maksame peredele nii palju toetust.”
Gortfelder: peretoetuste mõju sündimusele alahinnatakse
Delfisse esmaspäeval arvamusloo kirjutanud Tallinna ülikooli rahvastikuteadlane Mark Gortfelder kasutas eelmise aasta lapse kasvatamise keskmise kulu summat näitlikustamaks, et lapse kasvatamine on küllaltki kallis, ja tema hinnangul mängib lapse kasvatamise kulukus olulist rolli tänase madala sündimuse põhjuste hulgas.
“Minu rõhuasetus selgitas, et lapsele kuluv igakuine kulu, mis on umbes 564,62 eurot kuus – natuke vähem, kui toetused arvesse võtta – on ikkagi suur summa. See kumuleerub ja ühe lapse kasvatuskulu on kokku üle 100 000 euro. Tänapäeva madala sündimuse juures on see üks oluline aspekt. See kulu on olemas ja see ei võimalda inimestel alati elada ja teenuseid osta nii, nagu nad päriselt tahaksid,” lausus Gortfelder.
Gortfelderi hinnangul ei võta ei avalikkus ega poliitikud rahalist argumenti piisava tõsidusega.
“Ma ei ütle, et see summa nüüd kõike seletab, aga toon selle lihtsalt välja. Eriti kui mõtleme viimastele aastatele Eestis, kus majanduskriis on kulude tõusu tõttu selgelt olemas, on mulle eriti imelik, et majanduslikku argumenti nõndaviisi allapoole seatakse,” lausus Gortfelder.
Toetuste ja teenuste vastandamist Gortfelder õigeks ei pea ja nimetab seda rumalaks.
“Mis need teenused siis on, millest räägitakse. Liberaalsed erakonnad, kes on meil koalitsioone moodustanud, on pidevalt öelnud, et teenused on tähtsad, aga ühtegi teenust nad ise esile pole toonud, mida täpselt oleks vaja juurde teha,” lausus Gortfelder.
“Kunagi oli Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal idee eraldada mingi osa toetustest huvihariduse jaoks. See võib olla üks lahendus. Lahendus võib olla ka see, et huvihariduse omandamist ei toetata mitte ainult läbi toetuse, vaid tõstetakse riiklikku toetust otse huvihariduse pakkujatele. Viimastel aastatel on seda erakondade juhtimisel aga hoopis kärbitud,” selgitas Gortfelder.
Gortfelder rõhutas, et laste kasvatamine on väga oluline kulu ja seda ei tohi madala sündimuse põhjusena alahinnata.
“Ajalooliselt oli laste kasvatamine perekonnale kasulik nii majanduslikult kui ka sotsiaalhoolekande mõttes. Moodne ühiskond on seda muutnud: põhiline on nüüd inimeste sisemine soov ning see on üks põhjus, miks lapsi sünnib vähem – see on kokkuvõttes ikkagi oluline kulu,” lausus Gortfelder.
Konkreetset poliitikasoovitust ei taha Gortfelder anda. “Olen täiesti avatud sotsiaaldemokraatlikule lähenemisele, mida ma juba kirjeldasin. Kui räägime praegusest madalast sündimusest, siis mõne aasta pärast jõuame olukorda, kus huvihariduses tekib struktuurne tööpuudus, sest lapsi ei tule peale. Mul ei ole midagi selle vastu, kui huviharidust rohkem toetada,” lausus teadlane. Ka teenuste toetamine vähendaks laste lapsevanemate kulu laste kasvatamisele, märkis teadlane.
Gortfelder on seisukohal, et kui rahaliste peretoetuste võimalikku positiivset mõju alahinnatakse, ülehinnatakse teisi tegureid, nagu näiteks kättesaadav lastehoid, lapsevanemlust soodustav töökeskkond, ühiskonna peresõbralikkus ja linnakeskkonna disain.
“Lastehoiu probleemid on pigem piirkondlikud. Laiemalt ei saa öelda, et meil oleks lasteaedade kättesaadavusega suuri probleeme. Pigem saame arutada, miks on lasteaiatasud nii erinevad ja miks mõnes kohas ei saa kohta kodu lähedale. Artikli eesmärk on aga välja tuua, et selle mõju ülehinnatakse,” sõnas ta.
Paindliku palgatöö olemasolu on Gortfelderi sõnul hea, kuid ta viitab, et uuringutes on küsitud inimestelt töö ja pereelu konflikti kohta ning sealt ei leia Gortfelderi sõnul väga suurt protsenti inimesi, kes tunneksid, et see konflikt on väga oluline.
“Üldiselt on töö ja pereelu ühildamine tänapäeval lihtsam kui paarkümmend aastat tagasi, mil kellast kellani töö oli levinum,” sõnas Gortfelder.