Hispaania–USA suhted on traditsiooniliselt olnud funktsionaalsed. Esimene pakub geostrateegilist asukohta (Gibraltari väina lähedus, Vahemere kontroll, ligipääs Aafrikale), teine annab omakorda julgeolekutagatisi ja sõjalist tehnoloogiat. Kahe riigi sõjaline koostöö sai süstemaatilise kuju juba 1953. aasta Madridi lepingutega, mille järgi Hispaania andis baaside kasutamise õiguse ja ligipääsu, USA andis sõjalist abi ning sidususe läänebloki julgeolekuarhitektuuriga. Pärast demokraatia taastamist arenes koostöö järk-järgult tavapäraseks liiduks, mida kinnitas muu hulgas 1988. aasta USA–Hispaania kaitsekoostöö leping.
2011. aastal teatasid USA ja NATO, et USA paigutab oma ballistiliste rakettide tõrjevõimega hävituslaevi Lõuna-Hispaania sadamalinna Rotasse osana jõupingutustest kaitsta Euroopat potentsiaalsete rünnakute eest. 2015. aastal sõlmiti kokkulepe, mis tegi USA sõdurite kohalolu Moróni baasis püsivaks, et tagada parem reageerimisvõime Aafrika kriisidele. 2025. aastal sõlmis Hispaania USA-ga lepingu nelja Patriot õhutõrjesüsteemi tarnimiseks, mis seob Hispaania tihedamalt USA integreeritud õhukaitse standarditega. Hispaania uued F-110 fregatid ehitatakse samuti Aegis-lahingusüsteemi ja Mk 41 VLS-i baasil, mis tähendab, et USA tehnoloogilised standardid jäävad Hispaania mereväe alustalaks pikaks ajaks.
Hoolimata tihedast koostööst on viimasel ajal kahe riigi suhted pingestunud, sest Trumpi teine administratsioon rõhutab liitude tehingulist laadi, kus USA poliitilised huvid ja õiglane jaotus mõjutavad otsuseid tugevamalt kui eelmistel aastakümnetel. Pinget lisab seegi, et Trumpi teise ametiaja välispoliitikas vaadatakse rahvusvahelisest õigusest mööda. Hispaania on seda tauninud, näiteks kritiseerides USA Gaza-poliitikat või mõistes hukka Venezuelas Nicolás Maduro tabamiseks tehtud operatsiooni.
Kaitsekulutused
Trumpi teise ametiaja kontekstis on kaitsekulutuste küsimus muutumas Hispaania ja USA suhete kõige ilmsemaks konfliktipunktiks, kuna see on Washingtoni jaoks kergesti mõõdetav näitaja, kui palju iga riik panustab ühise eesmärgi täitmiseks. Samal ajal on see Hispaania sisepoliitikas valdkond, kus kompromisside saavutamine on kõige raskem.
2025. aasta NATO tippkohtumisel Haagis lepiti kokku, et 2035. aastaks tuleb kaitse- ja julgeolekukulutuste osakaal tõsta 5%-ni SKT-st. Hispaania ei ole aga seni täitnud isegi varasemat 2% nõuet: 2024. aastal kuulus riik NATO madalaimate kulutajate hulka, panustades riigikaitsesse ligikaudu 1,28% SKT-st.
Uue 5% sihi taustal on Hispaania keskendunud esmalt 2% tasemeni jõudmisele. Peaminister Pedro Sánchez teatas mullu aprillis täiendavast 10,47 miljardi euro suurusest investeeringust. Samal ajal rõhutati, et kulutuste kasv ei toimu maksutõusude abil või heaoluriigi kärbete ja eelarve defitsiidi arvelt. See limiteerib sisepoliitilist kahju ning vähendab riski, et kaitsekulutuste küsimus muutuks valijate jaoks otseselt nende sissetulekuid puudutavaks probleemiks.
Hispaania kodanike reaktsioon kaitsekulutuste tõstmise ideele on viimastel aastatel muutunud märgatavalt leebemaks, aga see on endiselt poliitiliselt lõhestav teema. Nende inimeste osakaal, kes peavad kaitsekulutusi liiga suureks, on 2015. ja 2024. aasta vahel selgelt vähenenud, langedes 40%-lt umbes 25%-ni. 55% hispaanlastest toetaks kaitsekulutuste suurendamist ning 76% toetab EL-i tasandil tihedamat kaitsekoostööd.
Trumpi teise ametiaja kontekstis on kaitsekulutuste küsimus muutumas Hispaania ja USA suhete kõige ilmsemaks konfliktipunktiks.
Samal ajal peavad hispaanlased EL-i eelarveprioriteetides olulisemaks sotsiaal- ja tervishoiukulutusi kui kaitset. Toimunud on ka proteste kaitsekulutuste tõstmise vastu. 2022. aastal, enne NATO Madridi tippkohtumist, marssisid tuhanded inimesed NATO-vastases protestis. 2025. aastal toimus samuti demonstratsioon kaitsekulutuste tõstmise vastu. Need protestid ei ole aga Hispaanias olnud eriti laialt levinud, ei osalejate arvu ega üleriigilise ulatuse mõttes, kuid annavad märku, et Sáncheze vasakpoolne valitsus peab kaitsekulude tõstmisel arvestama teatud valijagruppides eksisteeriva rahulolematusega.
Ongi näha, et kaitsekulutuste tõstmise vastuseis avaldub partei- ja koalitsioonipoliitikas. Pedro Sáncheze sotsialistid hääletasid parlamendis vastu vasakpoolsete ettepanekutele, mis olid kaitsekulude tõstmise vastu ja kutsusid isegi NATOst lahkuma, samas kui koalitsioonipartner Sumar toetas neid. See paljastab valitsusliidu sisemised lõhed ja riski, et suuremad kaitseotsused takerduvad sotsiaalkulutuste kaitsmise taha. Sánchez rõhutab ka, et Lõuna-Euroopa riigikaitse fookus erineb Ida-Euroopa omast.
Hispaania saavutas NATOga kokkuleppe, mille järgi ei pea ta 5% sihti täitma, ning kinnitas, et 2,1% SKTst on piisav alliansi kohustuste täitmiseks. Trumpi jaoks ei pruugi see aga olla veenev, kuna erandi väljakauplemine võib Washingtonis paista pretsedendina, mis võib luua tingimused näidiskaristamiseks, et distsiplineerida teisi võimalikke kõrvalehiilijaid.
Trump kritiseeris Hispaaniat teravalt selle eest, et riik ei nõustunud uue 5% kaitsekulude sihiga, ning ähvardas vastusammudega kaubanduses, lubades teha Hispaania jaoks tulevased kokkulepped „kaks korda kallimaks“. Mullu oktoobris Soome presidendiga toimunud kohtumisel nimetas Trump Hispaaniat mahajääjaks ning väitis, et ülejäänud liitlased on 5% sihi põhimõtteliselt omaks võtnud. Sama mõttekäigu jätkuna andis ta avalikult mõista, et Hispaania positsioon alliansis võib tema hinnangul isegi kahtluse alla sattuda, viidates võimalusele, et NATO võiks Hispaania välja arvata. Survestamine jätkus ka 2026. aasta Davose kõnes, kus Trump nõudis NATO liitlastelt kaitsekulutuste tõstmist 5 protsendini SKT-st. Ta andis ühemõtteliselt mõista, et tema teise ametiaja poliitika jääb rangeks nii kaubanduse, kaitse kui ka välisdiplomaatia küsimustes.
F-35 hävitajate tarnete küsimus
Kui Hispaania otsus mitte panustada 5% kaitsekuludele on kvantitatiivne vaidlus, siis keeldumine F-35 hävitajate ostmisest kujutab endast kvalitatiivset geopoliitilist valikut. F-35 mitteostmine on USA ja Hispaania vahel probleem, sest see puudutab korraga raha, liitlassuhte lojaalsust ja sõjalist ühilduvust.
7. augustil 2025 teatas Hispaania ootamatult, et ei kavatse soetada Lockheed Martini F-35 hävitajaid oma vananevate hävitajate asendamiseks. See tekitas üllatust nii liitlastes kui ka USAs. Kaitseministeerium põhjendas otsust sooviga tugevdada strateegilist autonoomiat, eelistades lisatellimusi Eurofighter Typhoonile ning panustades tulevikus Euroopa ühisprojekti FCAS (Future Combat Aircraft System) arendusse.
Hispaania loobumine F-35-st tähendab USA jaoks kaotatud strateegilist hanget ja näitab, et Madrid liigub Euroopa autonoomia suunas, mitte USA-ga sügavama integratsiooni poole. Trumpi administratsioon on varem öelnud Euroopa liitlastele, et nad peaksid ostma USA relvi ja sõjavarustust, et hoida NATO tugevana. USA ametnikud on ka vaielnud vastu EL-i püüdlustele eelistada Euroopa kaitsetööstust, rõhutades, et liitlased peaksid edasi ostma Ameerika relvastust.
Washingtonis on seda lihtne esitada vastuoluna liitlassuhte ootuste ja Hispaania valikute vahel. Kui USA julgeolekugarantiid eeldavad Hispaania panust, siis F-35st loobumine ja keeldumine 5% kaitsekulutuste eesmärgi täitmisest võib jätta Washingtonile mulje, et Hispaania soovib nende kaitset, kuid väldib konkreetseid samme, mis toetaksid ühtlasi USA kaitsetööstust ja strateegilisi prioriteete.
USA relvasaadetiste blokeerimine Rota/Moróni kaudu
Hispaania, kes on kritiseerinud Iisraeli sõjalist tegevust Gazas, kehtestas 2023. aastal ulatusliku relvaembargo, mille raames peatati kaitsealase varustuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogiate eksport Iisraeli ning nende import Hispaaniasse. Lisaks piiratakse võimaliku sõjalise otstarbega lennukikütuse transiiti ja keelatakse okupeeritud Palestiina aladel asuvatest Iisraeli asundustest pärit toodete sissevedu.
Seetõttu takistas Hispaania 2025. aasta sügisel USA relvasaadetisi kandvate laevade läbipääsu Rota ja Morón de la Frontera baasidest, mida Washington kasutab sageli logistikakeskusena Lähis-Ida suunal. Kuigi need rajatised on ametlikult Hispaania ja USA ühiskasutuses, piiras Madrid nende kasutamist relvaveoste transiidiks, kui sihtkohaks on Iisrael.
Rota ja Moróni baasid annavad Hispaaniale poliitilise hoova, et jõustada oma välispoliitilisi seisukohti, kuid selle jõuline rakendamine võib USA vaates muuta Hispaania operatiivseks kitsaskohaks.
Teoreetiliselt võiks USA püüda veoseid varjata, sest Hispaania ei kontrolli partneri aluseid rutiinselt, kuid kui see tuleks päevavalgele, saaksid liitlassuhted tõsise löögi. Praktikas on USA Hispaania seisukohaga arvestanud ning näiteks 2025. aasta kevadised F-35 tarned vältisid nimetatud baase. Hispaania valitsus on teemat käsitlenud ettevaatlikult, rõhutades formaalselt kahepoolsete kokkulepete järgimist, kuid rakendades samal ajal sätteid, mis piiravad vaidlusaluste veoste liikumist.
USA kritiseeris Hispaania otsust piirata sõjatarneid kandvate laevade ja lennukite liikumist, sest see võib takistada USA operatsioonide võimekust. Rota ja Moróni baasid annavad Hispaaniale poliitilise hoova, et jõustada oma välispoliitilisi seisukohti, kuid selle jõuline rakendamine võib USA vaates muuta Hispaania operatiivseks kitsaskohaks. Sellisel juhul võib Washington püüda vähendada Hispaania tähtsust, suunates liikumist alternatiivsetesse sõlmpunktidesse ja hajutades taristut, mis suurendaks küll USA kulusid, kuid vähendaks ühtlasi Hispaania mõju.
Trump 2.0 geopoliitiline stiil
USA presidendi avaldused, et rahvusvaheline õigus teda ei piira või selle kehtivus sõltub määratlusest, taandab rahvusvahelise õiguse sisuliselt tõlgenduse ja poliitilise sobivuse küsimuseks. Seda hoiakut väljendab ka tema seisukoht, et ainus piirang on oma moraal ning et rahvusvahelist õigust ei ole vaja.
Trumpi suhtumine Gröönimaasse näitab, et ta ei käsitle suveräänsust kui midagi puutumatut, vaid pigem kui midagi, mille üle saab kaubelda ja läbi rääkida. Kuigi Trump kinnitas Davoses, et Gröönimaa omandamiseks ei kasutata jõudu, saatis ta NATO liitlastele selge hoiatuse. Ta põhjendas oma soovi omandada Gröönimaa vajadusega kaitsta maailma ja rõhutas, et vastuseis USA seisukohale võib hiljem kaasa tuua tagajärgi – kokkulepe on teretulnud, kuid sellest keeldumine jäetakse meelde.
USA on varem rikkunud rahvusvahelisi norme peamiselt oma vaenlaste suhtes, nüüd võivad sihtmärgiks sattuda ka liitlased.
See huvide keskne ja survet kasutav lähenemine väljendub ka tema retoorikas, mille kohaselt ei pea ta end kohustatuks otsima konfliktidele rahumeelseid lahendusi, põhjendades seda nii Nobeli rahupreemia puudumise kui ka USA huvide esikohale seadmisega. Jõukeskne välispoliitika oli eriti ilmne Venezuela puhul, kui 3. jaanuaril 2026 hõivas USA eriväeoperatsioon Caracasest Maduro ning toimetas ta New Yorki kohtupinki, demonstreerides oma valmisolekut tegutseda suveräänsuse piiridest väljaspool, kui Washington peab eesmärki strateegiliselt õigustatuks. Samasse kategooriasse kuuluvad ka Trumpi esimesel ametiajal tehtud otsused nagu Iisraeli okupatsiooni tunnustamine Golani kõrgendike üle, mis on vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga, või Iraani kindral Qasem Soleimani tapmine, mille seaduslikkus on rahvusvahelise õiguse seisukohast vaidlustatud.
Ameerika Ühendriikide varasemad rikkumised (nt Nicaragua, Iraak, terrorismivastane sõda) olid sageli esitatud erakorraliste julgeolekuintsidentidena. Trump 2.0 puhul näib normidest kõrvalekaldumine muutuvat tavapäraseks tegutsemisviisiks, mida iseloomustab surve, tehingulised lähenemisviisid ja karistusmeetmed. USA on varem rikkunud rahvusvahelisi norme peamiselt oma vaenlaste suhtes. Trump 2.0 annab aga märku, et sihtmärgiks võivad sattuda ka liitlased. Kui varasemate vaieldavate operatsioonide puhul püüdis USA sageli esitada mingit juriidilist põhjendust, siis nüüd on õiguslik argument jäetud selgelt teisejärguliseks.
Kanaari saared, Ceuta ja Melilla
Jõukasutusel põhinev või tehinguline geopoliitiline hoiak võib Hispaania puhul kaudselt suurendada riske just Kanaari saartel ning Ceutas ja Melillas. Ceuta ja Melilla on Hispaania territooriumid Aafrikas, mida Maroko peab enda omaks, rõhutades seda aeg-ajalt diplomaatiliste žestidega. Suurim risk tuleneb NATO põhikirja ebamäärasusest ning USA–Maroko suhetest. Probleem pole see, et USA võiks plaanida neid territooriume okupeerida, vaid et USA võib jätta nad halli tsooni, kui Hispaanial tekib konflikt Marokoga.
Washingtoni lepingu artikkel 6 täpsustab, millistele piirkondadele laieneb NATO kollektiivkaitsekohustus (artikkel 5). Kaitse alla kuuluvad liikmesriikide territooriumid Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning nende riikide haldusalas olevad saared Põhja-Atlandi piirkonnas, kui need asuvad Vähi pöörijoonest põhja pool. Sellise määratluse järgi ei hõlmaks kollektiivkaitse Ceutat ja Melillat, kuna need paiknevad Aafrika mandril, kuid Kanaari saared oleksid geograafiliselt kaitsealaga kaetud.
Trumpi administratsioon kinnitas mullu augustis uuesti USA tugevat Marokot toetavat positsiooni Lääne-Sahara küsimuses. See ei puuduta küll otseselt Ceutat ja Melillat, aga tõstab Maroko rahvusvahelist enesekindlust ja vähendab riski, et ta jääb Lääne partnerite silmis isolatsiooni. USA relvamüügi ja kaitsekoostöö suund toetab Maroko konventsionaalsete sõjaliste võimete kasvu ning tõstab seeläbi Hispaania jaoks võimalikku eskalatsiooniriski, ka siis, kui vastasseis avaldub pigem madala intensiivsusega survena, mitte otsese konfliktina.
Sellele viitavad muu hulgas USA Kaitsealase Julgeoleku Koostöö Agentuuri aruanded, milles mainitakse Marokole tarnitavaid AMRAAM õhk-õhk rakette ja HIMARS raketisüsteeme. Ceuta ja Melilla võimalik ohustamine ei tähenda tingimata, et USA toetaks otseselt Maroko territoriaalseid nõudmisi. Küll aga võib USA Marokot soosiv regionaalpoliitika koos NATO kollektiivkaitse geograafilise ulatuse ebaselgusega suurendada Maroko valmisolekut piire kombata ja Hispaania reaktsiooni testida.
Kanaari saarte kontekstis kasvab risk, et piirkondlikud tegutsejad eelistavad konfliktide lahendamisel ühepoolseid samme, mitte juriidilist protsessi. 2016. aastal avastasid Briti ja Hispaania teadlased ühisekspeditsiooni käigus Kanaari saarte ja Maroko ranniku vahelises meres ulatuslikud koobalti- ja telluurivarud, mis on kriitilised toorained akude ja taastuvenergia tehnoloogiate tootmiseks. See avastus oli oluline, kuna Hispaania ja Maroko vahel ei ole selles piirkonnas ametlikult kokku lepitud merepiiri.
2020. aasta jaanuaris võttis Maroko vastu kaks olulist seadust, mis määratlesid territoriaalvete ulatuse ja laiendasid erimajandusvööndit. Uus mereruumi piiritlemine hõlmas alasid Lääne-Sahara ees, mille suveräänsus on ÜROs endiselt vaidluse all, ning tekitas Hispaanias muret võimaliku kattuvuse tõttu Kanaari saarte erimajandusvööndiga, millel on nii majanduslik kui ka strateegiline kaal. Trumpi geopoliitika võib sellel puhul muuta merelised piirivaidlused eskalatsioonile altimaks, sest Maroko võib tunda end kindlamalt.
USA Marokot soosiv regionaalpoliitika koos NATO kollektiivkaitse geograafilise ulatuse ebaselgusega võib suurendada Maroko valmisolekut piire kombata ja Hispaania reaktsiooni testida.
Hispaania ja USA suhted on muutumas stabiilsest liitlassuhetest üha tingimuslikumaks partnerluseks, kus Madrid peab pidevalt tõestama oma väärtust Washingtoni silmis konkreetsete sammude abil, mis on kooskõlas USA huvidega, ning igasugune kõrvalekaldumine võib kaasa tuua poliitilise või majandusliku surve.
See tähendab, et Hispaania strateegiline valik saab olema kahepoolne. Ühelt poolt võiks tihendada koostööd, mis omakorda süvendab sõltuvust USA-st, et vastata paremini Ameerika ootustele. Teiselt poolt tuleb seista ka enda huvide eest, mis võib aga suurendada pinget Washingtoniga ja nende soovi ümber hinnata Hispaania tähtsust oma prioriteetide täitmisel. Koostöö tõenäoliselt jätkub, kuid Hispaania peab arvestama, et USA ei pruugi Hispaania jaoks olulistes küsimustes automaatselt kaasa tulla, mistõttu on usaldusväärne toetus vähem etteennustatav kui varem.