Jüri Toomepuu: Paus õhulöökides ei ole samm rahu poole, vaid Putini tööriist sõja jätkamiseks
Selle aasta jaanuari lõpus raputas rahvusvahelist avalikkust teade, mis tekitas korraga nii lootust kui ka sügavat skeptitsismi. USA president Donald Trump teatas, et Vene president Vladimir Putin on nõustunud peatama õhurünnakud Ukraina linnade ja energiataristu vastu vähemalt nädalaks, põhjendades seda äärmusliku külma ja humanitaarkaalutlustega. Avaldus tuli keset intensiivseid kolmepoolseid rahuläbirääkimisi USA, Venemaa ja Ukraina vahel Abu Dhabis ning pärast Trumpi saadikute Steve Witkoffi ja Jared Kushneri kohtumisi Kremlis, kirjutab erukolonel ja endine poliitik Jüri Toomepuu.
Trump tegi avalduse 29. jaanuaril Valge Maja kabinetiistungil, öeldes: «Ma palusin isiklikult president Putinil mitte tulistada Kiievit ega teisi linnu nädal aega ning ta nõustus sellega. See oli väga kena.» Trump viitas varem avalikustamata telefonikõnele Putiniga ja rõhutas humanitaarset motiivi: Ukrainas langesid temperatuur kuni –20 kraadini, miljonid inimesed olid ilma elektri, kütte ja veeta pärast Venemaa hiljutisi massilisi rünnakuid energiataristu vastu.
Kreml reageeris märksa reserveeritumalt. Presidendi abi Juri Ušakov kinnitas 30. jaanuaril, et Putin nõustus Trumpi palvega peatada löögid Kiievi vastu kuni 1. veebruarini, ent rõhutas samas, et tegemist ei ole vaherahu ega laiapõhjalise relvarahuga. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov keeldus kommenteerimast Venemaa Telegrami kanalites levivaid väiteid, mille kohaselt oli Vene sõjaväe juhtkonnale antud käsk peatada rünnakud Kiievi oblasti ja energiaobjektide vastu kuni 3. veebruarini. Ööd on mõnes piirkonnas pärast teadaannet olnud vaiksemad, kuid mõned rünnakud jätkusid.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi nimetas Trumpi avaldust «oluliseks võimaluseks» kaitsta tsiviilelanikke väga külmal talvel, kuid lisas kohe kainestava hoiatuse: «Ootan, et kokkulepped viiakse ellu. Olukord areneb öösel – ja just see määrab tõe.» Zelenskõi rõhutas, et Ukraina luureandmed viitavad võimalikele uutele löökidele, mille eesmärk oleks diskrediteerida diplomaatilisi protsesse ja suurendada läbirääkimiste eel survet.
Talv kui relv, mitte juhus
Venemaa on alates 2024. aastast süstemaatiliselt rünnanud Ukraina energiataristut: soojuselektrijaamu, hüdrojaamu ja alajaamu. Jaanuaris 2026 tabasid massilised õhurünnakud Kiievit, Harkivit, Sumõt ja Tšernihivit; kahjustada said ka haiglad ja sünnitusmajad. Ukraina energiasektori juht Maxim Timtšenko hoiatas avalikult humanitaarkatastroofi eest ning president kuulutas 14. jaanuaril energiasektoris välja eriolukorra.
Analüütikute hinnangul ei ole talv siin juhuslik taust, vaid teadlikult kasutatav relv. Löökide eesmärk pole mitte niivõrd sõjaline läbimurre rindel, vaid tsiviilühiskonna murdmine, poliitilise surve tekitamine ja sundimine territoriaalsetele järeleandmistele olukorras, kus elanikkond seisab silmitsi külma ja pimedusega.
Ajutine manööver, mitte strateegiline pööre
Dublini ülikooli rahvusvahelise poliitika professor Scott Lucas, kes regulaarselt analüüsib Ukraina sõda meediakanalis «War and Politics 24», peab Putini väidetavat nõusolekut klassikaliseks taktikalise ajavõidu manöövriks. Tema hinnangul ei toonud Abu Dhabi esimene kolmepoolne voor mingit sisulist läbimurret ei territooriumide ega julgeolekugarantiide kohta.
Lucase sõnul on Trumpi saadikud Witkoff ja Kushner püüdnud survestada Ukrainat loovutama ülejäänud Donetski oblastit vastutasuks ebamääraste USA julgeolekutõotuste eest – ettepanek, mille Kiiev on järjekindlalt tagasi lükanud. Lucas tuletab meelde ka varasemaid ebaõnnestunud «energia-vaherahu» katseid, sealhulgas 2024.–2025. aastal Saudi Araabia vahendatud kokkulepet, mille Venemaa murdis peaaegu kohe.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Tema järeldus on karm: Kreml kasutab pause mitte rahu poole liikumiseks, vaid läbirääkimiste venitamiseks, vägede ümbergrupeerimiseks ja rahvusvahelise surve hajutamiseks.
Rahuläbirääkimised ja tegelikud takistused
Abu Dhabi kolmepoolsed kõnelused (23.–24. jaanuar 2026) olid esimesed sellised pärast 2022. aastat. USA nimetas esimest päeva produktiivseks, Ukraina teist konstruktiivseks, kuid ühtegi konkreetset tulemust ei avalikustatud. Venemaa seisukoht on jäänud muutumatuks: täielik kontroll Donetski ja Luhanski üle, Ukraina püsiv nõrgestamine ning julgeolekugarantiide välistamine.
Ukraina nõudmised on vastupidised: 1991. aasta piiride taastamine, julgeolekugarantiid ja vastutus sõjakuritegude eest. See vastuolu selgitab, miks ajutine löögipaus ei tähenda rahuprotsessi murdepunkti, vaid pigem külmast ilmast tingitud hingetõmbeaega.
Eesti vaade: miks see paus ei tohi meid uinutada
Eesti jaoks ei ole küsimus selles, kas Putin peatas löögid, vaid mida ta sellest järeldab. Ajutine vaikus, mis ei ole seotud siduvate kohustuste, kontrolli ja karistustega, kinnistab Kremlis vana õppetunni: jõuga saab dikteerida nii rindejooni kui ka diplomaatilist tempot. See ei ole humanitaarsus, vaid taktikaline paus – ja pausid on Venemaa sõjapidamises alati olnud vahend, mitte eesmärk.
Meie julgeolek ei alga Narva jõe kaldalt, vaid Kiievi elektrijaamadest. Kui tsiviiltaristu pommitamist saab kasutada läbirääkimiste valuutana ja külmakraadid toovad agressorile poliitilise hingamisruumi, nihkub oht paratamatult lääne poole. Eesti ajalooline kogemus õpetab, et Moskva kasutab vaikust ümberlaadimiseks, mitte meeleparanduseks – ning iga ekslik lootus maksab hiljem rohkem kui varajane selgus.
Seepärast ei tohi Eesti ega tema liitlased tõlgendada seda pausi rahu algusena. Ainus toimiv heidutus on teadmine Kremlis, et järgmine samm läheb talle kalliks maksma, kallimaks kui ta on valmis. Seni, kuni Putin ei loobu oma põhieesmärkidest ja kuni agressiooni pole kaasa toonud reaalseid tagajärgi, ei ole tegu rahuga, vaid pelgalt hingetõmbega enne järgmist lööki. Eestile on just see vahe – vahe lootuse ja kainuse vahel – kõige ohtlikum koht.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kas pausist saab vaherahu?
Lühike vastus: tõenäoliselt mitte. Peamised takistused püsivad muutumatuna – Donbassi staatus, julgeolekugarantiid, reparatsioonid ja vastutus sõjakuritegude eest. Venemaa nõuab territooriume ja Ukraina püsivat nõrgestamist, Ukraina nõuab 1991. aasta piiride taastamist ja siduvaid garantiisid.
Ajutine löögipaus võib anda tsiviilelanikele hingetõmbeaega, kuid strateegilisel tasandil on see pigem külmast tingitud taktikaline paus kui rahuprotsessi murdepunkt. Kui rünnakud jätkuvad pärast 1. veebruari, ei diskrediteeri see mitte üksnes Trumpi diplomaatilisi pingutusi, vaid kinnitab ka senist mustrit: Putin ei loobu oma põhieesmärkidest.
Järeldus
Putini väidetav nõusolek peatada löögid ei tähista sõjas pööret, vaid ajutist manöövrit. Nagu Scott Lucas rõhutab, mängib Kreml ajaga, testib Lääne ühtsust ja otsib maksimaalset kasu minimaalse järeleandmisega. Ukraina talub talve, kuid vajab kiiret õhutõrjet, energiat ja ühtset poliitilist toetust.
Praegu ei ole see rahu algus, vaid paus külmas sõjas – ja pausid on Putini strateegias alati olnud tööriist, mitte eesmärk.