Kui Eestis on majanduslangus või mõni muu ebameeldiv objektiivne protsess, on üldse valitsuse kommunikatsiooni teema?
Ma arvan, et sel hetkel, kui see kerkib valitsuse päevakorda mingisugusel kujul – kui see jama on selline, et sellega peaks tegelema –, siis ta muidugi on.
Põhimõtteliselt on majanduslangus ju selline asi, mis tekib objektiivselt. Seal võib olla erinevaid põhjuseid: põhjused võivad olla üldse väljaspool Eestit, aga võivad olla ka siin kohapeal, ja valitsuse asi on siis tegeleda nende põhjustega. Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult oleks soov tegeleda ka selle majanduslanguse ilusaks rääkimisega?
Ma arvan, et me ei pea tegelema mitte millegi ilusaks rääkimisega. See on see ütlus, et asju võib ilusaks rääkida lühikest aega või vähestele inimestele. See ütlus oli muidugi, et valetada võib lühikest aega või vähestele inimestele, aga ma arvan, et seda saab kasutada ka erineval kombel. Me ei pea asju ilusaks rääkima, ma ei näe sellel põhjust.
Mina pigem lähtun täna oma töös sellest, et me võiksime üldse asjadest rääkida. Kui me hakkame arutama minu uurimistöö üle – mida ma sain teada, kui küsisin, miks Eesti inimestel on selline sõjaärevus või sabin sees –, siis osa sellest tuleb väga selgelt sellest, et me peaksime üldse asjadest rääkima. See ei ole mingi koht, kus ma lähen hommikul tööle ja hakkan ütlema, et nüüd hakkame ajama mingit turundust.
Ma sõnastan oma küsimuse ümber. Strateegilisele kommunikatsioonile on Eestis antud eri tähendusi ja erinevad perioodid on näinud seda fraasi erinevas kasutuses. Aga mingis kitsamas nurgas on seda strateegilist kommunikatsiooni nii eri riigiametnike kui ka poliitikute poolt aeg-ajalt nähtud kui instrumenti, mis on suunatud oma riigi maksumaksjatele ja valijatele ning mille eesmärgiks on mingite sisepoliitiliste teemade õigest nurgast näitamine.
Minul ei ole lihtsa lehelugejana sellist tunnet jäänud. Olen oma töökohal töötanud alles kaks päeva ega saa sulle lõplikku vastust anda. Minule on pigem jäänud väga tugev mulje, et seda on mõistetud julgeolekukommunikatsiooni all, mis on okei, aga meie tänane eeldus on see, et seda saab mõista ka laiemalt. Endise ajakirjanikuna ma saan aru, et sa proovid tüürida sinna, kas me hakkame looma mingit propagandaüksust ja saatma toimetusse inimesi, kes ütlevad, et te peate tegema nii. Mina seda küll teha ei suudaks.
Aga muide, rääkides toimetusse inimese saatmisest, kes ütleks, kuidas on õige ajakirjandust teha – see ei ole üldse mingi nali. Kultuuriministeerium sai vist üle-eelmisel nädalal kuskilt mingit raha, mille alusel kuulutati välja hange. Ma ütlen eesti keeles ja lihtsalt: selle eesmärk on õpetada ajakirjanikke rändeteemadel õigesti asjadest aru saama ja õigesti kirjutama. Seda selgitades teatas üks kultuuriministeeriumi kõrge ametnik paar päeva tagasi, et muuhulgas tuleb toimetustesse saata mentorid ja need õpetavad siis ajakirjanikke rändeteemadel õigesti kirjutama. See on täpselt see asi ja see on põhimõtteliselt politruki saatmine toimetusse.
Ma räägin sulle ühe teise oma isikliku kogemuse. Ma olen üle 20 aasta töötanud ajakirjanikuna väga erinevates väljaannetes ja ise meediaettevõtteid loonud. Kui ma läksin riigitööle, siis inimesed küsisid, et kuidas sul on seal olnud ja mis on esimesed muljed. Ma ütlesin: tead, ma olen üle 20 aasta töötanud meedias ja mul ei ole olnud võimalusi enda täiendamiseks ja koolitamiseks kaugeltki nii palju kui siin kuu või kahe jooksul. Ma ei ütle, et see, mis sa ütled, on vale. Aga ma hakkasin lihtsalt ise mõtlema selle peale, et kas ajakirjanike koolitamine on hea või halb asi, ja ma jäingi kinni sinna, et ma ei tea tegelikult, mis see õige vastus on.
Henrik Roonemaa Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Nii nagu mina sellest kultuuriministeeriumi projektist aru olen saanud, on see küll koolitamisest kaugel – see on ikka sellise õige mõtteviisi või õige hoiaku kujundamine. Aga tegelikult ma küsin teise küsimuse, mis on umbes samast valdkonnast. Kui sa siia tulid – ma ei tea, kas autoga või jalutades –, siis vaatasid ilmselt tänavale ja seal oli kindlasti erinevaid välireklaame. Praegu on meil selline välireklaamituru madalperiood, et suuri kampaaniaid saavad endale lubada riigiasutused, kelle eelarve on mõne leiva- või piimatööstusega võrreldes piiratud. Kas nägid ka mõnda transpordiameti reklaami?
Võib-olla mul on tekkinud immuunsus või reklaamipimedus, et ma tõesti ei näinud.
Neid on ikka praegu hetkel väljas, näiteks transpordiamet teatab meile, et talv on teel. See on ka ju riigi suhtlus kodanikuga, seesama definitsioon strateegilisest kommunikatsioonist, millest sa rääkisid. Mina ausalt öeldes ei saa siin kahest asjast aru. Esiteks, kas selle rahaga ei ole tõesti midagi targemat teha? See on selline eelarveline küsimus, sest kogu aeg me kuuleme, et raha ei ole. Teine külg on see, et mis on transpordiameti, sotsiaalkindlustusameti või Tervise Arengu Instituudi asi mulle minu enda raha eest öelda, kuidas ma pean ennast ülal pidama, käituma ja millised hoiakud mul peavad olema?
Ma arvan, et see on osaliselt võib-olla ka maailmavaateline küsimus.
Ei, see ei ole maailmavaateline küsimus, see on ikka põhimõtteline küsimus. Kas riik peab maksumaksja raha eest maksumaksjale ütlema, kuidas maksumaksja peab käituma?
Aga on olnud turvavööde kasutamise kampaaniad või näiteks suitsetamise ärakeelamise restoranides ja muud sellised asjad…
Suitsetamise ärakeelamine restoranides on hea näide sellest, et riik keelas suitsetamise ära ja ma ausalt ei mäleta, et väga mingit kampaaniat sellega seoses oleks olnud. See tuli vist koos Euroopa Liitu minekuga 2000. aastate alguses. Ei mäleta küll, et olulisi kampaaniaid oleks tehtud, lihtsalt 1. jaanuarist enam ei saanud enam restoranis suitsu teha. Käitumise nügimiskampaaniad on aga hästi populaarsed ja seda on tehtud massiivselt riigiasutustes. Minu küsimus on ikkagi see, et see on ka osa riigi suhtlusest kodanikuga – kas seda peaks sellisel viisil tegema? Kas see on tulemuslik ja kas seda peaks tegema?
Need on ju kampaaniad ja kampaania tehakse niimoodi, et sellel on mingisugune väga selge eesmärk või soov, mida me tahame saada. Need konkreetsed näited ei ole minu vastutusvaldkond ja mina ei tea, kas neid peaks niimoodi tegema. Kui ma juhiks kommunikatsiooni transpordiametis, siis sa võiksid seda küsida. Riigikantseleist ei saadeta pabereid, et tehke seda või ärge tehke seda.
Kas riigikantseleis on mingi laiem vaade sellele, milline see riigi suhtlus kodanikuga peaks olema?
Loodan, et olen nende inimeste hulgas, kui nende asjade arutamiseks läheb.
Sul oli hiljuti üks väga huvitav kolumn, kus sa kirjutasid oma sõidukogemusest Bolti rendiautoga. See rendiauto omanik oli asja seadistanud niimoodi, et kui sa järsult pidurdasid või tegid äkilisi manöövreid, siis põhimõtteliselt ettevõte karistas oma klienti sellega, et võttis talt mingeid võimalusi ära.
Ei, ta andis punkte, aga esialgu need punktid ei tähendanud midagi.
Aga kui sa oleksid sõitnud näiteks sellesama Bolti tõukerattaga ja teinud kolm äkkpidurdust järjest, siis pärast kolmandat pidurdust oleks tõukeratta kiirus kukkunud 20 kilomeetri pealt tunnis kümne kilomeetri peale. Aga kui mul on ettevõte, siis ma võingi kliendilepingusse panna mis iganes tingimusi ja trahve. Riigi puhul on see küsimus ikka pisut laiem – riik ei saa ju kodanikku karistada selle eest, et tema hoiakud on valed või ta käitub seaduste piires, aga valesti.
Valimisvabadus ja demokraatia on meil õnneks olemas ja ma ei näe ka lähemal ajal, et kellelgi oleks plaani seda ära kaotada.
Küsimus sellest, kas majanduslangus on üldse olemas, kas ta on hea või halb ja kes on süüdi selles, et meil on majanduslangus – see on ju valimiste teema, see on poliitiline teema. Kui nüüd riigiametnikud hakkavad nii-öelda majanduslanguse küsimusega tegelema, siis nad lähevad ju tegelikult sinna, kus on poliitikute ja valijate omavaheline suhe.
Ma arvan, et ei lähe. Meil on terve hulk riigiasutusi, kes niikuinii tegelevad majanduslanguse küsimuse või avaliku kommunikatsiooniga, näiteks Eesti Pank ja statistikaamet. Me ei tule sulle buklette koju saatma, et mida sina, Anvar Samost, pead hommikul ärgates tegema – kumma jalaga voodist välja astuma ja mida sööma. Mina suures plaanis usun sellesse, et inimesed suudavad ise mõelda selle üle, mida nad teevad ja mis neile hea on. Ja see on see, millest mina kavatsen lähtuda seda tööd tehes.
See on kindlasti töö, mida ma ei tee üksi. Meil ei ole mingisugust tohutut hierarhiat, et minu kabinetist lähevad allkirjastatud paberid välja ja kogu riik hakkab joonduma selle järgi. Minu eesmärk on leida neid kohti väga suurtes ühiskondlikes küsimustes, kus meil on vaja suhtlust riigi ja elaniku vahel kuidagi positsioneerida ja ehitada suhteid, mis on võib-olla teistsugused kui täna. Ma pean oluliseks, et kodanikku ei koheldaks kui mõtlemisvõimetut tüüpi.
Henrik Roonemaa Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Küsin ühe üldisema asja. Oled ajakirjanikuna keskmisest inimesest ja keskmisest riigiametnikust pädevam sotsiaalmeedia teemadel. On suured Ameerika börsil noteeritud ettevõtted – Meta, Google –, kes meile neid rakendusi pakuvad. Kas valitsusel peaks olema mingi positsioon selles suhtes, kui palju Eesti riik kasutab neid platvorme ja kuidas neid reguleerib? Eile tuli Hispaaniast üsna kummastav uudis, kuidas Hispaania peaminister teatas, et ta keelab alla 16-aastastele sotsiaalmeedia kasutuse üldse ära. See on regulatsiooni pool, aga teine pool on see: kas valitsuse suhtlus inimestega peaks käima riigi enda kanaleid kasutades või näiteks Facebooki poliitikukonto peal?
See suhtlus käib niikuinii igal pool. Tänapäeva meediaoludes me ei saa tõmmata joont vahele ja öelda, et suhtleme ainult siin või saadame e-maile. Loogika on see, et me suhtleme seal, kus inimesed on, sest eesmärk ei ole kanal, vaid see, et suhtlus inimese ja riigi vahel oleks olemas.
Me võime arutada selle üle, kas sotsiaalmeedia ekraaniaeg 12 tundi päevas on hea või halb, aga tänane realiteet on see, et inimesed on sotsiaalmeedias ja me ei saa sellest üle ega ümber. Ma vaatasin suvel CNN-i vaadatavuse numbreid ja pidin pikali kukkuma – keegi ei vaata seda. Need numbrid ei ole nii palju suuremad kui AK-l.
AK numbrid on väga head.
Me räägime siin tänasest küsimusest, kus me peaksime suhtlust korraldama. Me võime ja korraldamegi seda AK-s, peaministrit stuudiosse saada ei ole eriline probleem.
Vahel on, vahel ei ole.
Aga me ei saa teha nägu, et sotsiaalmeedias kedagi ei ole.
Kus see prioriteet peaks olema, kas ametlikes kanalites või sotsiaalmeedia kanalites?
Prioriteet peaks olema seal, kust inimesed saavad info kätte, mida me neile öelda tahame.
Lähme siis selle sõjaärevuse hirmu juurde. Eks see sotsiaalmeedia on kindlasti üks asi, mistõttu inimestel on väga palju ärevust. Kui sa ikkagi päev läbi loed mingeid asju ja algoritmid annavad sulle veel rohkem seda, mida sa juba klikkinud oled, siis ainult väga tugeva iseloomuga inimene ei satu mingit tüüpi ärevusse. Sotsiaalmeedia on kindlasti suur osa sellest, miks eriti nooremad inimesed on ärevuses. Kui sa seda sõjaärevust vaatasid, siis kust see Eestis tuleb?
Mina läksin selles teemas väga süvitsi. Mu eesmärk oli tuua riigikantselei majja sisse teadmist ja tunnetust väljastpoolt avalikku sektorit ja kaitsesektorit. Need inimesed suhtlevad väga tihedalt omavahel ja see, kuidas nad tunnetavad situatsiooni, on neil väga hästi selge. Sain aru, et vähem selge oli see, kuidas asi jõuab tavalise reaalse inimeseni ja mismoodi pilt talle paistab.
Mu töö oli see, et ma tegin siin üle 20 tõsise süvaintervjuu erinevate inimestega – kommunikatsiooniteadjad, teadlased, psühholoogid, ettevõtjad, arvamusliidrid –, et tunnetada, kuidas nemad seda sõjahirmu tajuvad. Sina pöörasid teraviku praegu sotsiaalmeediale, aga ma nende intervjuude põhjal midagi sellist küll öelda ei saa.
Mõned asjad on väga selged. Üks on see, et see ärevus on reaalselt olemas ja seda ei ole mõtet eitada. See on ka üliloomulik, sest sõda ongi selline asi ja ta on meediapildis väga nähtav. Sealt edasi tajusid minu vastajad, et normaalne avalik diskussioon selle küsimuse ümber on vähene või väga teistsugune.
Meil on kaitseteemaline diskussioon ja kaitseväe inimesed annavad intervjuusid, aga selline laiem ühiskondlik arutelu asja tähendusest, ulatusest, inimeste käitumisest ja emotsioonidest on pildilt puudu. Me oleme keskendunud neli aastat kaitsetemaatilisele arutelule ja teistpidi oleme lootnud, et me ärkame ühel hommikul üles ja siis on uuesti aasta 2017 ja see kõik on läbi.
Parem oleks muidugi aasta 2007.
Vaadates meie hallinevaid päid, võib öelda, et võib-olla võiks olla üldse 1997, see oli veel toredam. Aga ütleme, et me oleme tagasi selles Ukraina sõja eelses ajas, kus kõik tundus ilusam. Me loodame, et ühel päeval see kõik juhtub, aga ma arvan, et on aeg tunnistada ühiskonnas laiemalt, et seda ei juhtu. Mulle väga meeldis nädal-kaks tagasi sinu kolleegi intervjuud Jüri Käoga Vikerraadios. Esimest korda ma nägin, et ka majandusinimesed on hakanud avama seda realiteeti – näiteks küsimus, kuidas välisinvestorid Eestit vaatavad. Meil on siiamaani räägitud, et Eesti on äge riik ja kõik läheb ülesmäge, aga nüüd ma näen, et vaikselt hakkab sellist reaalsust avanema ka nende poolt.
Ma küsiks järjest kahte asja. Sa tegid seda tööd – kas sa annad nüüd mingi soovituse või kokkuvõtte? Mida peaks selle ärevuse või hirmuga ette võtma või on see paratamatu?
Selle eksistents on paratamatu. Ma saan anda soovitusi, ma ei anna käske. Seesama soovitus, mida ma võin anda ka üldse laiemalt: sellest teemast peaks rääkima rohkem. Peaks rääkima mitte militaarkallakuga, vaid tervet ühiskonda hõlmavalt. Peaks avama mingisuguseid küsimusi ja adresseerima ka inimeste emotsioone.
Kuidas siis?
Mina ei tea seda täna, mul ei ole õiget vastust, aga ma loodan, et üks viis selleks on ka see, et ma olen siin sinuga intervjuulauas ja ütlen seda.
Henrik Roonemaa Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Mul on mitu aastat olnud isiklik teooria selle kohta, kuidas Eestit annaks rahvusvahelise kuvandi mõttes ümber profileerida. Siseriiklikult ma imerohtu ei tea, aga on vana põhimõte, et kõige parem sõnum on tegu. Eesti on sinnapoole teel, aga võib-olla pole sellega kaasnenud piisavalt kommunikatsiooni. Me oleme otsustanud, et investeerime ja ostame metsikus koguses relvastust ja laskemoona, tekitame endale muljetavaldava kauglöögivõime – põhimõtteliselt kõik, mis on Eesti piirist 300 kilomeetrit ida poole, oleme võimelised ära tuhastama.
Sellest peaks rääkima ja piltlikult öeldes peaksid peaminister või president ütlema aegajalt lause, et Ameerika Ühendriikide järel on Eestil suuruselt teine ATACMS-i keskmaa rakettide arsenal. See on tõsi. Ja kontroll nende relvade üle on meie kaitseväe juhataja Andrus Merilo käes – mees, kes näeb välja, nagu ta tahaks kindlasti sõdida. Ma arvan, et osades investorites tekitaks see ärevust, aga osades tekitaks tunde, et asi on kontrolli all ja inimesed teavad, mis nad teevad. Võib-olla jätan ma oma puidutööstuse ettevõtte Võrumaal maha müümata.
Ma arvan, et sellistest asjadest peakski rääkima rohkem ja see aitaks kindlasti kaasa ka siseriiklikult. Mida ma sain teada, on see, et need erinevad sõnumid mõjuvad inimestele väga erinevalt. Me võime panna Tallinna kesklinna sõdureid täis – üks inimene läheb hommikul tööle ja vaatab, et oh, Eesti on kõvasti kaitstud, mul on palju parem olla. Teine inimene läheb kirjeldamatult närvi sellesama vaatepildi peale.
Aga lisaks sellele on veel kohti, mis tulid minu tehtud intervjuudest välja. Üks on see, et eestlane tajub ennast nutika ja kiirena – see on üks meie rahvuslikke müüte. See, et Eesti tarkvarainsener läheb kohale ja teeb asja korda. Seda me saaksime rohkem näidata ka nendel kaitseteemadel.
Teine asi on see, et ma kohtusin paljude inimestega, kes tunnevad, et nad tahaksid täna riiki aidata ja panustada oma oskuste piires. Nüüd on küsimus, mis on riigi vastuvõtuvõime. Kui tuleb viis noort digiturundajat ja ütleb, et me oskame internetis ülihästi käituda ja tahame aidata oma riiki, siis mis on need kohad, kus me saame ehitada sildu, et sellised inimesed saaksid panustada riigikaitsesse?
Kas peaminister või mõni muu kõrge Eesti riigi esindaja võiks pidada mingisuguseid alarmeerivaid kõnesid stiilis “Narva on järgmine”?
Ma arvan, et me ei pea selliseid kõnesid, pigem me loeme Lääne ajakirjandusest ülevaateid. See ei ole ka minu öelda.
Mul on üldise rahvusliku kuvandi või enesepildi kohta küsimus: kui enesekindel Eesti sinu hinnangul on? Ma defineeriksin enesekindlust üllataval viisil, vaadates Eesti võrdlust Läti ja Soomega. Lätlased on asunud väga intensiivselt kruvisid kinni keerama – drastilisem näide on naisterahvas, kes sai Läti NSV lipu eest kolm aastat reaalset vangistust. Läti on kinni keeranud ka kogu Vene meedia ja ei tee venekeelseid saateid. Eesti on olnud tunduvalt tagasihoidlikum, kuigi oleme ka kanaleid kinni keeranud ja karistame sümbolite eest.
Kas see ei ole mitte enesekindluse puuduse näitamine? Eesti on lõpuks vaba maa – kui keegi on piisavalt loll, et öelda antisemiitlikke või Kremli-meelseid loosungeid, siis las ta teeb seda, me ei pea sellepärast oma kriminaalkoodeksit ümber kirjutama.
Nüüd sa ajad mind väga tugevalt minu kolleegide töömaale teistes asutustes, aga see on kokkuleppe ja arutelude küsimus. Meie ju majanduses ütleme, et Eesti on väike ja avatud majandus. Mina isiklikult arvan, et Eesti võiks olla ka väike ja avatud ühiskond. Mulle selline ühiskond meeldiks, kus rahvusvahelised tehnoloogiaettevõtted on teinud siia oma kontoreid ja seal töötavad erinevad inimesed. Täna me näeme, et meil on väga kiire areng käimas näiteks kaitsetööstuse idufirmades.
Aga sajad inimesed on saanud karistada selle eest, et nad on valesid sümboleid näidanud või midagi valesti öelnud.
See pole minu valdkond, ma ei saa vastust anda.
See kannab ju kommunikatiivset sõnumit.
Kindlasti kannab.
Aga sedasama meediakeskkonna küsimust puudutades – kas need vene telekanalid võiksid Eestis nähtavad olla?
Ei tea, see ei ole minu laualt läbi käinud ja ma ei ole vastavatel koosolekutel osalenud. Neid otsuseid on kindlasti läbi arutatud ühte- ja teistpidi. Mind seal juures ei olnud, mis nende taga oli või mis tulevikus saab olema. Ma arvan, et seda näitab aeg.
Sa vaatad nüüd ajakirjandusele ja meediale tõenäoliselt teistsuguse pilguga. Mis seisus Eesti ajakirjandus on?
Sa ise esitlesid siin suure uhkusega AK numbreid. See on tõsi ja kui ma vaatan näiteks ka Delfi või Postimehe numbreid, siis majandus ju tingib sisu. Ma vaatan seda digitellijate hulka, mis on muljetavaldav number Eestis. See annab ajakirjandusele teatud võimalused ja mina arvan, et ajakirjandus on Eestis väga heas seisus.
On Eesti ajakirjandus piisavalt võimukriitiline?
Olles olnud siin saates viimased 25 minutit, siis peaks ütlema, et on küll.
Tehnilistel põhjustel pole saade “Otse uudistemajast” järelevaadatav.
Henrik Roonemaa ja Anvar Samost Autor/allikas: Ken Mürk/ERR