Mis on sinu viimase aja lemmiklugu või -album?
Viimase aja lemmiklugu on Miley Cyrus “Easy Lover”. Armastan selle loo juures kõike. Aga ma ikka ja jälle panen tähele, et armastan kuulata vanu häid lemmikuid, millega on kaasas mõni mälestus. Muusika on minu jaoks miski, mis aitab mul tundeid kas läbi elada või hoopis muuta.
Minu üks suurimaid ja esimesi iidoleid muusikamaailmas on Michael Jackson. Mind võlus juba väikesest peale see, kuidas ta laulis ja liikus samal ajal. Olin täiesti lummatud ja olen siiani. Ma võisin oma toas tundide viisi lihtsalt tema albumeid kuulata. On kaks lugu, mis tekitavad minus kohe hästi mõnusa meeleolu ja nendeks on Michael Jackson “The way you make me feel” ja Celine Dion “I’m Alive”, need on sellised laulud, mis sekundiga tekitavad ülimalt positiivse ja hea tunde.
Mis eesootava finaali juures kõige hirmutavam tundub või mille üle kõige rohkem muretsed?
Ausalt öeldes kardan ma natuke kõike, aga seda ka kõige paremas mõttes. Seekordne Eesti Laul on minu jaoks täiesti uus kogemus. Kunagi olin alles oma artistitee alguses ja lasin end lihtsalt voolul kanda. Nüüd olen kogu hinge ja südamega iga detaili juures, lavakostüümid, koreograafia, visuaalid, valgus, iga väiksemagi detailiga seotud.
Mul on imeline tiim, aga ma elan ka kogu seda loomise protsessi nendega koos läbi. Mu pea on ideid täis ja jaanuar on olnud tõeline loovuse virvarr, vahel väsitav, aga samal ajal uskumatult inspireeriv. See on suur töö, aga just sellest sünnibki maagia. Kõik selleks, et kinkida publikule ja ka iseendale hetk, mis jääb südamesse helisema veel kauaks pärast viimast nooti.
Milline on sinu läbi aegade lemmik Eesti Laulu (või kunagise Eurolaulu) võistluslugu?
Eestil on olnud läbi aegade palju häid lugusid, mis on pürginud Eurovisioonile ning mis on jätnud oma jälje. Üks lapsepõlve lemmikuid on kindlasti Inese “Once in a Lifetime”. Selle järgi sai peegli ees tantsitud, lakipudel mikrofoniks ja perele oma väikseid kontserte antud. Muidugi ka riietus oli üks ühele välja otsitud, et ikka võimalikult sarnane välja näha Inesega.
Aga minu jaoks kõige märgilisem ja südamelähedasem on loomulikult “Rockefeller Street”. See oli ühe väga suure unistuse täitumine, midagi sellist, mida lapsena peegli ees lauldes ettegi ei osanud kujutada. Kuigi ma ütlesin väiksena oma mammale, et ma lähen kunagi Eurovisioonile – ju siis ma ikka natuke oskasin ennast mõnel suurel laval ette kujutada.
Vahel ma siiani ei suuda uskuda, et nii noorelt avanes mul võimalus Eestit Eurovisioonil esindada. Mul polnud tol hetkel veel suurt lavakogemust, aga inimesed nägid midagi minus ja uskusid minusse ning andsid mulle selle suure usalduse. See oli metsikult võimas kingitus, mis õpetas mind, kasvatas ja andis mulle pagasi, mida kannan endaga tänaseni. Kõik need erinevad lavakogemused, nii suured kui ka väikesed on teinud minust artisti, kes ma täna olen.
Kelle enda konkurentidest Eurovisioonile saadaksid?
Konkurents on tänavu ikka väga tugev, selliste artistidega jagada lava on kahtlemata võimas kogemus. Raske on tuua kedagi konkreetset välja, sest ma olen kindel, et kõik mõjuvad laval suurejooneliselt. Ma arvan, et me üheskoos loome nii endale kui ka publikule võimsa kontsertelamuse. Igal artistil on oma nägu ja lugu, mis teeb kogu võistluse erakordselt põnevaks.
Milline on sinu esimene Eurovisiooniga seotud mälestus?
Eurovisiooni vaatamine koos perega meie Õismäe korteris tuleb kohe esimesena meelde. Aga kui koolis käisin juba, siis Eurovisiooni vaatamine parima sõbrannaga oli ikka sündmus omaette. Me katsime laua, valisime välja kõige erilisemad riided ja tantsisime nende lugude järgi kaasa. Muidugi tekkisid üsna kiirelt ka omad lemmikud, kelle laulud siis saatsid meid veel pikalt ja keda hiljem peegli ees sai jäljendada.
Kuidas erineb sinu seekordne Eesti Laulu protsess varasemast?
Kunagi olin ma väike tüdruk suurte unistustega. Nüüd olen naine, ema suurte unistustega. Kui eriline on oma unistuste poole püüelda, kui sinu kõrval on ka lapsed. Ma tunnen, kuidas ma tänu nendele soovin veel suuremalt nende poole püüelda ja näidata tegudega, et kui millestki väga unistad ja oma unistuste nimel tööd teed, siis need võivad päriselt täituda ja mis veel! Kui oluline on uskuda iseendasse ja päriselt uskuda, et sa saad hakkama!
Närv ei ole muidugi kuhugi kadunud, aga kui sa tead, mida sa tegema lähed, siis on see positiivne närv. See on selline ärevus, milles peitub samas rahu ja eneseusk. Eesti Laulu eel valdavad mind suured tunded, sest valmistumisega koos tulevad meelde ka kõik eelmised mälestused. Kuigi praegune ettevalmistus on varasemast hoopis erinev, on taas sellel teekonnal viibimine väga nostalgiline.
Mis sinu osalemisest saati Eurovisiooni juures muutunud on? Kas “Rockefeller Streetil” läheks näiteks finaalvõistlustel kuidagi teisiti kui omal ajal?
Eurovisioon kasvab ja areneb iga aastaga ikka aina suuremaks ja võimsamaks. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Seda ma ei oska öelda, kas lool läheks teisiti. Kõik läks kunagi täpselt nii nagu minema pidi ja võib-olla “Rockefeller Street” lool oligi oma teine aeg, millal tõeliselt särada. Aga see kohapealne melu ja see, kuidas inimesed kaasa elasid ja laulsid… Mul tulevad siiani külmavärinad peale, kui nendele hetkedele mõtlen, sest see oli nii võimas tunne.
15 aastat tagasi, kui ma esindasin Eestit Eurovisioonil, ei olnud sotsiaalmeedia nii suur nagu see on praegu. Uskumatu oli meie jaoks see, millist elu see lugu hakkas elama internetis mitu aastat hiljem peale Eurovisiooni. Nähes miljoneid inimesi tantsimas meie loo järgi oli sürreaalne. See oli miski, mida me keegi ei osanud oodata ja mis andis loole imelise uue tulemise.