Eesti inimarengu aruande “Haridus ühiskonna peeglis” valmimisse panustas umbes 80 inimest – nii teadlased, poliitikakujundajad kui ka praktikud.
“Iseenesest võib öelda, et terve ühiskond panustas inimarengu aruandesse. Ma olen hästi õnnelik peatoimetaja, sest mul oli tervelt seitsme peatüki jagu toimetajaid. Igaüks vastutas enda peatüki eest ehk siis mina olin tihtipeale ainult kõrvalseisja, kaasteeline,” rääkis Kindsiko.
Kui kolm aastat tagasi käsitles inimarengu aruanne põhjalikult Eesti ühiskonda ja vaimset tervist, siis nüüd on peateemaks haridus. Kindsiko sõnul kajastab aruanne seda, mis ühiskonnas toimub.
“Kui ma mõtlen globaalsele inimarengu aruandele, siis neil on iga kord oma teema. Viimati oli nende teema tehisaru, siis on olnud veel globaalsed ebavõrdsused teemaks. Eesti puhul ma arvan, et keegi ei vaidle vastu, et vaimne tervis oli meil täiesti õigel ajal. Täna, miks on haridus, kui me mõtleme, kui palju hariduses toimub: meil on eesti keelele ülemineku reform, tehisaru, üldse palju muutusi. Meil on suured küsimused täna hariduse laual ja ma arvan, et kui sul tekivad suured küsimused laua peale, siis on aeg hakata mõtlema,” ütles ta.
Haridus on eesti kultuurikoodis sügavalt sees, alates Jakob Hurda üleskutsest vaimselt suureks saada. Sel vanal idealismil on Kindsiko sõnutsi siiani hariduse mõtestamises oma koht, ent mõte vaimult suureks saamisest muutub ajaga.
“Ilmselt siis kui haridus oli pigem eliitharidus, väga vähestele, oli tal üks tähendus, täna, kui väga paljud käivad ülikoolis, jõuavad väga kaugele, on 18 aastat või rohkem koolipingis, siis tähendus on hoopis teine vaimult suureks saamisel,” lausus Kindsiko ja lisas, et tahaks tänapäeval rohkem näha hoopis hingelt suuri inimesi.
“Hingelt suur inimene on sellise vana filosoofia kohaselt inimene, kes kannab oma hinge eest hoolt, aga mitte teoloogilises mõttes, pigem just sellises mõttes, et ta kasvab inimesena, mitte ainult intellektuaalina.”
Kindsikol on doktorikraad majandusteadustes, aga ta on lõpetanud õpingud ka filosoofias. Pärast keskkooli lõppu astus ta sisse nii matemaatika kui ka filosoofia erialale.
“Otsustasin filosoofia kasuks, sest ma olen väiksest peale väga palju armastanud raamatuid ja lugemist, aga mulle väga meeldis ka matemaatika. Ma tõepoolest kaalusin mõlemat valdkonda endale. Lõpetasin filosoofias ja ma olen väga rahul, sest klassikaliselt on filosoofia kõikide teaduste alus, sealt hakkasid kõik hargnema,” sõnas Kindsiko, kes usub, et filosoofia sobib absoluutselt iga eriala kõrvale.
Plekktrumm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Aruande üheks läbivaks motiiviks on inimeseks olemise kunst. Põhjusi, miks on seda praegu vaja nii tugevalt rõhutada, on mitmeid, aga Kindsiko tõi välja kaks.
“Esimene on kindlasti globaalne julgeolek ja inimene ise on hästi suurelt fookuses. Teine põhjus on see, et alati kui tekib tehnoloogiline murrang, siis inimene hakkab küsima, mis on minu roll siin maailmas. Täna ma tajun päris mitmendat aastat, et inimesed küsivad, kes mina olen, kui meil on tehisaru. Sellepärast on meil see inimeseks olemise kunst täna hästi oluline küsimus. Aga mis minust saab, mida mina teen? Ja ma arvan, et päris paljude ametite esindajad küsivad täna sama asja, isegi õpetajad näiteks: mis on minu roll; kui õpilase taskus on tehisaru, siis mida mina teen,” nentis Kindsiko.
Teadmised ainult paberil
Aruanne toob välja ka selle, et Eesti haridusvaldkonda iseloomustab uuringute üleküllus ja kui viimase kümne aasta analüüsid ja raportid üksteise otsa virna seada, võiks see olla 45 meetrit kõrge. Selline sariuurimine meie eripära.
“See tendents on juba ammu globaalselt ka. Isegi rahvusvaheliselt tuuakse välja, et eriti Euroopa institutsioonid, aga ka ÜRO tegelikult, toodavad iga aasta nii palju raporteid ja väga palju raha läheb sinna, aga väga vähesed loevad neid. Natukene liialdades öeldes ob mõnikord tunne, et ametnik tellib endale raporti ja keegi teine seda ei loegi,” tõdes Kindsiko.
Kindsiko avastas ka ise inimarengu aruannet koostades, et ta pole paljusid Eesti haridusraporteid kunagi lugenud, sest neid lihtsalt ei leia üles.
“Meil on erinevad inforuumid. Sul valmib uuring, ta on kusagil ministeeriumi lehe peal, kuskil kümnenda saidi peal ja ma ei leia seda ülesse. Väga paljud uuringud on minuni jõudunud suusõnalise soovitusena. Ma tean, et see sõna kellelegi ei meeldi, aga see superandmebaas Eesti uuringutes võiks olla vähemalt avalikus sektoris. Et me ei tee uuringuid, mis juba on tehtud,” rääkis Kindsiko ja tõi markantse näite enda kogemusest.
“Kui ma ise hakkasin uuringut tellima, siis keset protsessi, keset uuringu tegemist avastasime, et veel kahes ministeeriumis käib sarnane uuring. See ei olnud meeldiv kogemus. Tegelikult me tihtipeale ei teagi, kes, kus, mida uurib. Ja selle taga on ju uuringute raha, eelarve,” nentis ta, kuid märkis, et iseenesest ei ole uuringute suures koguses midagi halba.
“Teadmised ei ole ju kunagi halb. Halb on see siis, kui see Pika Hermanni torni suurune hunnik ei jõua rakendusse, sest suurel hulgal neil raportitel on soovitused, mida võiks teha. Iga uuring peaks tooma mingi mõju. Kas nad toovad, kas me üldse hindame seda, ma ei usu, meil ei ole mõju-uuringuid,” sõnas Kindsiko.
Plekktrumm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kindsiko sõnul tunnistavadki aruande koostajad süüd, et ilmub järjekordne raport, ent see annab vähemasti väikese valguskiire, mis näitab, et me uurime liiga palju ja tegutseme liiga vähe.
“Selles mõttes ta on uuringute peegel. Ta näitab, et me peame mõtlema ka, miks me uuringuid teeme. Kas neist on ka kasu, kuhu nad jõuavad. See mõjususe küsimus on täna minu arvates number üks küsimus uuringute puhul,” lausus Kindsiko.
Kindsiko sõnul ei mõelda uuringu valmimisel selle peale, kes vastutab, et soovitused ellu viidaks või tulemusi mõtestataks.
“Uuring ise ei ole lahendus. Tihtipeale mulle tundubki, et kui me hakkame mingi valdkonna probleemidega tegelema, siis esimene mõte on see, et teeme uuringu. Mõeldakse, et sellega juba lahendame midagi. Ei, lahenduskäik pole veel alanudki.”
PISA-pimedus
Tihti tuuakse haridust välja kui Eesti riigi üht edulugu, seda PISA testide tulemustele tuginedes. Kindsiko on olnud kriitiline testi tulemuste üldistamise osas ja toob välja niinimetatud PISA-pimeduse.
“PISA test ise on ju akadeemiline test ja see on väga hästi, seal saame võrrelda erinevate riikide 15-aastaste õpilaste tulemusi, seda ma kriitika alla ei pane. Küll aga ma panen tugeva kriitika alla, ja mitte ainult mina, vaid rahvusvaheliselt paljud teadlased on seda juba avaldanud, taustaküsimused, mis püüavad mõista, kas erinevate gruppide lõikes need PISA tulemused erinevad või mitte. Taustamõõdikutes on kõige olulisem komponent sotsiaal-demograafiline taust ehk siis kui rikas või vaene on see õpilane seal taga. Eesti puhul on ju väga pikalt olnud teada – või väidetud vähemalt –, et Eestis ei ole hariduslikku ebavõrdsust, PISA najal just, sest PISA on üks ainumaid küsitlusi, kus me oleme seda üldse teada saanud. Euroopa kaudu, ühe küsitluse kaudu, kus osaleb ainult 6000 õpilast, me mõõdame ebavõrdsust,” ütles Kindsiko ja tõi välja, et PISA-pimeduse juurprobleem seisneb just selles, kuidas ebavõrdsust mõõdetakse.
“Majanduses kuldne kolmik ebavõrdsuse mõõtmisel on õpilase vanemate haridus, ametikoht ja sissetulekud. Kui ma kaevasin välja vanad PISA tehnilised raportid, siis ma lugesin välja, kuidas see mõõdik neil tekkis. Jah, tunnistati, et see on kuldne kolmik, aga kuna väga raske on küsida sissetulekuid, kuna nad vanemaid ei küsitle, siis võtame sissetulekud ära ja paneme sinna asjad. Ehk siis me küsime, kui palju sul on kodus näiteks nutiseadmeid, kui palju raamatuid, kas sul on oma tuba,” lausus Kindsiko.
Eriti markantne on, et igas riigis on oma rikkusemõõdik, mis näitab konkreetse riigi spetsiifilist rikkust.
“Osas riikides on espressomasin, osas riikides Netflixi liitumine, osas bassein. Me võrdleme basseini, Netflixi, espressomasinat, nõudepesumasinat. Kas me tõesti saame öelda, et see on rikas laps ja see vaene laps? Kui me võtame konteksti, siis ka Eesti puhul väga paljud pered võtavad järelmaksuga endale kodumasinaid: kas see on siis rikkus? Kui mul oleks lapsele vaja matemaatika eraõpetajat, siis see järelmaksuga nõudepesumasin ei aita seda soetada,” rääkis Kindsiko.
Plekktrumm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Inimaruande uuring toob välja, et Eesti haridusmudel on omamoodi murdepunktis, kus paralleelselt käivad uus ja vana arusaam heast haridusest.
“Ühelt poolt on meil hästi palju mõõdikutele ja tulemustele orienteeritud haridussüsteem. Kõige parem näide on siin eksamisüsteem – mingid eksamid põhimõtteliselt määravad su edasist elu. Teine paradigma on pigem heaolule keskenduv – et heaolu on lapse edu alus. Mitte see akadeemiline sooritus, vaid heaolu: kas ta tunneb end koolis turvaliselt, kas koolist tuleb välja vaimselt ja füüsiliselt terve inimene või tuleb katki õppinud inimene. Ma tean, et see pilt ei ole nii mustvalge, aga lihtsalt see mõõdikutekultus, sooritusekultus ja heaolu – et me ei ohverdaks ühte teisele. Ma arvan, et me otsime seda balanssi hetkel,” tõdes Kindsiko ja lisas, et katkisust on näha nii õpilaste kui ka lapsevanemate poolt.
“Me näeme meediast väga palju täna, et tegelikult on klassiruum ühiskonna peegeldus. Kui klassiruum on katki, see näitab, mis väljaspool toimub, mis peredes toimub.”
Inimeseks olemise kunst
Kui Eesti ühiskonnas räägitakse praegu palju välisest julgeolekust, tankidest ja rakettidest, siis meie turvatunne ja julgeolek algab Kindsiko sõnul psühholoogilisest julgeolekust.
“Kui su inimesed on nõrgad, siis tank ei aita sind. Minu arust on täna see, et me psühholoogilisest julgeolekust üldse ei räägi. See on kõige alus. Eesti riigis alus, perede alus, kooli alus, siseturvalisuse alus. See tähendab seda, et kas inimene saab iseendaga psühholoogiliselt hakkama,” lausus ta.”
“Täna toovad psühholoogid ja psühhiaatrid väga hästi välja selle, et raha ei aita süsteemi selles mõttes, et me võime kasvõi igale lapsele selle suure rahaga psühhiaatri või psühholoogi kõrvale panna, aga juurprobleem on tegelikult mujal. Nemad ravivad juba tagajärgi. Ma arvan, et juurprobleem ongi inimeseks olemise kunst. Me ei oska enam olla inimesed. Me oleme selle inimsuse kaotanud, sest kõik rabelevad kogu aeg igale poole, aga me ei oska enam iseennast analüüsida, me ei oska iseendaga olla. Viimasel ajal on mind kõnetanud mõte, et me kardame iseendaga olla. Inimene kardab iseenda mõtetes olla ja see on probleem. Ja see on inimeseks olemise kunst,” lausus Kindsiko.
Kindsiko leiab, et pika aja lasteaiast keskkooli lõpuni peaks sisustama õppeainete kõrval ka inimeseks õppimise kogemusega.
“See peaks olema turvaline sotsiaalne inkubaator, enne kui saad täiskasvanuks. Täna näeme, et väga paljud tulevad koolist välja suhtumisega, et nad ei taha enam kunagi õppida. Lapsed on tegelikult katkisemad kui enne. See näitab, et meil on midagi halvasti,” nentis Kindsiko ja tõi ühe põhjusena õppeainete ülekülluse.
“Kunagi tõepoolest hargnesid filosoofiast erinevad valdkonnad, aga mulle tundub, et me oleme selle spetsialiseerumisega natukene üle võlli läinud. Haridus on minu jaoks mõistmine, ma saan aru iseendast, maailmast, kõigest, mis on minu ja maailma vahel. Seda mõistmist ei teki, kui me tekitame silotorne. Sul on matemaatika, füüsika, geograafia, keemia – need on silotornid. Me oleme jätkanud sellega juba kui kaua aega maailmas? Kas meil pole juba aeg selleks, et me vähendame aineid, loome seoseid? Miks meil peab olema matemaatika, füüsika ja keemia, miks meil ei võiks olla üks aine, kus me seome maailma kokku? Kui ma tulen klassiruumist välja, ma ei näe ju matemaatikat seal ja füüsikat seal. Ma näen neid koos.”
“Kui me teeme selle lahutamistehte mõistlikul viisil, siis meil on aega tekitada juurde aineid, kus me õpime inimeseks olemist juba lasteaiast saadik. Meil on vaja psühholoogilist ruumi kooli tuua ja ei piisa sellest, et meil on praegu hästi palju programmide raames kiusuennetust, meil on sotsiaalsete oskuste koolitusi. See ei ole piisav. Minu arvates peaks olema see inimeseks õppimine sama tähtis kui on üks eriaine. Ükskõik, mis nimetusega ta on, aga mina vähendaks neid klassikalisi aineid ja tooks tagasi selle, mis meil täna puudu on,” rääkis Kindsiko.
Plekktrumm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Suur mure on olnud õpilaste ja õpetajate ülekoormus, sest ülesandeid ja ootusi koolile on väga palju. Kindsiko arutles loobumise tähtsuse üle: kui ülesandeid tuleb juurde, peab samas ka millestki loobuma.
“Kui meie vanemad koolis käisid, kui palju oli siis ajaloos juhtunud ja palju on vahepeal juhtunud – me ei saa kõike lihtsalt kogu aeg juurde liita. Kui mõtleme, kui palju meil on infot tänu internetile ja tehisarule, siis me peame midagi muutma. Peame lahutama maha sealt asju. Millegipärast me jätkame samamoodi ja need lahutustehted on seal mikrosuuruses,” sõnas ta.
Kui õppeained kokku sõlmida, võiks Kindsiko arvates õpetaja töö palju põnevamaks muutuda, sest õpetaja ülesanne oleks mõelda, kus näiteks füüsika päriselt avaldub ja need seosed lasteni tuua.
“Meie aju areneb läbi seoste ja kui me neid seoseid ainete vahel ei loo, siis ma kardan, et me tõmbame selle noore inimese keskkooli lõpuks hästi laiaks. Ma arvan, et mina olin keskkooli lõpuks nagu kaheksajalg ja ma ei teadnud, kuhu suunda minna. Ma olin abitu. Kas see on see, mida me tahame, et üheksanda klassi lõpuks on ta siruli, on vaja järgmine otsus teha oma ülejäänud eluks ja siis on see 12. klass, samamoodi siruli. Äkki me mõtleksime natuke, et anname mõelda nende seoste üle, ärme pakime kogu seda päeva täis,” leiab Kindsiko, kes on eriti kriitiline kodutööde üle.
“Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimesed, kui nad käivad tööl, me oleme ülipahased, kui nad teevad pärast tööd ka tööd. Näiteks õpetajad parandavad õhtul kodutöid, aga millegipärast on täiesti normaalne, et õpilane teeb oma põhitööd koolis, tuleb koju, teeb ikka tööd edasi ehk siis kodutöid. Isegi seadus piirab meie õpilastel täna töötada teatud tunde, aga kool on ju tema põhitöö. Seal me ei piira. Ta teeb veel kell 12 õhtul matemaatika kodutööd. Me peame midagi maha lahutama, et õpilased ei peaks tegema kodutöid,” ütles Kindsiko.
Õpetaja peab tänapäeval võistlema globaalsete mõjuisikutega, kuid peaks sellegipoolest olema õpilasele eeskuju.
“Kui me mõtleme eriti tänast ühiskonda, siis võrreldes näiteks 50 aastat tagasi olnud ühiskonnaga, sinu eeskujud olid 5–10 kilomeetri raadiuses, mõnikord ka kaanestaarid, aga neid oli vähe seal. Täna võib sinu eeskuju olla Jaapani striimer või Eesti juutuuber. Õpetaja roll on muutunud nii tugevalt just tänu eeskuju muutumisele,” märkis Kindsiko.
Vahel püütakse õpetajaid noortepärasemaks disainida, et õpilastega samastuda. Kindsiko leiab, et õpetaja ei peaks püüdma olla õpilaste moodi.
“Tegelikult õpetaja isiksus ja autentsus on see, mis määrab. Siin ma usun küll juhtimisteooriat: päris paljud toovad välja, et autentne inimene on parim eeskuju. Autentne tähendab, et ta pole üdini hea või üdini halb, ta lihtsalt ei ole teesklev ja ta on kirglik selles valdkonnas, mida ta õpetab ja ta tahab seda sama teadmist anda edasi. Ma arvan, et mis kindlasti noortele ei mõju, kui me püüame olla sama ägedad kui nemad on. Siis me lihtsalt muutume teismelisteks. See aeg on möödas,” ütles ta.
Plekktrumm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Raskusi ja väljakutseid tuleks Kindsiko hinnangul mõtestada läbi õnnelikkuse.
“Räägin inimarengu aruande esiloo. Esilugu tuleb meil Setomaalt, kus me tegime hariduse tuleviku seire raames töötoa ja seal osalesid ka Setomaa algkooli lapsed. Kaks diivanit oli väikseid lapsi täis. Me küsisime, et mis teid koolis õnnelikuks teeb. Üks tüdruk vastas, et matemaatika. Me olime natukene aega šokis, siis me küsisime, et miks matemaatika. “Sest ma saan aru,” vastas tüdruk. Õnnelikuks teeb algkooli lapse see, et ta saab aru. Kui ma saan matemaatikast aru, ma sain hakkama millegagi, see edutunne, see teeb õnnelikuks.”
“Õnnelik laps on tegelikult see, kes on mingisuguse seose oma peas avastanud, mitte see, kes sai omale uue mänguasja. Minu jaoks on see täpselt see, millega on tegelenud vanad filosoofid. Meil on see õnnelikkuse termin täna ära lörtsitud. See ei ole hedonistlik nautlemine, vaid õnnelikkuse algupärane tähendus on see, et ma saan enda ainuomast potentsiaali välja tuua. See on meile kreeka keelest tulnud ja kui ma näen õnnelikke lapsi koolimajas, siis see teeb mind õnnelikuks. Nad said millestki aru. Neil on seal hea olla. Mina tulen sellest paradigmast veel, kus sa ei tohtinud klassiruumis õnnelik olla. Aga ma salaja olin õnnelik, kui mul tuli matemaatika ülesanne välja,” rääkis Kindsiko, lisades et õnnelik koolipõlv peaks muutuma normaalsuseks.
“Täna selle PISA testi matemaatika tulemuste asemel äkki me pingutaks sinna, et Eesti oleks kõige õnnelikumate õpilastega riik. Kui sa oled õnnelik, see ei võrdu sellega, et sa jääd rumalamaks, vaid sul on lihtsalt kõrgem õpitahe siis. Mis ka inimarengu aruandest tuleb väga hästi välja, et eestlastel on ebanormaalselt kõrge haridustahe. Me usume haridusse. Aga millegipärast on nii, et päris paljudel, kui nad koolist välja tulevad, kaob see haridustahe ära. Ehk siis täiskasvanuna nad ei ole enam nii uudishimulikud, nad ei taha kooli näha, nad ei käi täiendkoolitustel. Täiendkoolitustel käivad sageli ainult kõrgharitud naised, tuleb ka meie uuringust välja. Kus siis kadus õpitahe teistel?” sõnas Kindsiko.
Haridus kui privileeg
Kindsiko tõi välja, et ilmselt ei ole paljudel noortel võimalik üldse valida luksust minna ülikooli, vaid neil tulebki kohe tööturule siseneda.
“Mul on ka Inglismaal õppimise kogemus. Minu jaoks on igasugune haridus tugev privileeg ja mulle tundub kohati, et me ei võta vastutust selle eest. Tasuta haridus on väga suur privileeg. Me ei kujuta ette, kui palju peab maksma Inglismaal või USA-s hariduse eest. Eriti ülikoolihariduse eest. Seal tõepoolest inimesed töötavad mitmel kohal õhtusel ajal, et üldse ülikoolis püsida. Ma nägin selle maailma ära ja ma olen väga tänulik Eesti riigile, et meil on tasuta haridus. Suure tõenäosusega mina ei oleks ülikoolis, kui meil ei oleks tasuta haridust. Ma arvan, et päris paljudel on sama mure. Ma arvan, et me peame ka vastutama, kui me oleme saanud väga hea hariduse. Ja lihtsalt huvi pärast õppida, õppida, õppida ei ole võib-olla päris õige, eriti väikses riigis, kus see haridus peaks tegema ühiskonda paremaks,” ütles Kindsiko.
Hariduslõhe üks põhjusi peitub Kindsiko sõnul õpetajate ja tugispetsialistide puuduses, mistõttu on meie koolid väga erinevate ressurssidega.
“Kui sinu laps käib koolis, kus on süstemaatiliselt puudu riigieksamite ainete õpetajad, nad vahetuvad kogu aeg ja sul pole võimalik eraõpetajat palgata, siis tegelikult see kool ise oma kehvade ressurssidega süvendab hariduslõhet ehk siis sinu lapse õpilünki. Me räägime tihti, et justkui lapsed ise on süüdi hariduslõhes. Mis sa sündisid siis sinna perekonda, miks sa ei valinud rikast perekonda? Tihtipeale käis ka see geeniargument, et rikastel inimestel ongi paremad lapsed. Tegelikult uuringud ei näita seda, keskkond määrab päris palju ikkagi. Me peamegi rohkem rääkima sellest, et Eestis on piirkondade ja koolide lõikes väga erinevad haridusressursid. Need süvendavad täna julgelt rohkem hariduslõhet kui pere kodune taust,” lausus Kindsiko ja märkis, et väga paljud püüavad ise oma last õpetada, kui kool ei aita, või võtavad eraõpetaja.
“Tegelikult on meil fenomenaalselt kõrge haridustahe, lihtsalt me peame koole märkama. Koolid on väga rasketes olukordades täna. Kui sul on linnakoolid, kus on 38–40 õpilast klassis, õpetaja ei saagi märgata igat õpilast. Kui sul on õpetajate puudus, nende läbipõlemine, koolijuhid teevad endast parimat, et leida uus õpetaja, aga pidev õpetajate vahetumine tekitab ka õpilastes lünki.”
Plekktrumm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Haridusvaldkonna suur debatt on, kui palju peaks koolis tehisaru kasutama ja kas nutiseadmed üldse klassiruumi lubada. Kindsiko ütles, et uuringud pigem toetavad seda, et noores eas nutiseadmed koolis keelata.
“Tehnoloogia ise on ju neutraalne, inimene seal taga on see, kes seda kasutab. Ma nõustun kindlasti ka eesti teadlaste küsimusega, et kas sa oled küps ja teadlik kasutama mingeid asju, isegi vanemas eas. Ma arvan, et õpilastel ja noortel sõltub see küpsusest. Mõni 18-aastane võib seal keskkonnas väga küps olla, mõni väga naiivne. Aga üldine suhtumine tehisarusse ja tehnoloogiasse on see, et paratamatult me elame uues maailmas. Meil on kaks maailma: füüsiline ja veebimaailm. Me ei saa igal hetkel olla laste ega ka täiskasvanute kõrval ja kaitsta neid selle maailma eest.”
“Ainuke asi, mis me saame, on see siseturvalisus, et nad oskavad ise seal hakkama saada. Minu lähenemine oleks see, et teeme koolis ruumi selle jaoks, et me õpime selles uues maailmas toime tulema. See oskus ei teki niisama. Ega ka lapsevanemad ei oska seal nutiseadmes olla. Ma arvan, et see on üks oskus, mis on nüüd tekkimas. Meil on esimesed lapsed, kes on sündinud nutiajastusse ja me alles õpime protsessi,” sõnas Kindsiko ja lisas, et siin saabki haridus enda jaoks uusi rolle.
“Minu jaoks on hariduse roll saada maailmas hakkama, sellepärast on ka selle inimarengu aruande pealkirjaks “Haridus ühiskonna peeglis”. Need kolm sõna võtavad kokku selle mõtte, et haridus aitab inimesel elus hakkama saada iseendaga, tööturuga, oma perega, riigiga ja see ei ole tehnokraatlik hakkamasaamine, vaid see on see, et kui maailm muutub, peab haridus muutuma. Maailm on muutunud, haridus ei muutu nii kiiresti praegu. Kui me läheme sinna koolimajja ja digiseadmetesse, siis see keeld ei aita, vaid aitab see, et õpetame, anname neile selle õnge, et ta saab ise hakkama,” ütles Kindsiko.
Kultuurisoovitus. “Minu kultuurisoovitus ei ole konkreetne raamat, vaid see on see, mida ma teen viimased aastad ise teadlikult. Igaüks võiks läbi lugeda igapäevaselt elu raamatu. Elu raamat on Pille Valgu “Väikesed õnnehetked”. Märgake neid hetki. Pange raamat käest, pange kõrvaklapid käest, telefon käest, vaadake bussiaknast välja, märgake inimesi lobisemas, märgake väikseid vestlusi kuskil, märgake inimesi, õppige inimkäitumist tundma, märgake kehakeelt, märgake silmapilke, märgake inimesi,” ütles Eneli Kindsiko.