Mõni reklaam jätab suurema jälje kui teine. Palusime Kuldmunadelt rohkelt auhindu võitnud loovinimestel valida välja paar nende abil valminud reklaami, mida nad ise kõige legendaarsemateks peavad.
NPNK linnatänavatel. Foto: Tank
Esimeses loos saavad sõna Taeva kunstiline juht Anni Mäger ning Tanki loovjuht Joel Volkov, kes tutvustavad meile panku, limonaadi ja viina.
Anni Mäger, Taeva kunstiline juht
Hullu õuna sigalahe telereklaam
“Limpa saab sel aastal 25-aastaseks, Limonaad 90-aastaseks. Päris kenad vanused, peaks ütlema. Kuigi olen ametlikult Limpa “ema” ja talle näo andja, siis tema suguvõssa on läbi aegade kuulunud hulgim ägedaid pereliikmeid – suurepäraseid copy’sid, loovjuhte, mänedžere, animaatoreid, projektijuhte ning muidugi klient ise. Kõik nad on olnud Limpa sünni ja kestmise taga. See, et Limonaadi sõrajälg on Eesti brändide riiulil nii sügav, on iseenesest täiesti fenomenaalne.
Valida kogu Limpahullusest ainult üks asi välja, oli päris keeruline, aga usun, et see lugu on tõelistele limonaadifännidele ehk kõige paremini meelde jäänud.
Kuna Hullu õuna telereklaam on peaaegu sama vana kui Limpa ise, siis mäletan ma jee, kuidas see täpselt sündis. Kindel on aga see, et tol ajal ei juhindunud me põhjalikest uuringutest või keerukatest strateegiatest, vaid eesmärgist teha midagi lahedat – midagi, mis jääks meelde, paneks kaasa laulma ja tekitaks isu lonksu Limpsi järele.
Animatsiooni ja filmitud materjali segu, kõrvaussiks jääv meloodia ning mõnus ükskõiksus selle suhtes, mida teised arvavad. Ah, need lapsepõlve muretud mängud…
Tänase mõõdupuu järgi pole see ehk kõige poliitkorrektsem reklaam, kuid see on üks neist, mis on Eesti reklaamiajalukku kindlasti oma jälje jätnud. Kui Hull õun tagasi turule toodi, rõõmustasid nii need, kellel oli selle maitset veel huulil, kui ka uued põlvkonnad, kes said limpsi uuesti avastada. Inimesed mäletasid reaalselt 20 aastat vana toodet ja tahtsid seda uuesti juua!”
“Peitus ei ole mäng”, SEB Heategevusfondi telereklaam
“Olen alati tundnud, et tahan tasakaalustada reklaamitöö müügikeskset poolt millegagi, mis oleks sisulisem ja ausam. Minu jaoks on see tähendanud sotsiaalreklaamide tegemist ning SEB heategevusfond oli üks esimesi kohti, kus sain seda teoks teha.
Hirmu kasutamine sotsiaalreklaamis on vastuoluline teema ja täna me sellist reklaami ilmselt teha ei saaks. Koos copy’ga telereklaami lõpplahenduseni jõudes, oli küll tunne, et leidsime midagi sellist, mis töötab ja raputab. Ja on päris.”
Joel Volkov, Tanki loovjuht
NPNK
“Ma isegi ei tea, kust alustada… Aasta oli 2005. Hansapank polnud meie klient, aga kutsus meid konkursile, et luua korralik noortepanga kontseptsioon. Meil polnud midagi kaotada ja Tankil oli toona korralik rebel ja rock’n’roll aura.
Mõtlesin, et teeme pakkumise, mida ise usume ja mis noorte peal kindlasti toimiks. Gerilja oli see sõna, mis toona õhus hõljus ja me võtsime sellest kinni. Tegime ettepaneku, et kampaania tuleb üles ehitada nii, et jääks mulje, justkui noored nõuaksid paksudelt pankuritelt erikohtlemist, kuna nende käes on tulevik.
Meile üldse ei meeldinud pankade tavapärane semantika, kus targad onud ja tädid tegid mingi “noortepärase” pakkumise ja ootasid siis aktiivselt, et noored reageeriks. Meie pakkumine oli põhimõtteliselt vastupidine. Leiutasime NPNK-nimelise liikumise, mille sümboliks oli lõvi pea ja roti kehaga loom – uhke, aga underground.
Mõte oli, et müstiline squatter’itest liikumine hakkab pankadele nõudmisi esitama, Hansapank otsustab nendega koostööd teha ning sellest kasvab välja noorte ja panga vaheline koostöö ning NPNK pangandusbränd.
Lihtne strateegia, hoogne mõte, aga kõike muud, kui see, mida pangad teevad. Müts maha Toomas Tiiveli (Hansapanga toonane turundusjuht – toim.) ees, kes kuulas meid kannatlikult ära ja ütles siis, et talle meeldib, aga ta ei usu, et pangajuhid sellega nõus on. Aga ta mõtles järgmisel hetkel korra veel ja ütles umbes, et f*ck it! Ärgu olgu nõus, teeme ära! Tegimegi. Ja kuidas veel.
Ajakirjandus ei saanud aru, mis toimub, kuna tänavatele ilmusid üleöö grafitid ja plankudele kiiruga kleebitud posterid. Puude küljes rippusid rotininad, mida sai endale näo ette panna. Veebis levisid alternatiivsed videod mingist noorteliikumisest, mis justkui olla kuskil Koplis hõivanud mingi hoone ja nõudis nüüd, et vanad rikkad peerud peavad neid kuulda võtma.
Ilmusid muusikavideod ja deklaratsioonid – see kõik tundus justkui tõsine liikumine. Anonüümne ja hästi organiseeritud. NPNK juhtfiguur andis moonutatud häälega intervjuu Vikerraadio eetrisse, mida ajakirjanikud päris tõeseks pidasid. Tegemist oli Juhan Ulfsakiga, kes toona oli Tanki copy. Ühesõnaga, kõik tundus päris.
Ühel hetkel nuhkis keegi välja, et tegemist on Hansapanga kampaaniaga. Siis lendas s*tt ventikasse. Kogu meedia oli marus, võeti ühendust pangajuhtidega jne. Päris suur asi muutus kordades suuremaks. Aga leppisime kokku, et me ei räägi ega kommenteeri midagi, ka pank hoidis oma suu kinni. See toimis.
Spekulatsioonid kasvasid, tekkis uusi dimensioone, vandenõuteooriaid. Oli uskujaid, kes arvasid, et skvottimine on nüüd Eestis – nagu Berliinis – ja oleme lõpuks jõudnud Euroopasse. Oli neidki, kes ütlesid, et selliste valelike kampaaniate vastu tuleb täie jõuga võidelda. Kõik lahmisid mitmes suunas, aga keegi peale meie ega panga ei teadnud päris tõde.
Noortepank lansseerus nädala pärast ning Hansapank võttis esimese nädalaga endale 80% noortesegmendist kliendiks. Kontorite uste taga olid sellised järjekorrad nagu nõukogude ajal. See oli päris hull andmine.
Me olime vahepeal käinud pangajuhtide vaibal aru andmas ja kahetsemas, et niimoodi kvaliteetpanga mainet kahjustasime. Ka Tiivel sai oma jao kätte. Aga kui tulemused ilmsiks tuli, siis said meist kõigist inglid. Noored armastasid Hansapanka, kuna nad polnud kunagi näinud midagi nii julget ja lahedat. Viimane koht, kust nad midagi sellist oleks oodanud, oli pank. Eriti Hansapank.
Oma rahakotis NPNK kaarti omada oli privileeg. Sellega kaasnev lojaalsussüsteem oli väga populaarne – partnerid tahtsid koostööd teha ja oma pakkumisi noortele suunata. Ja pangatellerid olid rõõmsad, et nad saavad vahelduseks noortega suhelda. Lõpp hea, kõik hea.”
Saaremaa viin
“See on palju lihtsam lugu. Alkotootja Altia (tänane Anora) tahtis uuendada oma legendaarset Saaremaa Viina brändi, kuna vanamoodi ei saanud enam edasi – seadused hakkasid muutuma ja ühiskond ei tolereerinud enam joomanalju.
“Kui vötad, siis vöta mönuga!” aeg oli lõplikult läbi saamas. Ainus asi, mis Saaremaa Viinal oli, on ja jääb, on tema nimi, mis on konkreetne geograafiline asukoht Läänemeres.
Teine asi oli see, et Altia muutis oma viina kvaliteeti suurusjärgu võrra paremaks tänu hõbefiltreerimisele ja kvaliteetsemale toorainele. Saaremaa ja puhtus olid kaks sõna, mis pidid tagama brändi uuestisünni. Iseenesest tore ja tehtav ülesanne, aga lansseerimiseks vajaminev raha oli nii väike, et selle eest midagi väga erilist teha ei saanud.
Kutsusime siis sõbrast režissööri Andzei Matsukevitsi ja tema paarimehest operaatori, Vanaisa, endale külla ja kurtsime oma kurba saatust – raha pole, aga tahaks midagi teha. Poisid ütlesid, et no worries, nad lähevad Saaremaale ekskursioonile ja filmivad asju üles ja vaatame, mis sellest kraamist kokku panna. Mõeldud-tehtud.
Andzei ja Vanaisa läksidki Saaremaale ja jäid sinna sisuliselt pooleks suveks. Nad filmisid igasuguseid asju. Põhimõtteliselt olid nad nagu BBC Earth tegijad, kes uurisid, kuidas muru kasvab ja kuidas kiilid paarituvad.
Samal ajal rääkisin mina Eesti (minu meelest) kõige ägedamale produtsendile ja lugude tegijale Ago Teppandile auku pähe, et äkki ta suudab ristata omavahel Saaremaa valsi ja “Viikingite” seriaali teemaloo (Fever Ray “If I Had a Heart”), mis mulle tundus väga õige suund, aga pisut liiga sünge.
Ago ütles mulle, et see pole võimalik, kuna valssi ei saa ristata nelja peale tiksuva looga. Ma ütlesin, et ma tean, ma olen trummar, aga sellest hoolimata ma väga tahaksin, et ta vähemalt katsetaks.
Ma arvan, et veenmine võttis tubli nädala, aga lõpuks ta murdus. Kirus, aga hakkas tegema. Ja selgus, et ristamine siiski on võimalik ning tulemus pole lihtsalt suvaline lugu, vaid imeline pärl. Kui te nüüd kuulate seda muusikat, siis on kuulda, et mõlemad lood on seal meeleolu mõttes sees, aga kokkuvõttes on see täiesti uus ja superäge lugu.
Samal ajal saabus meile Andzei ja Vanaisa materjal, mida oli räigelt palju. Õnneks oli muusika olemas ja nad said selle järgi pilte ja plaane valida. Mul oli kirjutatud väike narratiiv, kuidas tahtsin, et see lugu visuaalses mõttes jookseks. Ja nii see läks.
Reklaam küll Kuldmuna ei võitnud, aga ma arvan, et puhtalt kadedusest :-). Noh, olgem ausad, seal polnud ju ka eriti palju nalja, mis munasid toob. Küll aga võitis muusika parima reklaamiloo tiitli, mis oli enam kui õiglane.
Õppetund on see, et kui pole vahendeid kõike kontrollida, siis ainus viis head asja saada, on usaldada sisetunnet ja häid tegijaid. Hea, et klient meid usaldas ja hea, et me oma sõpru usaldasime. Keegi ei elanud kellelgi seljas ja õnneks oli piisavalt aega. Kogu asi laagerdus kokku väga hõrguks roaks, mis on siiani ajatu ja räägib puhtuse ja Saaremaa lugu väga elegantsel moel.”
—
Korjame kokku kogu Eesti turundusmaastiku pärandi!
Tööd Kuldmunale saadetud? Saada muna ka! Korjame kokku agentuuride kõige legendaarsemad munad, teeme neist näituse ning peol saad oma uute munadega vana muna ees poseerida.
Otsime mune, mis on sinu agentuuri või brändi suurim au ja uhkus. See muna, mille nimel nägite kõige rohkem vaeva või tunnete kõige suuremat uhkust. Muna, mis oli teie jaoks kõige suurem võit. See võib olla teie esimene muna, aasta agentuuri muna, Grand Prix või mõni erimuna, mis on teile kõige-kõige olulisem.
Munad korjavad korraldajad hoolsalt ise kokku ja toimetavad need peale üritust Omnivaga teieni tagasi. Kui soovid, et sinu legacy muna oleks esindatud, anna märku .
Autor: Siim Kera, TULI