Maailma laevastik on viimase 20 aastaga pea kahekordistunud ning peaaegu sama tempokalt on kasvanud vaatamata kaasaegsele tehnikale õnnetuste arv. Tallinna Tehnikaülikooli professori Pentti Kujala osalusel valminud uuring näitab, et praegused ohutusmudelid on liiga jäigad ega suuda arvestada merel valitseva määramatusega.
Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia ja Aalto Ülikooli teadlased analüüsisid viimase 20 aasta jooksul avaldatud teemakohast teaduskirjandust ja õnnetuste statistikat. Tulemused viitasid tehnoloogilisele paradoksile: vaatamata radarite, automaatsete identifitseerimissüsteemide (AIS) ja tehisaru arengule on laevaõnnetuste, eelkõige kokkupõrgete ja madalikule sõitude, arv püsinud kõrge. Näiteks aastatel 2000–2021 registreeriti maailmas üle 55 000 laevaõnnetuse.
Uuringu kohaselt on probleemi tuumaks praeguste navigatsioonisüsteemide piiratus. Valdavalt tuginevad need staatilistele riskimudelitele ja reageerivad ohtudele tagantjärele. See jätab laevajuhile kriitilises olukorras vähe aega otsustamiseks.
Määramatus ja inimfaktor
Teadlased toovad välja, et meresõidus tuleb arvestada kahte tüüpi määramatusega: “teada-tundmatute” ja “tundmata-tundmatute” riskidega. Esimene hõlmab näiteks olukorda, kus meeskond teab, et ilm on halb, kuid ei oska hinnata selle täpset mõju laeva juhitavusele. Teised, “tundmata-tundmatud” riskid on ohtlikumad: kaptenil puudub igasugune teadmine varitsevast ohust, näiteks sellest, et teine laev ei kavatsegi väistamisreegleid täita.
Praegune olukord, kus otsuseid tehakse kõhutunde ja poolikute andmete pealt, meenutab autosõitu uduse esiklaasiga. Rahvusvahelised reeglid (COLREGs) on töörühma sõnul küll olemas, kuid need on jäigad ega arvesta keerulisi olukordi, kus korraga mõjutavad laeva nii tuul, hoovused kui ka tihe liiklus.
Ülemaailmsete laevaõnnetuste ajajaotus aastate lõikes perioodil 2002–2022 (kuni oktoobrini). (Andmeallikas: Lloyd’s List Intelligence’i laevaõnnetuste statistika). Autor/allikas: Zhang jt/Reliability Engineering & System Safety.
Uuring tõi välja, et 56 protsenti suurematest kokkupõrgetest juhtub just seetõttu, et äärmuslikes oludes eiratakse või ei suudeta järgida kehtivaid reegleid. Peamine õnnetuste põhjus on inimlik eksimus, kuid uuringu autorite hinnangul tuleneb see sageli puudulikust infost ja ajasurvest, mitte meremeeste ebapädevusest.
Lahendusena pakuvad teadlased välja ülemineku intelligentsetele otsustustugisüsteemidele (IDSS – Intelligent Decision Support Systems). Erinevalt tavapärastest hoiatussüsteemidest, mis annavad alarmi ohu läheduses, tegeleks IDSS-lahendused ennetava analüüsiga. Need ei piirduks vaid ohust teavitamisega, vaid suudaks reaalajas läbi mängida tuhandeid stsenaariume.
Uue põlvkonna süsteemid seoksid reaalajas kokku suurandmed, laeva hüdrodünaamilised mudelid ja keskkonnainfo. See võimaldaks prognoosida laeva trajektoori ja käitumist erinevate stsenaariumide korral. Süsteemi eesmärk ei ole kaptenit asendada, vaid pakkuda talle andmepõhist tuge, arvutades välja manöövrid, mis vähendavad kokkupõrke või madalikule sõidu tõenäosust kõige efektiivsemalt.
Eriti oluline on selline lähenemine tiheda liiklusega piirkondades nagu Läänemeri, kus navigatsiooni raskendavad ka kitsad veeteed ja muutlikud ilmaolud. Uuringus rõhutatakse vajadust arendada mudeleid, mis arvestaksid jääoludega. Valdkonnaga, milles Eesti teadlastel on pikaajaline kompetents. Uuringu autorite hinnangul on just proaktiivsete ja süsteemsete lahenduste kasutuselevõtt see meede, mis aitaks murda seniseid suundumusi.
Pentti Kujala kirjutab kolleegidega oma analüüsist ajakirjas Reliability Engineering & System Safety.