Margus Tamm kaitses Eesti Kunstiakadeemias doktoritööd, milles uuris nüüdisaegsete poliitiliste protestide vaatemängulisemat külge: seda, kuidas protest töötab meelelise, kunstilise ja poeetilise sündmusena, mis murendab poliitilist rutiini ja käivitab avaliku arutelu.

Tamme käsitluses ei ole protest pelgalt reaktsioon konkreetsele probleemile, vaid osa kultuurilisest suhtlusest. See on keel, mille kaudu inimesed räägivad nii võimuga kui ka omavahel: kes nad on, mille eest seisavad ja millist ühiskonda soovivad.

Ülemaailmne statistika näitab, et 21. sajandi poliitilist kultuuri kujundavad üha enam protestiliikumised ja -poliitika. “Ametlikud parteid ja institutsioonid kaotavad usaldust ning kogukondlik poliitiline energia liigub aina enam tänavatele, väljakutele ja sotsiaalmeediasse. Kollektiivses protestis osalemine võib tänastes killustunud ja üksinduse epideemias vaevlevates ühiskondades olla üks kättesaadavamaid kogukondlikkuse vorme,” selgitas Tamm.

Teda huvitas see suundumus eriti demokraatlikes ühiskondades, kus kodanikel peaks justkui olemas olema ametlikud kanalid poliitiliseks osaluseks: vabad valimised, sõna- ja ajakirjandusvabadus. “Ometi on saanud ilmseks, et see pole paljude teemade puhul enam piisav. Siit tekib küsimus: kas protestiliikumiste esiletõus on demokraatiakriis või demokraatia loomulik areng?” arutles doktoritöö autor.

Oma töös rõhutas ta protestiliikumiste kasulikkku rolli demokraatlikus arutelus ning eelkõige seda, kuidas protestid avardavad poliitilist kujutlusvõimet ja toovad avalikkuse ette teemasid, mida ametkondlik poliitika pole soovinud käsitleda või pole suutnud piisava teravusega märgata. Ta tõi näiteks majandusliku ebavõrdsuse teema esiletõusu 2011. aastal protestiliikumisega “Hõivake Wall Street” (Occupy Wall Street ehk OWS – inglise k).

Põhilised teemad, millele liikumine tähelepanu juhtis, olid ühiskondlik ja majanduslik ebavõrdsus, ahnus, korruptsioon ning korporatsioonide ja finantsteenuste sektori liigne mõju valitsusele. Liikumise juhtlause oli: “Meie oleme 99 protsenti” (We are the 99% – inglise k), mis viitab sissetulekuerinevustele ja varanduse ebavõrdsele jaotumise USA rikkaima protsendi liikmete ja ülejäänud elanikkonna vahel.

Protest kui lavastatud sündmus

“Me elame globaliseerunud maailmas, kus paljud probleemid on üleilmsed: kliimakriis ja humanitaarkatastroofid. Nende puhul puudub sageli see kohapealne nii-öelda valimiskast, mille kaudu meelsust väljendada. Sellistel juhtudel pöördutaksegi globaalse avalikkuse poole. Seda on kõige lihtsam teha sündmuse abil, mis levib meedias ja sotsiaalmeedias: visuaalselt köitev, emotsionaalselt laetud, mõnikord isegi šokeeriv, aga samas mitte nii äärmuslik, et see vähendaks avalikku toetust. Midagi kunstilist,” rääkis Tamm.

Konkreetseid protestiaktsioone käsitleb ta kui kommunikatiivseid sündmusi: kuidas aktsioon lavastatakse ja see meedias ringleb ning millise vastukaja ühiskonnalt saab. Protest on seega kultuuriline sündmus, sest see peab olema nähtav, mõjus ja emotsionaalselt laetud. Ilma selleta jääb see pelgalt tehniliseks nõudmiseks, mis ei jõua laiema avalikkuseni.

Eestis on proteste ja sotsiaalseid liikumisi rohkem käsitletud Nõukogudeaegse dissidentluse ja taasiseseisvumise kontekstis. Siiski leidub ka politoloogilisi käsitlusi taasiseseisvumisjärgsest kodanikuaktivismist ja juhtumiuuringuid üksikutest protestiaktsioonidest. Tamme doktoritöö lisab siia kultuuriteoreetilise fookuse: kuidas protesti vormid, meediakasutus ja ruumilised sekkumised ise loovad poliitilist tähendust.

Maailmas tervikuna on kaasaegsete protestiliikumiste ja protestipoliitika esiletõusu ning visuaalset aktivismi uuritud rohkem alates 2010. aastatest. Margus Tamme huvitas aga ajavahemik Berliini müüri langemisest kuni 2009. aasta majanduskriisi ja järgnenud ülemaailmse protestilaineni.

Eesmärk oli näidata, kuidas tolle perioodi eksperimenteeriv kunstiline aktivism on otseselt mõjutanud hilisemaid ulatuslikke protestiliikumisi. Eesti juhtumid, mida ta oma doktoritöös näidetena käsitles, jäävad käesolevasse sajandisse ehk aega, kus Eesti oli juba integreerunud demokraatlikku ja kapitalistlikku maailma.

Tamm selgitas, kuidas nüüdisaja protestile on väga omane vaatemänguliste, karnevalilike ja kunstiliste taktikate kasutamine: pilkupüüdvad kostüümid ja aksessuaarid (pussyhat’id, Guy Fawkes’i maskid, kollased vestid), muusika, installatsioonid, tänavakunst. Näiteks hiljutisi, 2025. aasta kevade Türgi proteste võrreldi Le Monde’is lausa “kunstiteosega”.

Möödunud sajandi alguse protestid olid tugevalt seotud klassipõhiste töölisliikumistega ning 1960.–1970. aastate liikumisi kandsid sageli tugevad ametiühingud ja üliõpilasorganisatsioonid. Nüüdisaegne protest on aga tihti spontaansem, atomiseerunum ja detsentraliseeritum: organiseerub n-ö jooksvalt ja koha peal, sageli ilma ametliku organisatsiooni ja esinduseta. Tihti puudub ka selgelt sõnastatud poliitilise programmi ja strateegiata. “Seda võib näha nii nõrkuse kui ka tugevusena, kuid igal juhul sobitub see hästi sotsiaalmeedia-ajastu meemi- ja jagamisloogikaga,” lausus ta.

Oma töös rõhutas Tamm, et otsese poliitilise mõju kõrval tuleks hinnata ka protesti kultuurilist mõju. See on mõju, mis võib pikemas perspektiivis osutuda ühiskondlikult isegi tagajärjekamaks kui üksikud vahetud poliitilised võidud. Protestikultuur kehtestab end nähtavakstegemise, ühendamise ja inspireerimise kaudu ning selle mõju võib olla põlvkondade ning keele- ja riigipiiride ülene.

Kaasaegne protest ja häkkerikultuur

Üks väiteid, milleni Tamm oma doktoritöös jõuab, on see, et nüüdisaegne protestikultuur sai paljuski alguse 1990. aastate digitaalsetest suhtlusvõrgustikest ja on seotud internetiaktivismi, net-art’i ja häkkerikultuuri mõtteviisiga. Internet aitas teisitimõtlejatel koonduda, aga võib-olla veel olulisem oli Tamme sõnul õppetund, mida häkkerikultuur andis: igaüks, kes oskab kaasaegseid meediavahendeid nutikalt kasutada, on võimeline sekkuma ka keerukatesse globaalsetesse võimuvõrgustikesse.

“Päris paljut toonast aktivismi saaks võrrelda tänapäevase nn trollimisega. Eesmärk polnud niivõrd poliitilise alternatiivi pakkumine, kui segaduse külvamine. 1990. aastatel valdaski mõtteviis, et isegi kui valitsev maailmakord on ebaõiglane, siis poliitilisi alternatiive sellele pole. Ainus, mida saab teha, on valitsevat korda naeruvääristada. Tekitada segadust, ja võib-olla siis sellest segadusest sünnib midagi uut, ehk ka paremat,” kirjeldas ta.

Peagi hakkas selline nn meediahäkkimine jõudma internetist välja ja linnatänavatele. Märgiline sündmus oli Seattle’i 1999. aasta alter-globalistlikud meeleavaldused. Omas ajas tekitasid need Tamme sõnul paljudes poliitikavaatlejates pigem nõutust ja segadust. arnevalilik kirjusus, programmiline kakofoonia ning vormid ei vastanud klassikalisele ettekujutusele n-ö tõsisest poliitikast.

Hilisemad arengud näitavad, et see oli uue poliitilise normaalsuse ettekuulutus. Uued ühiskondlikud liikumised ei tahagi tingimata sobituda olemasolevasse süsteemi, kui selles pole võimalik kõnelda probleemidest, mis inimesi tegelikult puudutavad. Selline protest ei piirdu üksnes seadusandluse muutmise lobiga, vaid tegeleb laiemalt nähtavuse, narratiivide ja avaliku arutelu tingimuste muutmisega.

Ühest küljest muudab digitaalne protest osalemise lihtsamaks ja kiiremaks, kuid sel on ka varjukülg. Nn klõpsu-aktivism võib jääda pealiskaudseks: sümboolne osalus ei pruugi alati viia reaalse poliitilise mõjuni. Samas loob digiruum uusi viise nähtavuseks ja solidaarsuseks, mis varasemates protestivormides puudusid.

Protestipoliitika esiletõus on toimunud paralleelselt traditsioonilise poliitilise osaluse vähenemise ja demokraatlike institutsioonide nõrgenemisega. See ei tähenda aga Tamme sõnul, et protestiliikumised õõnestavad demokraatiat. Pigem on põhjust rääkida esindusdemokraatia kriisist, millele vastusena on ühiskondlikud liikumised üha enam asunud täitma rolle, mis varem kuulusid ametlikele institutsioonidele.

“Siin tuleb ka meeles pidada, et ametlikud demokraatlikud institutsioonid ei ole midagi kodanikualgatuse-välist, nad on varasemate ühiskondlike võitluste ja kokkulepete vili. Kodanikuallumatus ning protest ei ole pelgalt katkestus või häire, vaid poliitilis-kultuuriline loovus ja otsing, mis hoiab demokraatiat elus ja arengus,” märkis ta.

Vihmavari Hongkongis

Protestide kunstiliste väljendusvahendite arsenal on lai ning pidevalt täienev. Tamm rääkis, kuidas ka täiesti tavalised esemed võivad protesti käigus muutuda globaalseteks vastupanusümboliteks.

Ta tõi näiteks, kuidas 2014. aasta Hongkongi tudengiprotestides sai vihmavarjust korraga nii praktiline kaitsevahend pisargaasi vastu kui ka rahumeelse vastupanu märk. Värviliste vihmavarjude argine esteetika aitas murda võimuesindajate narratiivi n-ö marodööritsevatest ekstremistidest ja kinnitas, et tegu on tavaliste inimestega, kes kaitsevad oma õigusi.

Tamm tõi kaks näidet aktsioonidest, mida on ka Eestis tehtud ja mis ei vasta levinud arusaamale poliitilisest protestist. Mõlemad puudutavad linnaruumi kasutamise problemaatikat.

Park(la) (park(ing)) aktsioonid: rühm inimesi võtab autoparklas parkimispiletid, aga ei pargi sinna mitte autosid, vaid peab parkimisplatsil hoopis piknikku. Ametlikult on neil selleks parkimispileti näol õigus, aga see rikub asjade harjumuspärast korda ning juhib avalikkuse tähelepanu sellele, et autokesksele linnaruumile on olemas võib olla meeldivamaid alternatiive. Eestis tehti selline asi Prussakovi rattaühingu eestvedamisel 2006. aastal Vabaduse väljakul, kus toona oli autoparkla.

Libasebra (guerilla crosswalk) aktsioonid: tiheda autoliiklusega tänavalõigule, kus puudub jalakäijate jaoks rahuldav ületusvõimalus, joonistatakse omaalgatuslikult vöötrada ja/või pannakse püsti ülekäigumärgid. See on illegaalne ja ametlik linnaplaneering seda ei luba, aga kui selline omaalgatuslik liikluskorraldamine reaalses elus toimib, osutab see puudustele ametlikus linnaplaneeringu-poliitikas. Eestis tehti selliseid asju näiteks 2005. ja 2006. aastatel Laikmaa ja Gonsiori ristmiku lähistel.

“Need on väikesed nutikad sekkumised, mis jäid kunsti ja aktivismi piirimaile, aga suutsid tekitada piisavalt tähelepanu ja avalikku arutelu linnaruumi-poliitikate üle. Mõnel juhul aitavad sellised tegevused viia ka reaalse tulemuseni. Vabaduse väljakul on meil nüüd jalakäijate puhkeala ja autoparkla on kolitud maa alla,” rääkis Margus Tamm.

Tamme töö üks olulisemaid järeldusi on, et protestikultuuri ei tohiks käsitleda ühiskonna häirena, vaid ressursina. Protest on mehhanism, mille kaudu ühiskond iseennast korrigeerib ja tõstatab teemasid, mis muidu jääksid nähtamatuks, ja sunnib võimu oma otsuseid põhjendama. Protestita muutuks demokraatia vaesemaks. Väheneks avalik arutelu, kaoks kriitiline hääl ning kodanikud taanduksid passiivseteks pealtvaatajateks. Protestikultuur hoiab ühiskonda n-ö elus just seetõttu, et see ei lase olemasoleval korrastuda lõplikult ja vaieldamatult.