Garmen Tabor rääkis saates “Päevatee”, et valis vabakutselise näitleja heitliku elu, et aru saada, kus ta omadega hetkel on ja mida peab enda tasakaalu sättimiseks tegema. Tabori sõnul usub ta kirglikult, et maailmal on talle veel midagi üllatavat pakkuda.
“Kui sa kirglikult lähened asjadele, võid joosta kinni. Ma võtsin jälle liiga palju ette, ja ma olen väga kirglik inimene, kuigi võin välja paista väga rahulik,” tõdes Garmen Tabor, keda jaanuari lõpust võib näha Ugala teatris esietendunud lavastuses “Inishmaani igerik”.
Taborile sobis enda sõnul see, et Ugala teatrijuhi ametiajal sai ta ka näitlejana rolle teha. “Näitlemine justkui toetas teatri juhtimise tegevust. Sain tasakaalus olla ja samas olin ma ka inimestele proovisaalis lähemal.”
Tabor on teinud teatrimajas väga palju erinevaid töid. Ta on olnud riietur, draamanäitleja, lavastaja assistent, muusikanäitleja, kirjandusalajuhataja, lavastaja, näitejuht ja lõpuks ka teatrijuht.
“Näitlemissoov on ilmselt välja kasvanud sellest, et saada aru inimesest, aga kõigepealt iseendast. Saada aru miks, kuidas, milleks üks või teine tegu, emotsioon, tunne, kuidas see mehhanism töötab, kuidas see juhtub. Ma ilmselt olen usaldanud oma saatust,” mõtiskles Tabor. “Kindlasti mängib siin rolli uudishimu ja ka teatav õiglustunne, püüd mõista ka neid, kes käituvad teisiti.”
Tabor tõi välja, et tema abikaasa Margus Tabor on talle sageli ette heitnud, et too mängib Maarja naist ja kõigile ei pea kaasa elama.
“Kunst on tippsort,” tõdes Tabor mõeldes eriti Estonia teatrile, kus ooperilauljad juba hommikul kell 11 imelisi aariaid laulavad. “Kuidas seda kõike teha? Rääkimata balletist,” tõdes Tabor. “Kunstis on ju kõik koos, tõeline vaatemäng, kui kõik õnnestub.”
Tabor tõi välja, et eriti põnev on olla just kõikvõimalike alguste juures. “Kuressaare teater näiteks või Eesti Draamateater, kes oli esimene pilootteater, kes pidi ise kümme protsenti tulu hakkama teenima,” sõnas Tabor.
Tabori isa oli nõukogude ajal ühe jõukama “Energia” kolhoosi esimees. Tol ajal toetasid kõik tugevad kolhoosid ka teatrit ning kõik esimehed kutsuti ka esietendustele. “Mu ema armastas väga teatrit ja ma väga ootasin, kui mu vanemad teatrist tulid. Ema oli hea jutustaja ja ta ka jagas alati oma vaimustust,” meenutas Tabor. “Teatri olemasolu linnas oli ülioluline.”
“See mõte, et ise teatrit teha tundus tol hetkel väga suur ja kummaline. Reedeõhtused teatrietendused Eesti Televisioonis olid ka meie peres suursündmused, keskkoolis tuli mu ellu ka Rakvere kooliteater. Minu sõbranna läks sinna, mina alguses ei tulnud selle peale, et sinna minna, aga ühel hetkel läksin suurest huvist sõbrannaga kaasa,” meenutas Tabor, tõdedes, et mingi sisemine tung teatri poole ikkagi oli.
1986. aastal ei olnud tal enda sõnul veel tugevat kindlust lavakunstikooli sisse saada. “Mäletan, et tegin eelvoorus oma asja ära ja panin siis sealt minema. Pärast hakkasid eksamid peale, sõbranna käis seal, ma hiilisin ka kaasa. Ühel hetkel märkas mind Kalju Komissarov ja kutsus kaasa. Kuna ma aga polnud esitanud dokumente kooli sisseastumiseks, ei saanud nad mind vastu võtta ja Kalju ütles, et tuleb kahe aasta pärast tagasi tulla. See on sõna jõud.”
Tabor meenutas, et julges öelda ainult oma isale, et ta tahab lavakunstikooli sisse saada. “Mu ema oli 42-aastane, kui ta suri vähki. Isa oli siis 50-aastane. Peres kasvas neli tütart. Isa ikkagi aktsepteeris kõiki oma tütarde valikuid ja oli alati toeks. Isal kestis lein ikkagi väga kaua. 63-aastaselt tema süda ei pidanud enam vastu. Isa oli ka väga sentimentaalne.”
Tabor on valinud vabakutselise elu, et püüda aru saada, kus ta omadega hetkel on. “On ka usk, et äkki on maailmal ja sellel kõigel mulle veel midagi pakkuda, peale selle, et olla vastutav inimeste eest,” tõdes Tabor, kes on vabakutseline näitleja olnud ka varem. “Ma arvan, et see on inimesele tähtis, kuidas sinu horisontaalid ja vertikaalid praegu on, seda peab tegema enda jaoks. Aga olen aru saanud, et see alati ei õnnestu, kui oled millegagi kirglikult hõivatud. Oma tundeid peab usaldama.”
Vabakutselise leib on küll väga heitlik, aga praegu on selleks Tabori sõnul võimalus. “Ma näen, et mu lapsed seisavad kujundlikult omil jalgel, ja tuleb tegeleda sellega, et lasta elada neil oma elu.”
Tabor on tänulik, et kui ta Ugala teatri juhi tööst loobus, selgus et paljud inimesed on tema peale mõelnud. “Aga need on asjad, millest praegu veel rääkida ei tahaks.”